Ametivanne, etteütlus, lampjalad

Need sõnad on nopitud ammuste postitöötajate isikutoimikutest. Ametivanne tähendas tegelikult postisaladuse hoidmise kohustust, etteütlus ametiväljaõpet ja haridust ning lampjalad arstliku läbivaatuse nõuet.

Posti-telegraafi-telefoniteenused täitsid suurt rolli igapäevaelus nii riiklikul, majanduslikul kui ka eraelulisel tasandil. Postiametkonna töö oli vastutusrikas, töökorraldust reglementeerisid ringkirjad. Siinne näitus keskendubki dokumentide sisule.

Läheme esmalt sajandi jagu tagasi. Eesti Vabariik oli noor ja parasjagu loodi ühiskonna arenguid arvestavat seadusandlust. Vabadussõja aastad olid jätnud inimestele oma jälje, tervisele. Vanad arstliku läbivaatuse vormid, mis muide olid meestel ja naistel erinevad, räägivad iseenda eest. Postivalitsusel olid oma usaldusarstid.

Postiametisse polnud üldse lihtne tööle saada. Esmalt tuli posti peavalitsusele saata tempelmargiga (maksumark) varustatud palvekiri (avaldus). Tempelmaks on dokumendimaks, vastav seadus uuendatud kujul avaldati Riigi Teatajas nr 45, 1928. Ametiõpilase või tööle kandideerija palvekirjades on aga sageli mainitud majanduslikult rasket olukorda.

Posti peavalitsuse ringkirjad ja isikutoimikud rullivad lahti justkui dokumentaaljutustuse tollasest eluolust, töökorraldusest, nõuetest ja määrustest. Koolitunnistustest näeb, milliseid õppeaineid õpetati, ka võõrkeelte valikut (saksa, vene, inglise, prantsuse, ladina keel). Kusjuures eri keelte valdamine andis võimaluse palgalisa saamiseks (Peavalitsuse ringkiri nr P/58, 15.02.1923). See, kel varasemalt vajalikud postitöö teadmised puudusid, pidi alustama ametioskuste omandamisest. See omakorda tähendas, et tuli kandideerida ametiõpilaseks. Selgitusi ametõpilaste valiku ja eksamite kohta annab ringkiri nr S/130, 14.04.1927. Eksamid olid kirjalikud, suulised ja sisaldasid ka praktikat.

Ajal, kui ühiskond seisis silmitsi tööpuudusega, võeti vastu teenistusvahekordade korraldamise seadus (RT nr 30, 1932) ja määrus (RT nr 37, 1932, art 349). Posti peavalitsus saatis sellekohase ringkirja (nr 12/4) allasutustele 4. mail 1932. Kui juhtus nii, et samas asutuses töötas abielupaar, pidid osapooled kokkuleppele jõudma, kumb lahkub teenistusest.

Poolteist aastat hiljem anti ringkirjaga nr 90/41 (28.12.1933) teada kohustusest värvata inimesi (eeskätt puudust kannatavaid ja perekonnaga töötuid) ainult tööbörsi kaudu.

Ametisse saamisel oli kohustuslik esitada arstliku läbivaatuse tulemused. Nõuded olid huvitavad: meestel mõõdeti pikkust jalanõudeta, naistel ülemise keha (istmest pealaeni) ja laialisirutatud käte pikkust. Meeste puhul kontrolliti, kas on sünnipäraseid vigu, lampjalad, song… Naiste puhul seda, kas esineb sagedast peavalu, peapööritust, südamekloppimist, hüsteerilisust. Riigiteenistujatele, st ka postiametkonnale oli seadusega ettenähtud soodustusi.

Aastast 1919 pärit ringkiri (nr 1/135, 14.07,1919) jagas selgitusi, kuidas lahendada asutuste ülemate ja abiliste omavahelisi tülisid. „Arvan tarviliseks aegsasti hoiatavalt ette teatada, et ma vanemate, kõrgemal kohtadel seisvate, ametnikkude omavaheliste tülide peale karmimalt/kärmemalt reageerima saan, kui vähemate ametite peal olevate inimeste tülide peale, sest vanematelt ametnikelt võib ja peab enam arusaamist ja enesearvustamist nõudma, seda enam, et nad noorematele heaks eeskujuks peavad olema,“ kirjutas peavalitsuse ülem H. Rikand. (ERA.54.1.2.187)

Huvitav on ka ringkiri nr 700/52 (24.03.1934): „Tihtipeale, eriti viimasel ajal, tehakse telefonitarvitajaskonna poolt etteheiteid kõnede pealtkuulamise kohta. Põhjenduseks tuuakse ette halb kõnekostvus ja häired kõnede pidamisel ning mõnikord ka andmed, et kõnede sisu on saanud teatavaks kolmandaile isikuile. Keelan kategooriliselt ära kõnede pealtkuulamise nende sisu teadasaamise eesmärgil“.

15. jaanuaril 1923 saadeti postkontoritesse peavalitsuse salajane ringkiri (ERA.54.1.23.145). Postkontorite juhatajatele tehti kohustuseks edaspidi iga kandidaadi puhul enne ametisse nimetamist välja selgitada, kas ta on riiklikult usaldusväärne, aus, korralike elukommetega. Vajalike andmete saamiseks pidi kontori juhataja pöörduma salajase kirjaga oma piirkonna kaitsepolitsei ülema poole. Alles siis, kui saadi n-ö puhas vastus, võis ta tööle lubada.

Asja juurde käis veel ametivande allkirjastamine, mille nimetus ja sisu on aegade jooksul muutunud (allkiri, üldine ametivanne, teenistussaladuse hoidmise allkiri, kirjalik kohustus).

Postiametkonna koosseisus töötas 1928. aastal 1178 meest ja 463 naist.

Aastal 1936 oli Eestis võimalik kasutada postiteenuseid 3648 punktis, telegraafiteenuseid aga 782 ja telefoni 1841 paigas. Kogu võrgust olid 120 posti-telegraafi-telefonikontorid, ülejäänud süsteem koosnes abiasutustest: 600 postiagentuuri ja 2900–3000 kirjatalu.

***
Näituse koostamisel on kasutatud Eesti Rahva Muuseumi postimuuseumi arhiivkogu ja Rahvusarhiivi materjale. Tööriistarealt infonupu alt leiab piltide taustainfot.
                                                                                                                                            
Head vaatamist!

