Kes oli Aliise Moora?

Aliise Moora

04.12.1900 (Tallinn) – 08.05.1996 (Järvakandi)

Eesti etnoloog, Ida-Eesti rahvakultuuri ning eesti vanema toidukultuuri uurija, ERMi teadustöötaja 1945-1952, cand. hist. 1965 (Teaduste Akadeemia)

Aliise Moora õppis 1920. aastatel Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas ajalugu, arheoloogiat ja etnograafiat ning lõpetas selle 1927. aastal. 1924-1926 töötas Eesti Rahva Muuseumis. Erialane töö pidi jääma ootama kuue lapse sirgumist, kes sündisid abielust tuntud arheoloog Harri Mooraga.

Aliise Moora liitus ERMi kollektiiviga sõjajärgses tühimikus, mil lahkunud või hukkunud oli arvestatav osa muuseumi töötajaskonnast. Okupatsioonivõimu uute nõuete all sai ülesandeks muuseumi põhiliste tegevussuundade taastamine ning kõige, mida päästa andis, päästmine ideoloogilise ja bürokraatliku rumaluse eest.

1946-1950 juhtis Moora kirjasaatjate taastatud võrgustiku kogumistegevust, taandati aga seejärel 1950. aasta „kaadripuhastuse“ raames ning paar aastat hiljem lahkus tööle Tallinna ajaloo instituudis.

1964 sai Moora ajalooteaduste kandidaadiks, mille aluseks oli monograafia „Peipsimaa etnilisest ajaloost. Ajaloolis-etnograafiline uurimus eesti-vene suhetest“.

Kogu elu tundis Moora suurt huvi eesti traditsioonilise talupojaelu vastu, uuris ajaloolisi etnilisi suhteid ja hiljem väga põhjalikult eesti vanemat toidukultuuri. Oma kaheköitelise mahuka teosega „Eesti talurahva vanem toit“ (1980, 1991) on ta kinnistanud oma koha Eesti kultuuriajalukku.