Handid

Laur Vallikivi, Edgar Saar

NIMETUSED (L.V.)

Enesenimetus on läänepoolsetel hantidel hantõ, idahantidel kantõk. Venelased nimetasid hante enne 1930. aastaid ostjakiteks: see nimi käibib mõnedes keeltes erialakirjanduses veel kohati tänaseni. Handid ise peavad nime „ostjak" aga solvavaks, kuna vene keeles kasutatakse tänapäevalgi põlisrahvaste vananenud nimesid nende halvustamiseks. 14. sajandini nimetati hante ja mansisid ühise nimega „jugralased".

ASUALA (L.V.)

Handid elavad Lääne-Siberis Obi, Irtõši ja teiste sealsete suurte jõgede ääres hajali laial territooriumil. Eristatakse kolme handi etnilist rühma: põhjahandid (Obi alamjooks ja lisajõed), lõunahandid (Irtõši alamjooks, Konda, Demjanka) ja idahandid (Obi keskjooks Pimist Vasjuganini), kes erinevad üksteisest murde/keele, enesenimetuste, elatusalade ja materiaalse kultuuri poolest. Hantide etnilised rühmad jagunevad jõgikonniti veelgi väiksemateks sotsiaalseteks üksusteks (nt Vasjugani, Tromjogani, Vahhi, Kazõmi, Jugani, Ljamini, Pimi jt handid), kes elavad üksteisest üsna eraldatult.

Administratiivselt asustavad handid Handi-Mansi ja Jamali Neenetsi autonoomset ringkonda ning väike osa ka Tomski oblastit.

Hantide asuala jääb valdavalt taigaaladele, kus kasvavad seedrid, männid ja lehised, põhjas ka metsatundrasse ja lagetundrasse. Need on soised madalad alad (25-100 m ü.m.p) rohkete jõgede ja järvedega.

ARVUKUS
(L.V.)

2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal kokku 28 678 hanti. 1989. aasta rahvaloenduse andmeil oli neid Vene NFSV territooriumil 22 283. Seega on hantide arvukus viimase kümne aastaga kasvanud, põhjuseks ilmselt eelkõige Venemaa rahvuspoliitika. Handid on arvatud „Põhja-alade väikesearvuliste põlisrahvaste" hulka ning neile on antud kollektiivsed õigused kasutada teatavaid territooriume ja taastuvaid loodusressursse vastavalt oma traditsioonilistele elatusaladele, samuti teatav (sageli formaalne) kaasarääkimisõigus nende asualal leiduvate maavarade kasutamise küsimustes. Handiks olemine on muutunud kasulikuks ning paljud venestunud handid, kes end eelmisel rahvaloendusel lasid kirja panna venelastena, on nüüd taas hakanud väärtustama oma handi päritolu. Linnarahvastiku osakaal hantide seas on aastail 1989-2002 tõusnud 29,8%-lt 34,6%-ni ning emakeelsus on samal ajal langenud 60,8%-lt 44,2%-ni. 1989. aasta seisuga elas oma (Handi-Mansi) autonoomse ringkonna piires 53,4% hante, 2002. aastaks oli see protsent tõusnud 59,7-ni. Seega on autonoomiast kasu, sest väljapool selle piire on assimileerumine kiirem. Samas moodustavad handid vaid tühise osa (umbes 1%) oma autonoomse ringkonna rahvastikust. Piirkonnas domineerib naftatööstusega seotud venekeelne elanikkond. Väljapool Handi-Mansi autonoomset ringkonda elab hante enim (umbes 7000) Jamali Neenetsi autonoomses ringkonnas, mis moodustab osa nende ajaloolisest asualast. (Jääts 2006)

Vahetult enne nafta- ja gaasimaardlate avastamist ning massilist migrantide saabumist, 1959. aasta rahvaloenduse andmetel oli hantide osakaal Handi-Mansi autonoomse ringkonnas ligi 10%. See piirkond on üks väheseid Siberi alasid, kuhu venelaste, ukrainlaste jt sissevool jätkub tänaseni. Keset taigat on ehitatud suuri linnu, kus elavad vaid üksikud handid. 70% hante elab praegu paikselt asulates (Sokolova 1994: 382).

KEEL (L.V.)

Handi keel koos mansi keelega moodustavad obiugri keelte rühma. Neile lähim keel on ungari keel: neid kolme on traditsiooniliselt peetud soome-ugri keelte ugri rühmaks1.