* * * 
Näituse toimkond: Eve Aab, Reigo Lokk 
Fototööd: Arp Karm
Toimetaja Karin Kastehein
 
Kirjandus
Riigi Teataja nr 45, lk 471–510, 1928
Riigi Teataja nr 30, lk 405–406, 932

 

Caritase margid levitamisest hävitamiseni

Caritase margisarja anti välja aastatel 1936–1940, iga aasta tuli käibele neli marki. 1938. ja 1939. aastal ilmusid ka margiplokid. Caritas tähendab ladina keeles heategevust.
Vabariigi Valitsuse määrus 2. septembrist 1935 (Riigi Teataja nr 86, 1935, lk 2014) kõlas nii: „Margid valmistatakse sihtasutuse „Ühisabi“ kulul. Kavandite valmistamist, markide tellimist, arvete tasumist, müügi korraldust ja müügist ülejäänud markide realiseerimist korraldatakse postivalitsuse ja sihtasutuse „Ühisabi“ vahelise Teedeministri poolt kinnitatud kokkuleppe alusel.“

Iga margiseeria müügiaeg postiasutustes oli määruse järgi üheksa kuud ja markide frankeerimiskehtivus üks aasta alates nende müügile tuleku päevast postiasutuses. Müügist ülejäänud margid tuli anda „Ühisabile“ tasuta.

„Ühisabi“ oli riigivanema kaitse all seisev Eesti Punase Risti peavalitsuse juures töötav ajutine sihtasutus, kelle põhiülesanne oli abi andmine puudust kannatavatele kodanikele, esmajoones lastele, haigetele ja vanematele inimestele.

„Ühisabi“ juhatus valis ka välja margi kujundajad. Nendeks said Axsel Roosman (Roosmann) 1936. ja 1937. aastal, Mihail Sidorov 1938. aastal ning Günther Reindorff 1939. ja 1940. aastal. Kujunduselemendina kasutati kogu sarjas linnade ja maakondade vappe.
 
Kõigil viiel aastal oli markidel sama nominaal ja lisamaks: 10 + 10, 15 + 15, 25 + 25 ja 50 + 50 senti. Üks margisari maksis 2 krooni, millest 1 kroon läks lisamaksuna „Ühisabile“. 2 krooni oli tol ajal küllaltki suur raha, ajaloolase Janek Konsapi sõnutsi (uurimus „Töölisperekondade eluolust 1930ndate II poole Tallinnas“) oli näiteks 1930. aastate lõpus keskmine kuusissetulek (netos) 60 krooni.

Margiplokkidest

Kui valitsuse määruse kohaselt läks lisamaks „Ühisabile“ oma eesmärkide teostamiseks, siis 1938. ja 1939. aastal ilmunud margiplokkidest laekunud lisamaks (ligikaudu 70 000 krooni) oli täpsemalt sihitud, nimelt Tallinnas asuva „Ühisabi“ vanade intelligentide kodu (Kadri tn 3) toetuseks. Mõlema margiploki alaservas on tekst „LISAMAKS VANADE INTELLIGENTIDE KODU HEAKS“.

1938. aastal müüdi 15 + 15 senti maksvad margid ja ka margiplokid kõik läbi, seega otsustati kehtestada 1939. aasta sarja ettetellimise kord. „Kuna margiplokke trükitakse piiratud arvul ja neid hiljem enam juurde ei trükita, siis laiema ostjaskonna rahuldamiseks korraldatakse margiplokkide müük ettetellimise korras, kusjuures võetakse vastu ja rahuldatakse ainult kodumaa tellimused.“ (Riigi Teataja Lisa nr 105, 1938).

Caritase markide põletamine

Oktoobris 1936 tuli „Ühisabilt“ selline teade:
„17. septembril s.a. Ühisabi koosolekul otsustati Caritas markide ülejääk ära hävitada. Sellega tahetakse hoida üleval Eesti postmargi head nime ja Caritas margi head edu. Viimane samm on tehtud eriti arvestades korjajate huvidega, kes suurel määral on marke ostnud ja kelle otsekohestes huvides on margi hinna püsimine. Peale nimetatu on Ühisabi saavutanud kokkuleppe Postivalitsusega selles, et järgmine seeria Caritas marke saab trükitud märksa vähemal hulgal. Esimest väärtust 80 000 marki ja järgmisi 50 000. Sellega saavad ära hoitud markide ülejäägid ja filatelistidele on kindlustatud markide ostuks väljaantud kulutused.“ (Rahvusvahelise margikogujate seltsi ajakiri Estonia nr 14, 20.10.1936, lk 9)

Markide põletamise juures viibisid riigiametnikud, Punase Risti ja „Ühisabi“, filatelistide ja ajakirjanduse esindajad. Hävitamise kohta koostati protokoll, andmed avaldati nii ajalehtedes kui ka margikogujate seltsi ajakirjas Estonia.

Eesti Panga ahjukütjate imestus oli suur, kui kütteruumi ilmusid äkki riigiametnikud. Siin on lõik ajalehest Uus Elu (nr 39,1937, lk 9):
„Eesti Panga ahjukütjate suureks imestuseks kogunes kolmapäeva ennelõunat panga keskkütte ruumi kümmekond Tallinna tuntud seltskonnategelast ja kõrgemat riigiametnikku. Kokkutulnud olid „Ühisabi“ tähtsamad tegelased, kes olid tulnud põletama 1936. aasta müümata jäänud Caritas postmarke. Leekide ohvriks langes 209 999 erihinnalist postmarki. Müügist ülejäänud margid põletati põhjusel, et mitte rikkuda käesoleval aastal liikvele lastud Caritas markide turgu.

Põletamise tseremoonial viibisid siseministri abi Eugen Maddisoo, „Ühisabi“ esinaine Marianne Pung, Tallinna peapostkontori ülem Märt Ruubel, Eesti Punase Risti direktor Johannes Nyman jt. Hävinemisele määratud markide pakid tõi pitseerituna kaasa notar K. Kister, kellelt enne põletamist võeti igast seeriast marke arhiivide jaoks. Esimene laadung kallihinnalist kütet heitis ahju Eesti Panga ahjukütja, kellel markidega ahjukütmine võttis päris muhelema.
Markide „krematooriumis“ viibisid ka filatelistid Eichental ja Pruul, kes huvi pärast olid tulnud jälgima originaalset ahjukütmist. 
„Te maksaksite nende markide eest vist head raha?“ päris peapostkontori ülem Märt Ruubel naljatoonil ühelt filatelistilt.
„Võib-olla küll,“ vastati tagasihoidlikult. 
On kindel, et „Ühisabi“ 1936. aasta margid lähevad nüüd filatelistide juures kõrgesse hinda, sest ülejääke pole enam. Kui keegi veel viimasel hetkel põletatavatest markidest oleks saanud hankida mõned sajad, teinuks ta hiljem nendega head äri.

Caritas postmarke trükiti 1936. aastal 320 000 ja need olid maksvad kuni käesoleva aasta 1. veebruarini. Aasta jooksul saadi postmarkidest tulu üle 50 000 krooni, millest 50 % läheb kokkuleppe kohaselt riigile“.

1936. aasta markide ülejääk hävitati 8.02.1937.
1937. aasta markide ülejääk hävitati 3.05.1938.
1938. aasta markide ülejääk hävitati 16.06.1939.
1939. aasta markide ülejääk hävitati veebruaris 1940, nende hulga kohta aga teavet ei ole.
1940. aasta markide ülejääk jäi sõjasündmuste tõttu hävitamata. Nende saatus on teadmata.

Markide põletamisest on säilinud ka videolõik (Eesti Kultuurfilmi ringvaade nr 34, 1937). Postiajaloos on markide hävitamine pärast nende kasutusaja lõppu erandlik.



12 aastat hiljem avaldas ajaleht Vaba Eesti Sõna väliseesti filatelisti August Pensa tagasivaate Caritase markidele:
„Vabariigiaegseist postmarkidest ilusamad, väärtuslikumad ja filatelistide poolt otsitumad olid „Ühisabi“ poolt intelligentsi fondi heaks väljaantud Caritas margid. Nende kalliduse tõttu liikus neid kirjadel vähe, mispärast paljud eestlased neid marke nähes imestasid, millal siis need käibel olid, polnud näinudki. Caritas markide 1936. a. väljaande ilmudes korraldati Estonias „Ühisabi“ ball, kus margid balli postkontoris esimest korda müügile tulid. Kasutusel oli eritempel „Tallinn, Estonia 1.II.36“. Huvi suurust nende markide vastu näitab tõsiasi, et ballil müüdi ära 16 tuhat marki ehk nelituhat sarja. Noortele (st väliseestlastel) on huvitav nendelt markidelt tundma õppida meie kodumaa linnade ja maakondade vappe“.

***
Näituse kokkupanekul on kasutatud Eesti Rahva Muuseumi postiajaloo kogu ja erakogu. Tööriistarealt infonupu alt leiab postmarkide taustainfot.

Head vaatamist!

* * * 
Näituse toimkond: Eve Aab, Reigo Lokk, Ants Linnard 
Fototööd: Arp Karm
Video: Maido Selgmäe
Toimetaja Karin Kastehein 
 
Kirjandus:

Riigi Teataja nr 86, 1935, lk 2014
Riigi Teataja Lisa, nr 14, 16.02.1932, lk 1–3
Riigi Teataja Lisa, nr 105, 9.12.1938, lk 1–2
Riigi Teataja Lisa, nr 4, 13.01.1939, lk 1–2
Riigi Teataja nr 109, 28.12.1939, lk 1–2
Eesti Filatelist nr 30, 1984, lk 2–27
Rahvusvahelise margikogujate Seltsi ajakiri Estonia, Tallinn. Nr 12 (1936), nr 19 (1937), nr 20/21 (1938), nr 5 (1939) ja nr 27 (1940)
Hurt, Vambola; Ojaste, Elmar. Eesti. Estonia. Philately & postal history handbook. Catalogue. Stockholm, New York: Estonian Philatelic Society, 1986
Pärn, Peeter; Kuuskvere, Aivar. Eesti postmargid ja tervikasjad. Kataloog, Vapimark OÜ, 2021
Pekka, Erelt. Kas Pätsi ajal oli elu parem? Ekspress, 26.09.2009
Pärnumaa Teataja, 9. veebruar 1937, lk 7
Uus Elu, nr 39, 1937, lk 9
Uus Eesti, nr 122, 4. mai 1938, lk 3
Uus Eesti, nr 18, 19. jaanuar 1938, lk 2
Postimees nr 3, 4. jaanuar 1938, lk 6
Uus Eesti, nr 9, 10. jaanuar 1939, lk 3  
Päewaleht, nr 35, 6. veebruar 1940, lk 8 
Uus Eesti, nr 9, 10. jaanuar 1939, lk 3  
Vaba Eesti Sõna (Free Estonian Word), 29. märts 1952, lk 4
 

Kirjamehed kirjamargil
Vahepalaks kirjameeste käekirju
 

Sel aastal on kirjameestest rääkimiseks mitu tähelepanuväärset põhjust!

8. oktoobril 1922 asutati Eesti Kirjanikkude Liit, nii et see saab nüüd 100-aastaseks! Liikmeid oli tollal 33, aastaks 1940 oli neid 20 võrra enam. Enne sõda olid selle esimeesteks Friedebert Tuglas, Eduard Hubel (Mait Metsanurk), Karl Ast Rumor, Henrik Visnapuu ja August Jakobson.

Eesti Kirjameeste Seltsi asutamisest möödus aga 150 aastat. Seltsi esimene koosolek toimus 25. veebruaril 1872 Viljandis. Organisatsiooni ülesandeks oli eesti rahva kultuuritaseme tõstmine eestikeelse kirjanduse kaudu. Seltsi esimesed presidendid olid Jakob Hurt (1872–1881) ja Carl Robert Jakobson (1881–1882). Eesti Kirjameeste Selts suleti 1893. aastal.
Mööda ei saa minna ka Õpetatud Eesti Seltsist, mille asutamisest saab peagi koguni 185 aastat. See loodi 18. jaanuaril 1838, suleti 1950 ja taastati 1988. aastal. Vanima Eesti teadusseltsi eesmärgiks on edendada teadmisi eesti rahva minevikust ja olevikust, keelest ja kirjandusest ning maast.