Handi keel jaguneb kolmeks murderühmaks või keeleks. 22 500 handist umbes 60% pidas 1989. aasta rahvaloendusel handi keelt ja 38,5% vene keelt oma emakeeleks. Handi keele erinevate murrete kõnelejad ei mõista üksteist või mõistavad osaliselt, mistõttu võib neid murdeid vaadelda ka kui eri keeli.

Põhja- ja idahantide seas kasutavad handi keelt enamjaolt keskealised ja vanema põlvkonna inimesed. Handi keelt räägivad ka need lapsed, kelle vanemad tegelevad traditsiooniliste elatusaladega taigas või tundras. Lõunahantide seas räägivad vanemad inimesed juba valdavalt vene keeles.

Kuigi esimene handikeelne raamat, Matteuse evangeeliumi tõlge ilmus juba 1868. aastal, siis süstemaatilise kirjakeelte loomisega alustati nõukogude ajal. Suurte murdeerinevuste tõttu loodi 1930-1950 kuus kirjakeelt, millest vähesel määral on kasutusel vaid paar-kolm (Toulouze 1999: 72-73).

AJALUGU (L.V.)

Alates 13. sajandist püüdsid hante allutada nii venelased kui ka tatarlased, kellele handid pidid järgnevatel sajanditel maksma maksu. 16. sajandi lõpul, pärast võitu tatarlaste üle hakkasid venelased Lääne-Siberisse kindluslinnu ehitama ning sellest ajast sattusid handid tihedamasse kontakti venelastega. Handi nn vürstid2 tehti vene vasallideks ja 17. sajandil kaotasid nad täielikult sõltumatuse. Hantidelt hakati koguma jassakki orava- ja sooblinahkades. Seda tasuti esialgu handi „vürstide" vahendusel, hiljem maksti otse vene ametnikele. 18. sajandi algul toimus hantide vägivaldne ristimine. Lõunapoolsetel aladel olid vene mõjud tugevamad kui põhjas ja idas. Irtõši ja Konda handid assimileeriti venelastega ja tatarlastega suurel määral 20. sajandi alguseks.

1930. aastatel kannatasid handid nagu teisedki Lääne-Siberi põlisrahvad kollektiviseerimise all, mille käigus jõukamad inimesed, nn kulakud jäeti oma varast ilma ning šamaanid vangistati või tapeti. Lapsi hakati saatma vastu vanemate tahtmist internaatkoolidesse, kus õppetöö toimus valdavalt vene keeles. Sellised nõukogude võimu vägivaldsed sammud kutsusid 1933-1934 esile hantide ja neenetsite vastuhaku, mis sai tuntuks „Kazõmi sõja" nime all (vt Leete 2002).

Handid on ette jäänud maailma suurimate maagaasi- ja naftavarude ammutamisele, mis algas 1960. aastatel ja kestab tänaseni suuremas mahus kui kunagi varem. Neilt on ära võetud karja- ja jahimaid, neid on asustatud ümber ja reostatud nende elukeskkonda.3 Seoses naftatööstusega on tulnud hantide ja manside territooriumile elama suur hulk inimesi mujalt Venemaalt ja see on jätnud põlisrahvad oma elualadel suurde vähemusse. Paljusid hante on sunnitud traditsioonilist eluviisi lõpetama ja asuma paikselt elama mitmerahvuselistesse asulatesse, see aga on vaid kiirendanud hantide assimileeerumist. Kui veel 30 aastat tagasi oli laialdastel aladel (Vahhi alamjooks, Agan, Salõm, Vasjugan, Pim, Tromjogan) levinud suured handi kogukonnad ja traditsiooniline eluviis, nüüdseks on see kadunud või kadumas.

Handid on alates 1980. aastate lõpust asunud kaitsma oma õigusi, võideldes eriti omavolitseva naftatööstuse vastu. Samuti on toimunud rahvusliku eneseteadvuse kasvades kultuuri, keele, kooli, omakeelse meedia taaselavnemine. 1989. aastal loodi ühendus „Spasenije Jugrõ", mis võitleb hantide ja manside õiguste eest.

ELATUSALAD
(L.V., E.S.)