Väärikaid ja värvikaid kirjamehi on meie kultuuriloos palju. Näitus „Kirjamehed kirjamargil“ annab ülevaate, kellele neist on pühendatud postmark või tervikasi (ümbrik/postkaart trükitud margiga). Meeldetuletuseks – postmargile saab ametlikus korras inimene, kelle tööd ja tegemised on juba tehtud, erandiks riigipead ja olümpiavõitjad. Muidugi võib igaüks tellida oma disainiga postmargi (Minu Mark).

Näituse juhatab sisse 15. juunil 1938 välja antud margiplokk „100 aastat Õpetatud Eesti Seltsi asutamisest“, millel on kujutatud Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (26.12.1803–25.08.1882) ja Friedrich Robert Faehlmanni (20.12.1798 – 22.04.1850). Margiploki kujundas Georg Westenberg.

Ligemale 100 aasta jooksul on postmargile, margiplokile või tervikasjale saanud järgmised eesti keele ja kirjanduse kandjad:

Postmark: Friedrich Reinhold Kreutzwald, Friedrich Robert Faehlmann, Juhan Liiv, Eduard Vilde, Lydia Koidula, Carl Robert Jakobson, Anton Hansen Tammsaare, Oskar Luts, Johann Voldemar Jannsen, Marie Under, Juhan Jaik, Lennart Meri, August Mälk, Betti Alver, Friedebert Tuglas, Jaan Tõnisson, Jaan Kross, Eesti Kirjameeste Selts 150.

Tervikasi: Juhan Liiv, Eduard Vilde, Lydia Koidula, Carl Robert Jakobson, Anton Hansen Tammsaare, Juhan Smuul, Jaan Anvelt, Oskar Luts, Jakob Hurt, Johannes Vares-Barbarus, August Kitzberg, Hugo Raudsepp.

Margiplokk: Friedrich Reinhold Kreutzwald ja Friedrich Robert Faehlmann, Lydia Koidula, Carl Robert Jakobson, Johann Voldemar Jannsen, Matthias Johann Eisen.

Erikujundusega ümbrik: Jakob Hurt, Johann Voldemar Jannsen, Paul Ariste.

Näitusel on veel kolm unikaalset margikavandit, millest kaks margiks ei saanudki. Pilku köidavad ka margiklišeed aastast 1938 (Fr. R. Kreutzwald ja Fr. R. Faehlmann).

Kultuuriloolist tausta loovad Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi  materjalid: kivike.kirmus.ee 

Väljapanekut ilmestavad käsikirjalised tekstid, kirjad, mustandid. Jääb üle ainult imestada, kuidas sule ja tindiga kirja pandud tekstid on nii puhtad, plekitud ja kirjatehnikalt sedavõrd ilusad. Huvitav on uurida, milline ühe või teise kultuuritegelase käekiri välja nägi. Eesti Kirjandusmuuseumi virtuaalne kelder on üks põnev paik!

***
Näituse kokkupanekul on kasutatud Eesti Rahva Muuseumi postmargikogu, erakogusid, Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ja Betti Alveri muuseumi materjale.
Tööriistarealt infonupu alt leiab piltide taustainfot.

Head vaatamist!

* * * 
Näituse toimkond: Eve Aab, Reigo Lokk, Tiina Tael, Kaido Andres, Ants Linnard. Elo Maandi-Puu ja Mari Õunapuu (Eesti Kirjandusmuuseumi kultuurilooline arhiiv). 
Fototööd: Arp Karm
Toimetaja Karin Kastehein
 
Kirjandus
Pärn, Peeter; Kuuskvere, Aivar. Eesti postmargid ja tervikasjad. Kataloog, Vapimark OÜ, 2021
Tuglas, Friedebert. Eesti Kirjameeste Selts. Tartu, 1932, lk 48
 

20. juuni 1992! Taasiseseisvunud Eesti võttis rahaühikuna taas kasutusele Eesti krooni. Rublad vahetati kolme päeva jooksul kroonideks. 1500 rubla muutus 150 Eesti krooniks, kurss oli seega 10/1.

Need ammused rahatähed on ilmselt paljudel veel silme ees. 1- ja 2kroonised kujundas Urmas Ploomipuu, 5-, 10-, 25-, 50-, 100- ja 500-kroonistele andis näo Vladimir Taiger. 

Näitus keskendub seekord aga Eesti kroonile pühendatud ja muutunud nominaaliga markidele.

Esimene kroonivääringus mark oli Eesti–Läti–Leedu–Rootsi ühisväljaanne, margivihik „Mare Balticum. Merelinnud“, 3.10.1992. Eesti margil on jääkoskel ja selle kujundas Lembit Lõhmus.

Eesti kroonile pühendatud margid
Eesti Pank pöördus 6. detsembril 1996 Eesti Posti poole ettepanekuga välja anda kroonile pühendatud postmark:
1997. aasta 20. juunil möödub 5 aastat Eesti krooni taaskehtestamisest. Eesti rahareformi edukus lõi eeldused meie riigi majanduse siirdumisele turumajandusse. Eesti kogemused ja edu oma raha ning majanduse valdkonnas tähendavad muu hulgas seda, et tuleva aasta juunis toimuvaist krooni taaskehtestamise aastapäeva rahvusvahelistest üritustest, mis tipnevad konverentsiga, võtavad teiste seas eeldatavasti osa paljude Euroopa riikide juhtivad poliitikud, majandusteadlased ja rahandusringkondade esindajad.
Seoses eeltooduga palume Eesti Postil lisada väljaspool üldist kava 1997. aasta postmarkide emissiooniplaani Eesti krooni taaskehtestamisele pühendatud margi väljaandmine koos esimese päeva ümbrike ja templi kasutuselevõtuga. Seda põhjusel, et majanduspoliitiliselt kaalukuselt on krooni taaskehtestamise 5. aastapäev võrreldav enamiku majandus-, poliitika- või kultuurisündmustega, millest on möödunud või möödumas ümmargused 100 aastat.

Eesti Panga ettepanekutest:

• 1997. aasta 20. juunil lasta käibele Eesti krooni taaskehtestamise 5. aastapäevale pühendatud postmark. Selleks, et taas tuletada muule maailmale meelde Eesti riigi majanduse funktsioneerimise aluseks oleva rahasüsteemi edukat reformi, võiks margi nominaalväärtuseks olla juunikuus kehtiv lennupostikirja tariif Euroopa riikidesse.
• Kujunduse põhielemendid võiksid olla mõned värvikamad Eestis kehtivad kupüürid (10 krooni, 50 krooni, 100 krooni, 500 krooni). Esiplaanil võiks kujutada mõnda münti (näiteks tavalist 1-kroonist või J. Koorti „Metskitsega“ 5-kroonist).
• Esimese päeva ümbrikke võiks käibele lasta kaks. Üks neist oleks müügil Eesti Postmargi müügipunktides. Teise, pisut erineva värvilahendusega, kuid analoogilise markeeritud ja tembeldatud ümbriku kogu tiraaži – 1000 tk – sooviks Eesti Pank osta krooni taaskehtestamise aastapäeva üritustest osavõtjaile jagamiseks.

Kroonimargi kavandikonkursi võitis graafik Jaan Saar: „Esmalt sai mündist tehtud proovijoonistus ning koos sellega sobiv kavand. Järgnes lõpliku joonistuse tegemine mündile ja UV-värvile, mida on kujunduses kasutatud. Selle tarbeks joonistasin vapi ühe lõviga, kaks lõvi lisasin kopeerimise teel arvutis. Kõik margid on ühe kujundusega, neid eristavad värvid. Mündi ja UV-värvi kujundus on joonistatud, ülejäänud töö on tehtud arvutiga, ka värvitoonide muutmine. 10-, 25- ja 50-krooniste markide mündi toon on hõbe ja 100-kroonisel kuldne. Margid trükkis Vaba Maa ofsettrükitehnikas.“ 

Kroonile pühendatud margid:
5 aastat oma raha, 12.06.1997, kunstnik Jaan Saar
25-kroonine mark, 18.06.1998, kunstnik Jaan Saar
100-koonine mark, 18.06.1999, kunstnik Jaan Saar
10-kroonine mark, 14.03.2000, kunstnik Jaan Saar
10 aastat Eesti oma raha, margiplokk, 10.06.2002, kunstnik Lembit Lõhmus
 
Tembeldatud 100-kroonised margid
Väljavõte Eesti Filatelistide Liidu juhatuse koosolekust 28. septembril 1999:
Eesti Postil on kavas kinkida EFL-le 2000 tembeldatud 100-kroonist marki. Juhatus otsustas müüa neist igale EFL-i liikmele, kes seda soovib, 2 eksemplari hinnaga 25 krooni mark. Saadavast rahast läheb 15 krooni EFL-i juhatuse käsutusse näituste korraldamiseks jm kuludeks, 10 krooni aga jääb kohalikule allorganisatsioonile. Kõik allorganisatsioonid saavad ka mõned nn preemiamargid, mida on võimalik müüa teenete eest, ergutamiseks, uutele liikmetele jne.

Kuhu ja mis kaaluga postisaadetist sai 100-kroonise margiga saata?               
Postitariifid olid alates 21.08.2000 sellised: näiteks rahvusvaheline kiri kaaluga 500-1000 g maapostiga saates maksis 92 krooni, tähituna lisandus 8 krooni, mis tegi kokku 100 krooni.
 
Eratervikasjad
Aasta 1992 oli Eesti Postile muudatusi täis aeg. See puudutas ka eratervikasju ja -postkaarte. Ülo Laul kirjutab sellest nii: „Post kasutas N. Liidu tervikasju, neid mitmesuguste templitega frankeerides, st valmistati ajutisi tervikasju. Mitmed ettevõtted kasutasid selleks firmaümbrikke, aga ka müügil olevaid ümbrikke, lastes neid ette frankotembeldada. Tekkisid eratervikasjad. Ka kogujad olid taolisest menetlusest huvitatud.“ (Eesti Filatelist nr 36, 1996, lk 162). Ülo Laul tegi lepingu alusel Tartu Postkontoriga 1992. aastal 13 erapostkaardi ja 5 eratervikasja.

Fakte postiajaloost

• Kirju saadeti 1992. aastal ligemale 22,9 miljonit ja postipakke ligi 80 000. 1999. aastal saadeti üle 61 miljoni kirja ja postipakke ligikaudu 1,7 miljonit.
• Viimane ainult kroonivääringus mark, „Jõulud“, ilmus 22.11.2005, nominaal 8.00 kr, kunstnik Riho Luuse. Margil on tundmatu autori puulõige “Kuningad Jeesuslast kummardamas” (fragment) 15. sajandist, mille üks tõmmis asub Tartu Ülikooli raamatukogus.
• Kroonivääringus margid kehtisid kuni 31.12.2013.
• Eurovääring oli esimest korda kasutusel Eesti postmargil „Euroopa Nõukogu 50“, 24.03.1999.
• Kahe nominaaliga (Kr ja EURO) marke anti välja 4.01.2006 kuni 25.11.2010, nende markide kehtivus on tähtajatu.
• Esimene kohustuslikult kahe nominaaliga mark, „EUROPA postmark 50“, ilmus 4.01.2006, kunstnik oli Lembit Lõhmus.
• Viimane kahe nominaaliga mark, „Jõulud“, ilmus 25.11.2010 ja oli nominaaliga 9.00 kr/0.58 EUR. Selle kujundasid Liisa Hallik ja Maarja Kotkas. 
• Esimene ainult eurovääringus mark „Euro mark“, ilmus 1.01.2022, kunstnik Indrek Ilves.

Rahvasuus armastatud Koidulat, Jakobsoni ja pääsukest meenutades…  
Eesti krooni alguses oli keskmine brutopalk ja vanaduspension vastavalt 800 ja 320 krooni, töötasu alammäär 300 krooni, töötu abiraha 180 krooni, liiter bensiini maksis 3 krooni, päts leiba 2 krooni, liiter piima 1 kroon 50 senti, pudel õlut 3 krooni, 1 kg loomaliha 20 krooni, takso kilomeetri hind oli 2 krooni, postmark 30 senti. Päevalehe kuutellimus maksis 16 krooni ja Eesti passi väljastamine 35 krooni.

***
Näituse kokkupanekul on kasutatud Eesti Rahva Muuseumi postmargi- ja kultuurilooliste esemete kogu ning erakogusid.
Tööriistarealt infonupu alt leiab postmarkide taustainfot.

Head vaatamist!