< 1998). Wiget (Balalajeva, kalastamine ja olnud kohal esimesel on keskjooksu Obi Vaid lambad). veised, (hobused, loomapidamisega aedviljad) juur- (kartul, maaharimise ka tegeldi alamjooksul pool tundra-, domineerinud Tromjogani ning Pimi Ljamini, alamjooksu suur elatusaladel teistel regiooniti kuid kalastajad ennekõike kütid, tähtsus. põhjapoolsete lisajõgede põhjapõdrakasvatus (põhjas lõunas taigatüüpi põhjapõdrakasvatus); lõuna Irtõši lõunapoolsete harujõgede ääres küttimine>

Jahipidamine on olnud tähtsam lisajõgede ülemjooksudel, kus kalasaak on kehvem. Peamisteks jahiloomadeks on oravad, kärbid, jänesed, rebased ja põdrad ning erinevad vee- ja taigalinnud. Karusloomad on olnud väärtuslikud ennekõike kaubavahetuse seisukohast. Küttimisel on põhilisteks jahiriistaks püss, aga kasutatakse ka ostetud metalllõkse ja omatehtuid püüniseid. Varasematel aegadel kütiti vibu ja nooltega.

Kalapüügis on levinud mitut tüüpi kalatõkete ja võrkude ning mõrdade kasutamine. Naftatööstuse pealetungiga on kalastamist tänaseks vähemaks jäänud, kuivõrd suur osa jõgesid ja järvesid on reostunud ja kalad on kadunud või haiged (Balzer 1999: 25).

Veoloomana on hantidel olnud kasutusel põhjapõdrad, ka koerad ja lõuna pool hobused.

1990. aastatel hakati hantidele andma nn ,,esivanemate maid", kus põlisrahvad on elanud traditsioonilist elu. Alustati hantide ümberasustamist nendele maadele, kus nad tegelevad traditsiooniliste elatusaladega ja kus on paremad tingimused traditsioonilise kultuuri säilimiseks. Elamine seal on aga seotud majanduslike raskustega. „Traditsiooniliste kaupade müügist teenitud summad katavad seoses turustussüsteemi kokkuvarisemise ja kõrgete transpordikuludega vaevalt nendele tehtud kulutused" (Pivneva 2001).

TOIT (E.S.)

Kala ja liha on muistsetest aegadest olnud hantide peamine toit. Kala süüakse keedetult, toorelt, kuivatatult, suitsutatult ja soolatult. Varem tehti kaladest jahu, tänapäeval seda ei tehta. Kalade sisikondadest ja peadest keedetakse ka kalarasva. Need pannakse veega patta keema ning keedetakse mitu tundi. Rasv kerkib veele, kust see kulbiga teise nõusse tõstetakse.

Teine tähtsam toiduaine on liha, mida süüakse keedetult, toorelt, külmutatult, kuivatatult ja suitsutatult. Süüakse põhjapõdra, põdra, orava, jänese ja karu, aga ka pardi, hane, tedre, laanepüü jt loomade ning lindude liha. Pärast põhjapõdra tapmist juuakse tema verd.

Taimetoitudest söövad handid marju ja jahust valmistatud toite. Marjadest süüakse rabamurakaid, mustikaid, pohli, jõhvikaid, sinikaid, vaarikaid, metsikuid mustsõstraid ja toomingamarju. Tänapäeval keedavad handid mustikatest, sinikatest, mustsõstardest ja vaarikatest moosi.

Suve lõpul ja sügisel süüakse seedripähkleid. Seeni handid varem ei söönud. Tänapäeval on neid venelaste eeskujul hakatud vähesel määral sööma. Enamasti korjatakse puravikke, mis kuivatatakse või praetakse.

Jahu said handid endisel ajal kaubavahetuse käigus vene ja tatari kaupmeestelt. Leiba küpsetati põhiliselt rukkijahust ja valmistati nii hapendatud kui ka hapendamata tainast. Praegu tehakse leiba põhiliselt nisujahust, tainast kergitatakse pärmiga.

Tänapäeval ostetakse küllaltki palju toiduaineid poest. Palju joovad handid teed. Varem joodi kasekäsna-, mustika- ja pohlaleheteed, mida ka tänapäeval tehakse, aga üldine on poest ostetud tee.

Traditsioonilisi handi toite söövad rohkem rändlevad põhjapõdrakasvatajad ja väiksemate külade elanikud. Suuremates külades süüakse aga nendega võrreldes rohkem poest ostetud toiduaineid.

ASULAD JA EHITISED (E.S.)