* * * 
Näituse toimkond: Eve Aab, Reigo Lokk, Jaan Saar, Peeter Pärn, Ants Linnard, Tarmo-Jaan Tõeleid, Ago Papp 
Fototööd: Arp Karm
Toimetaja Karin Kastehein
 
Kirjandus
Pärn, Peeter; Kuuskvere, Aivar. Eesti postmargid ja tervikasjad. Kataloog, Vapimark OÜ, 2021
Rohtla, Reet, Kiris, Juhan, Rannula, Anu Eesti Post 1991–2001, trükikoda Akadeemia trükk, lk 27
Eesti Filatelist nr 36, 1996, Rahvusvaheline Eesti Filatelistide Selts (REFS), lk 162–172.  
Kull, Toomas. Eesti krooni originaalpangatähed 1991–2007, 2018
Äripäev, "Kroonides postmargid kehtivad edasi"
TÜ raamatukogu saab kingiks hinnalise raamatu Eesti kroonidest
Filateelia foorum
Eesti kroonist vikipeedias
 

Esinduslike mõisakomplekside hoogsam ehitamine algas 1760. aastate paiku ja kestis enam kui poolteist sajandit kuni Esimese maailmasõjani. Mõisate hiilgeajal sadakond aastat tagasi oli Eestis kokku 1245 peamõisat, lisaks 108 pastoraati ehk kirikumõisat ning ligi 600 karjamõisat, seega kokku üle 2000 mõisasüdame. 2004. aasta algul oli teadaolevalt Eestis enam-vähem algsel kujul säilinud ja ümber ehitamata mõisahooneid 414 (pastoraate ja karjamõisaid arvestamata).
 
Eesti Post alustas margisarja „Eesti mõisad“ väljaandmist 1999. aastal. Sarjas ilmus 12 marki, viimane 2010. aastal.

Mõisate margid kujundas graafik Jaan Saar, kes räägibki siin oma põnevast teekonnast nende juurde ning kavandi valmimise peenest kunstist.

Mõisamargid
Jaan Saar
 
Postmarkide kujundamise juurde jõudsin tollases väärtpaberite trükikojas Vaba Maa töötades. Asusin seal tööle 1992. aastal peale tollase Tallinna Kunstiülikooli (EKA) graafikaosakonna lõpetamist. Uhkematele väärtpaberitele oli vaja lisada klassikalises stiilis illustratsioone, mida ka tegin. Ühest Toompead kujutavast tušijoonistusest kasvas välja mõte midagi taolist margil kujutada. Initsiaatoriks oli minu mäletamist mööda mu tollane ülemus Mart Murdvee. Jutuks tuli uute standardmarkide kujundus, mis ei kujutaks lihtsalt riigisümboolikat, vaid riigile olulisi objekte, ja Toompea loss oli selleks sobilik. Hiljem kasvas sellest välja linnuste margiseeria. Kui linnuste seeria lõppes (põhjendusega, et Eesti kuvand ei tohiks olla varemete maa), pakuti mulle mõne aja pärast uue seeria kujundamise võimalust.
 
Esimene, Olustvere mõisa kujutamise idee võis tulla Eesti Postist või emissioonikomisjonilt. Esmalt panin paika kujundamise põhimõtted: igal margil  eri toonis raam, mis haakuks võimalusel kujutatud mõisaga. FDC-l ehk esimese päeva ümbrikul oli mõisa omanikperekonna vapp ja minu selgitav tekst. Templil oli Eesti kaart ja sellel mõisa asukoht koos nimega.
 
Kavand
 
Mõtlesin tollal (1999) välja enda jaoks ka uudse tehnika – joonistada koloreeritud tušijoonistus nii, et mustvalge joonistus oleks eraldi värvilise osa peal, vältimaks segavat rastrit. Selleks tegin kaks pilti, ühe tušiga ja teise värvi- või pastellpliiatsitega. Mõlemad joonistused skaneerisin eraldi ja panin siis arvutis üksteise peale nii, et värv oli skaneeritud ilma mustata ja tušijoonistus üksnes mustaga. Sel moel sai pilt trükitud nii, et ka luubi all vaadates oli tušijoonistus täiesti puhas, rastrivaba. Selleks aga ei tohtinud trükikoda PDF-faili kirjutades selle suurust muuta, siis läks must osa rastrisse. Sellega oli üksjagu selgitamist ja mitu korda pidin ka margi trükist tagasi ettevalmistusse saatma, kuni õige tulemus käes.
 
Teadmised ja detailid
 
Margi kujundamine algas esmalt info otsimisega. Sain selle põhiliselt Rahvusraamatukogust ja entsüklopeediast, lõpupoole juba internetist (Vikipeedia, Mõisate portaal jne). Seejärel sõitsin kohale, et mõis oma silmaga üle vaadata ja seda pildistada. Püüdsin alati ka kellegagi mõisa omanikest või haldajatest kontakti saada, et kohtuda ja maja seestpoolt üle vaadata. FDC kujunduses kasutasin teksti all ornamendiriba, mis oli võetud mõnest mõisa detailist, näiteks siseruumide ornamendist, friisist jne. Margijoonistuse algmaterjalina kasutasin enda tehtud fotosid (kahe erandiga: Vasalemma trepistik ja terrass oli tol ajal lammutatud, Maarjamäe loss oli parasjagu remondis, fassaad kaetud).
 
Kui sobiv foto ja kadreering leitud, suurendasin need arvutis vajalikule suurusele ja printisin välja ning selle põhjal märkisin läbi valguslaua proportsioonid joonistuspaberile. Siis joonistasin pildi fotot vaadates pliiatsiga täpseks ja tegin tušijoonistuse, kasutades rapidograafi. Fotot ei joonistanud ma tuimalt maha, kontrollisin perspektiivi ja seda, et ei oleks vertikaalset koondumist (seinad olgu alati korralikult püstised, mitte ülesse koonduvad nagu fotol). Tušijoonistuse pealt joonistasin läbi valguslaua kontuurid pliiatsiga teisele joonistuspaberile, millele joonistasin omakorda värvi, kasutades alguses tavalisi värvipliiatseid, lõpupoole pastellpliiatseid.
 
Enne joonistamise alustamist saatsin alati kavandi Eesti Postile ülevaatamiseks. Joonistamine on suur töö – tahtsin kindel olla, et motiiviga ollakse nõus. Ma ei mäleta, et mõni kavand oleks tagasi lükatud, v.a juhul, kui ise mitu varianti pakkusin.
 
Müstiline mõõde
 
Margil on mõisa hetkepeegeldus, samas ka ideaalvaade. Iga mõisaga töötades muutub just see motiiv kõige armsamaks... Tagasi vaadates tõstaksin esile Olustvere, Sangaste, Taagepera ja ka Suuremõisa. Viimase puhul lisandus mingi müstiline mõõde, sest kohtusin seal majahoidjaga, kes jutustas kummituslugusid, nii et lahkudes tabasin end üle õla piilumas, et ehk järgneb mulle mõni vari kaugest minevikust. Meeleolukaid mälestusi on ka Keila-Joa lossist – oli talveaeg ja juga väga efektselt jääs, veetsin seal oma pool päeva.
 
***
 
Jaan Saar on kujundanud 97 marki, vaata lähemalt neid postmarke.

 
***
 
Näituse kokkupanekul on kasutatud Eesti Rahva Muuseumi postmargi-, foto- ja kunstikogu, Jaan Saare erakogu ning Eesti Ajaloomuuseumi, Eesti Arhitektuurimuuseumi ja Viljandi Muuseumi MuISi fotokogusid.

Tööriistarealt infonupu alt leiab postmarkide taustainfot.

Head vaatamist!

* * * 

Näituse toimkond: Eve Aab, Jaan Saar, Reigo Lokk, Tiina Tael 
Fototööd: Arp Karm
Toimetaja Karin Kastehein
 
Kirjandus
Hein, Ants. Eesti mõisaarhitektuur. Kirjastus Hattorpe, Tallinn 2003.
Maiste, Juhan. 101 Eesti mõisa. Kirjastus Varrak, Tallinn 2014
Eesti mõisad, http://www.mois.ee/
 
 

Ülestõusmispühad on kirikukalendri suurimad – sel ajal tähistatakse Jeesus Kristuse ülestõusmist pärast ristisurma. Eestis on ülestõusmispühadel mitmesuguseid rahvapäraseid nimetusi: lihavõttepühad ehk lihavõtted, kevadpühad, munadepühad, paasapühad, kiigepühad.

Temaatilisi lihavõttekaarte hakati valmistama 20. sajandi alguses. Tsaariaegsed õnnitluskaardid olid eesti-, vene- või saksakeelsete pühadesoovidega, trükitud välismaal (peamiselt Saksamaal või Rootsis), eestikeelne tekst lisati neile kohalikes trükikodades. Piltidel kujutati tibupoegi, kukki ja kanu, lihavõttejäneseid, värvilisi mune, pajutibusid... Värvilised reljeefsed või läikega fantaasiaküllased postkaardid muutusid kiiresti moekaubaks, eriti populaarsed olid need laste ja noorte hulgas.

Ülestõusmispühade kaartideks sobisid hästi ka kunstireproduktsioonid, millel oli kujutatud Kristuse ristilöömist ja taassündi, samuti piiblitsitaatidega postkaardid.

Tolleaegsete kaartide kunstnikud ja fotode autorid on enamasti teadmata, vaid üksikutel juhtudel leiab pildiservast autori signatuuri. Siinses valikus leiame Alfred Moritz Mailicki, Alfred Schöniani ja Sofia Chiostri allkirjaga postkaardid, selgelt äratuntav on Briti kunstniku George Studdy 1922. aastal loodud koomiksitegelane koer Bonzo, kes jõudis ka Eestis kirjastatud postkaartidele. Kirjastajad on tähistatud logo või tähelühenditega, Eestis leidub sagedamini tähtedega EAS, ERIKA, Amang, RPH, NPG, HWB, H & S B postkaarte.

Välismaise päritoluga fotopostkaartidel on kujutatud lembehetki või kaunilt riietatud naisi ja lapsi, harvem elegantset meest, lisatud on mõni lihavõttepühadele viitav detail. Enamasti on need mustvalged, vahel seepia või sinise tooniga, samuti esineb käsitsi koloreeritud postkaarte.

Eestis hakati 1910. aastatel esmalt tootma fototehnikas õnnitluskaarte, mis valmisid fotograafide töökodades. Jaan Kristini, Elmar Kaldti ja Viljandi kirjastaja Hans Leokese linnavaadetele on lisatud pajuoksad või tibud, Karl Noormägi broom-piltpostkaartide töökojas valminud õnnitluskaartidel on aga pigem kujutatud inimesi, vahel on lisatud luuletus või samuti linnavaade. 1930. aastatel asendus fotomontaaž fotoetüüdidega, kompositsiooni kuulusid näiteks vaas pajuokstega või vaagen lihavõttemunadega. Tuntumad meistrid sel alal olid Hilja Riet, Karl Akel ja Hans Voolmann.

Kohalike kunstnike joonistatud postkaardid tulid müügile 1920. aasta paiku – tõsi, alati ei ole kunstnik ja/või kirjastaja teada. Autoritest on teada aga Axel Rossmann (Roosman), Richard Sööt, Richard Kivit, õed Ada ja Liidia Jürisson (Ady-Lydi), Gustav Mootse. Igaühel on oma kindel käekiri, näiteks Rossmanni postkaartidel on rahvusromantikat, Kivitil kohtame lihavõttetegelasi äratuntavate objektide taustal, Söödil näeme elegantsi, Mootse graafilised lihavõttekaardid on ühevärvilised, kusjuures ta on sarnast kujundust kasutatud kahel moel kas tervet postkaardi esikülge katvana või väikse pildina vasakus servas, et jääks ruumi sõnumi kirjutamiseks. Eristuvad ka rahvusromantikast kantud õnnitluskaardid, millel on kujutatud rahvarõivastesse riietatud inimesi või ka loomi, kuid nende autorid on sageli teadmata.

Eestis kirjastatud postkaardid tunneme ära logode ja tähelühendite järgi: WO – Voldemar Ots, KJ – Konstantin Jaik, MH – Mari Halliste, IL – Ida Lember, R. S. – Richard Sööt, RTKo – Robert Tohver & Co.

1932. aastal hakkas Karl Lembergi kaubamaja välja andma visiitkaardi formaadis õnnitluskaarte, peagi järgisid seda eeskuju teisedki kirjastajad.
 
Head vaatamist!
 