20. sajandi algul elasid handid väikestes asulates, kus oli 1-20 elamut koos kõrvalhoonetega. Hantidel oli mitu asulat. Sõltuvalt aastaajast asusid nad ühest asulast teise. Ümberasumine sõltus nende majanduslikust tegevusest: kalapüügist, küttimisest ja põhjapõtrade kasvatamisest. Nii oli Kazõmi jõe ääres elavatel hantidel 1914. aastal viis väikeasulat: talvine, kevadine, suvine ja kaks sügisest. Talvel handid küttisid ja elasid talveasulates. Kevadel sõitsid Kazõmi jõe äärde, kus tegelesid kalapüügiga. Suvel olid nad suveasulates, karjatasid põhjapõtru ja püüdsid kalu. Sügisel ujusid kalaparved Obi jõest Kazõmi jõkke. Handid elasid siis sügisasulates ja kalastasid. Talve algul läksid nad jälle talveasulatesse.

Alates 1930. aastatest on nõukogude võim hante asustanud ümber suurematesse küladesse. Hantidele ehitati tüüpprojektide järgi majad ja pandi nad sinna elama. Eriti intensiivselt toimus ümberasustamine 1950.-60. aastatel.

20. sajandi algul olid hantide elamuteks püstkojad, neljakandilised onnid, ristpalkelamud ja poolmaakojad. Püstkoja sõrestik ehitati koonusekujuliselt asetatud lattidest. Latid tehti kuuse-, kase- ja pajupuust. Kaks või kolm latti olid ülaosast rihma või nööriga kokku seotud, ülejäänud asetati lahtiselt nende peale. Mõnikord oli ühe ridva ülaots kaheharuline, mille vahele asetati teise ridva ots ning ülejäänud ridvad asetati nendele lahtiselt. 20. sajandi algul kaeti püstkoja sõrestik suvel kasetohust, talvel põhjapõdranahast kattega. Püstkoja tipp jäeti katmata, sealt läks suits välja ja tuli valgus sisse. Ka tänapäeval kasutatakse neid katteid, kuid rohkem tarvitatakse presenti. Püstkoja keskel oli lõke, tänapäeval on lõkke asemel tihti plekkahi. Nüüdisajal on püstkoda kasutusel kaluritel, põhjapõdrakasvatajatel ja jahimeestel.

Neljakandilise onni sõrestik ehitati lattidest, mis kaeti kasetohust või nulukoorest kattega. Seinad moodustasid neljakandilise ruumi, mille peal oli kas ühe või kahe viiluga või kaarekujuline katus. Tänapäeval on neljakandilisi onne väga vähe.

Talviste ja suviste ristpalkehituste katuse roovpalgid kaeti algul kisklaudadega, millele asetati kasetoht ja nendele palgid või latid. Talveelamutel kaeti katus sageli mullaga ja ka suveelamutel esines mullaga kaetud katuseid. Aknad olid seintes, vahel ka katuses. Suvel olid aknaavad kas üldse katmata või kaeti need lutsunahaga. Talvemajadel kaeti aknaava jäätüki või klaasiga. Majadel olid tavaliselt muldpõrandad, vahel kaeti need plankude või lattidega. Talveelamutel asetses esikülje ühes nurgas kaminataoline ahi, millel oli savist ja puupulkadest valmistatud korsten. Suveelamutel oli tavaliselt lõkkekoht keset elamut, harva oli majas ahi.

Võrreldes 20. sajandi algusega, on hantide traditsioonilistel ristpalkelamutel toimunud rida muutusi. Katusekatteks kasutatakse tänapäeval kasetohu asemel sageli tõrvapappi või musta kilet, majadel on laudpõrandad ja klaasitud aknad. Kaminataolist ahju esineb haruharva, enamikel elamutel on plekkahjud.

20. sajandi alguses olid hantidel vähesel määral kasutusel kaht tüüpi poolmaakojad. Ühed olid ristpalkehitused, mille allosa oli mõnikümmend sentimeetrit maa sees. Teistel poolmaakodadel oli palkidest ja lattidest ehitatud tüvi- või tömppüramiidi kujuline karkass, mis kaeti pealt kasetohuga. Sellele asetati latid ning kaeti need mätaste ja mullaga. See poolmaakoda oli poolest kuni pooleteise meetri sügavuseni maa sees, sel oli muldpõrand, väike uks, jäätükist aken ning kaminataoline ahi puupulkadest ja savist valmistatud korstnaga. Pärast Teist maailmasõda on poolmaakodade kasutamise kohta vaid mõned üksikud teated.