* * * 
Näituse toimkond: Tiina Tael, Eve Aab
Fototööd: Arp Karm
Toimetaja Karin Kastehein

* * * 
Vaata ka ERMi ajaveebis:
Rõõm lihavõttekaartidest
Väike Hans Voolmanni (Voolmaa) lihavõttekaartide välimääraja
 

„Eesti tervikasjadest on vaieldamatult müstilisemad PARO kaartkirjad, mis ilmusid postiasutustes müügile 23. detsembril 1937,“ kirjutas postiajaloo uurija Elmar Ojaste Eesti Filatelistis 1976. aastal (nr 18/19, lk 72–76). 

Heidame korra pilgu Paro kaartkirjade taustale. Eesti teedeministri Nikolai Viitaki määrus (Riigi Teataja nr 101, 20.12.1937, lk 1988) ütleb nii: „23. detsembril 1937 lastakse müügile ja käibele frankeeritud reklaamümbrikud Paro nimetuse all. Ümbrikud on valmistatud Eesti Noorte Punase Risti väljaandena Eesti Punase Risti poolt ja varustatud 10-sendilise postmargi kujutusega Postivalitsuse poolt.“

Kui heategevusväljaande puhul lisandub postimaksele lisamaks, siis sel korral oli vastupidi. Kaartkirjad, millele oli trükitud 10-sendine postmark, tulid müügile hinnaga 5 senti tükk. See on maailma postiajaloos vist ainuke juhus!

Kaartkirjad valmistas Eesti Punane Rist, et toetada Noorte Punast Risti. Paro nimetus tuleneb aga hoopis reklaamifirmast Paro, kes kujundas kaartkirjad ja lasi need trükkida Tallinna trükikojas Libris. Seejärel varustas Riigi Trükikoda kaartkirjad frankotrükiga, st 10-sendise postmargiga. Tegemist oli eratervikasjadega. Eesti Punane Rist tegi Riigikassa riigituludesse ettemaksu 10 senti igalt kaartkirjalt kogu väljaande ulatuses.

Postiasutused müüsid Paro kaartkirju nagu teisi eraartikleid, nt margita postkaarte, kirjapaberit, ümbrikke jms. Eraartiklite müügist laekunud tulu läks pärast kulude mahaarvamist postiametkonna teenijate olukorra parandamise erikapitalile (vastavalt posti, telegraafi, telefoni ja raadio seaduse § 12 p. 13 ja § 27; Riigi Teataja nr 24, 28.03. 1930, lk 222–224).

Kaartkirju (ingl Letter Cards, sks Kartenbriefe) valmistati 28 seeriat, mis erinesid reklaamide ja nende paigutuse poolest. Õhuke hallikas kartong murti kokku, ääred perforeeriti ja ülejäänud servad kaeti liimiga. Sõnumi tarvis oli kartongi vahele liimiga kinnitatud valge paber. Mõnel puhul on reklaam trükitud ka sellele valgele lehele. Nii kaartkirja hallist kartongist ümbrisel kui ka siselehel trükiti reklaamid tumesinise värviga.

Seeriat nr 1 tehti 1634 tükki ja seeriat 2–28 trükiti igaüht 1032–1096 tükki. Kogutiraaž oli 30 372 tükki. Ülemaailmsele Postiliidule (UPU) anti sellest 388, Berliini Postimuuseumile 37 ja Eesti Postimuuseumile Tallinnas 523 tükki. Eesti postiasutustes tuli müügile 29 424 kaartkirja. Riigikassale tasus Eesti Punane Rist  ettemaksuna 2 942 40 krooni.

Postiasutused müüsid Paro kaartkirju 5 sendi eest. Müügist laekuv sissetulek 1 471 20 krooni ei läinud aga postitulu arvele, vaid Postiteenijate Heaolufondi.

Ideena polnud reklaamiga varustatud tervikasjad tegelikult midagi uut. On teada, et neid esines Tsaari-Venemaal, ka mujal. Mõnel kaartkirja seerial (nr 2, 5, 6, 18) on märgitud Pat. Berne 6538/37, millest võib järeldada, et idee oli patenteeritud.

Eesti Filatelist aastast 1976 kirjutab: „Nagu tolleaegsed filatelistid jutustavad ja A. Thomson Tallinnast saksa ajakirjas „Die Ganzsache“ kirjutab, polnud kaartkirjade ostmine ilmumispäevalgi kerge ülesanne. Näiteks polevat seeria nr 15 (kohvik „Kultase“ reklaamiga) üldse Tallinnas müügil olnud! Teadagi on kaartkirju nüüd väga raske tabada ja kogujad, kes omavad kõik 28 eriseeriat, võivad endid õnnelikuks pidada. On ilmne ja loomulik, et kaartkirjad suuremas enamikus osteti kogujate poolt ja talletati puhtalt. Seepärast siis on neid kulgemisajal postaalselt (ja tarbekirjana) kasutatuna väga raske leida.“ (nr 18/19, lk 74)

Meie näitusel on Paro kaartkirjade täiskomplekt ehk 28 seeriat ja igaühest on toodud kõik vaated. Kolme kaartkirja juures saab piiluda ka sisse, et näha, millest tol ajal kirjutati. Väljapanek on omal moel ka põgus 1937.–1940. aastate eluolu peegeldus.

Elmar Ojaste on Postisarves 1999. aastal märkinud: „1998. aastal pakuti Saksamaal ühel oksjonil välja terve sari (28 erinevat) Paro-kirja. Alghinnaks oli DEM 11 300. Oksjonihaamer kolksus DEM 17 000 (ca EEK 136 000) (+ 15% provisjoni) juures.“

Heinrich Köhleri oksjonimaja sõnutsi müüsid nad Paro kaartkirjade täiskomplekti 2015. aastal, mis oli osa suurest Dr. Hubert Schrodinger Balti filateeliakollektsioonist. Oksjon toimus 25. septembril 2015. aastal Wiesbadenis. Puhas, väikeste vigadega PARO kaartkirjade kogu alghind oli 2000 eurot ja see müüdi 2400 euroga.
 
Head vaatamist!
 
* * * 
Näituse toimkond: Eve Aab, Reigo Lokk
Fototööd: Arp Karm
Toimetaja: Karin Kastehein

Kirjandus
Eesti Filatelist nr 18/19, 1976, New Yorgi Eesti Filatelistide Selts ja Eesti Filatelistide Ühing Rootsis, lk 72–76.
Postisarv, 1999, nr 5, lk 2
Riigi Teataja nr 101, 20.12.1937, lk 1988
Riigi Teataja nr 24, 28.03. 1930, lk 222–224