Tänapäeval elavad handid enamasti tüüpprojektide järgi ehitatud palkmajades. On kolm kõige enam levinud tüüpprojekti: 1) üheruumiline elamu, 2) esikust, köögist ja toast koosnev elamu ja 3) kahekorteriline elamu, mille korterid koosnevad esikust, köögist ja toast. Viimastel aastakümnetel on ehitatud ka suuremaid mitmekorterilisi ridaelamuid.

Traditsioonilised kõrvalhooned on hantidel aidad, varikatused, lattkojad ja põhjapõtrade varjualused. Enamik aitu asub sammastel, mis on tavaliselt 0,5-2 m kõrgused.

Varikatus, mille all hoitakse suuski, nartasid, kalavõrke, mõrdu jm, toetub kaheksale või kümnele postile.

Lattkoda ehitades asetatakse 1-5 m pikkused küttepuud koonusekujuliselt ning need moodustavad püstkojasarnase ehituse. Küttepuid võetakse sealt ära ja tuuakse juurde, äravõetud küttepuud põletatakse ahjudes. Lattkoja sisemust kasutatakse kõige enam panipaigana, kus hoitakse kalavõrke, paadimootoreid, suuski, aga ka kala ja liha. Harva on lattkoda suveköögiks. Nimetatud traditsioonilistest ehitustest hiljem on tulnud kasutusele saun, loomalaut ja hobusetall.

Kodune tarbevara. 20. sajandi algul valmistasid handid koduse tarbevara põhiliselt ise. Need tehti puust, juurtest, kasetohust, loomanahkadest, luust, sarvest, riidest ja metallist. Elukutselisi käsitöölisi ei olnud. Kaupmeestelt osteti keedu- ja jooginõud. Nüüdisajal on suurem osa hantide tarbevarast ostetud. Poest ostetakse kausse, taldrikuid, lusikaid, kulpe, tasse, klaase, potte, panne, teekanne, aga ka raadioid, televiisoreid, külmkappe, õmblusmasinaid jm. Ostetud tarbevaraga koos on kasutusel ka traditsioonilised esemed. Puust valmistatakse liudasid, lusikaid, kulpe, lumeklopitsaid, söögilaudu, hälle; kasetohust - hälle, vakkasid, toidunõusid, tubakatoose; põhjapõdranahast - naiste käsitöökotte ning kotte rõivaste hoidmiseks; riidest - kotte jalanõude hoidmiseks, nõelapatju.

Kasetohust, põhjapõdranahast ja riidest esemed on sageli kaunistatud mustriga. Puuesemetel esineb kaunistusi harva. Kasetohust esemetele on muster tavaliselt noaga kraabitud, puust esemed kaunistatakse lõikekirjaga. Põhjapõdranahast esemetel on mosaiik-, riidest asjadel aplikatsioonornament.

Ornamente on põhiliselt kahesuguseid: lint- ja medaljonornamendid. Need on valdavalt geomeetrilised, tavaliselt vahelduvad ühesuguse kontuuriga motiivid ja foon. Esineb ka stiliseeritud linnu- ja loomakujutisi. Ornamentidel on oma nimetused. Lintornamentide nimetused on näiteks järgmised: pardi jalg, haugi hambad, jänese kõrvad, jänese käpp, kaseoks, kajaka tiivad, rebase küünarnukk. Medaljonornamentide nimetusteks on karu, lagle, vihmauss, päike.

Hällid on hantidel üsna laialdaselt kasutusel. Päeva- ja ööhällid valmistatakse nii puust kui kasetohust. Ööhällid on pikemad kui päevahällid. Päevahällis on laps istuvas, ööhällis aga lamavas asendis. Berjozovo ja Belojarski rajoonis on kasetohust päevahälli seljatoele ja külgedele noaga kraabitud ornament. Seljatoe ülaosale on alati kraabitud stiliseeritud linnukujutis, tavaliselt teder või metsis. Hantide uskumuste järgi on inimesel mitu hinge, neist üks on unehing, mis inimese ärkveloleku ajal elab tavaliselt metsas. Et unehing lapse ärkvelolekul kaugele ei läheks, selleks ongi hälli seljatoele kraabitud linnukujutis, sest usutakse, et unehing hoiab linnukujutise lähedusse.

RÕIVAD (E.S.)

Sajandeid on handid valmistanud oma rõivad põhjapõdranahast, aga kasutati ka põdra-, jänese-, orava- ja teiste metsloomade nahku. Rõivaid tehti ka kala (tuur, luts, sterlet, säga) nahkadest, selle kohta on andmeid juba 17. sajandist. Varasematel aegadel kudusid handid nõgesekiududest valmistatud niidist riiet, millest õmmeldi rõivaid. Põhjahantidelt on nõgeseriide valmistamise kohta vähe andmeid, nad vahetasid seda lõunahantidelt põhjapõdranahkade vastu. Juba mitu sajandit tagasi vahetasid handid kanepist või villast, hiljem ka puuvillast riiet ka tatari ja vene kaupmeestelt.

Tänapäeval kasutavad handid nii traditsioonilisi kui ka ostetud või nende eeskujul valmistatud rõivaid ning viimaseid rohkem kui traditsioonilisi rõivaid. Traditsioonilistest rõivastest kannavad naised kleite, rüüsid, kalevikuubesid, kasukaid ja jalanõusid. Kleidid, rüüd ja kalevikuued on sageli aplikatsioonide ja helmestega kaunistatud. Kasukaid õmmeldakse kõige sagedamini põhjapõdranahast, vähem põdra-, jänese-, orava- ja lambanahast. Põhjapõdranahksed kasukad kaunistatakse tumedamatest ja heledamatest nahatükkidest ja värvilistest riidetükkidest kokku õmmeldud ornamendiribadega. Ka jalanõud tehakse põhjapõdranahast: talvised jalanõud on karvasaapad, suviste jalanõude nahal on karvad ära kraabitud. Rohkesti kannavad naised ostetud rõivaid: kleite, pükse, kampsuneid, džempreid, mantleid, jopesid, kummikuid ja kingi.

Meeste traditsioonilistest rõivastest kantakse tänapäeval vähesel määral särki, rohkesti aga ülerõivaid ja jalanõusid. Traditsiooniline särk on aplikatsioonidega kaunistatud. Suviseks ülerõivaks on riidest umbkuub, talviseks põhjapõdranahast umbkasukas, mõlemad on kapuutsiga. Umbkasukal on karvad ihu poole, kindad on varrukate otste külge õmmeldud ning kasuka peal kantakse riidest kattekuube. Külmade ilmadega pannakse selga veel teine umbkasukas, millel on karvad väljapoole. Hantide umbkasukad on otstarbekohased rõivad sealses karmis kliimas. Nagu naistel nii on ka meestel traditsioonilisteks talvejalanõudeks karvasaapad ning suvesaapad valmistatakse nahast, millel on karvad ära kraabitud.

Tänapäeval on laialdaselt kasutusel ostetud rõivad: püksid, pluusid, kampsunid, pintsakud, joped, kummikud, saapad, kingad.

PERE JA ÜHISKOND (L.V., E.S.)

Endisel ajal jagunes handi ühiskond sugukondlikeks gruppideks ehk klannideks, kes koosnesid peredest. Sugukonna liikmete vahel olid abielud keelatud, abielluda võis ainult teise sugukonna inimesega. Klannid kandsid tavaliselt mõne looma, linnu või kala nime, keda peeti pühaks ja austati. Põhjahantidel moodustasid sugukonnad kaks eksogaamset „poolt" (fraatriat) - Moš ja Por. Ühe fraatria liikmed pidasid ennast veresugulasteks, nad olid omavahel „õed" ja „vennad" ning nende vahel olid abielud keelatud. 20. sajandil kaotasid sugukonnad ja fraatriad oma senise tähtsuse, määravaks sai territoriaalne kogukond, aga mõningal määral on sugukondlikud grupid säilitanud oma mõju ka tänapäeval.

Varematel aegadel elas hantidel koos kaks-kolm põlvkonda suurperedena. Esines leviraati (tava, et abielumehe surma puhul peab ta vend abielluma lesega, keelustati seadusega 1920. aastate lõpus) ja ka kahe või kolme naise pidamist, eriti põhjapõdrakasvatajate seas. Handi peredes oli kindel tööjaotus. Mehed püüdsid kalu, küttisid, kasvatasid põhjapõtru, valmistasid kalapüügi-, küttimis- ja liiklusvahendeid. Kodused tööd (toidutegemine, kasetoht- ja nahkesemete valmistamine, rõivaste õmblemine, lastekasvatamine) olid naiste teha. Naised tõid koju ka puid ja vett. Tänapäeval elatakse väikeste peredena: mees, naine, lapsed ning abikaasade vanemad.

USK (L.V., E.S.)

Handi usund on tugevalt seotud ümbritseva looduse ja maastikuga, kus elavad jumalad, vaimud ja surnud esivanemate hinged. Pühadeks kohtadeks võivad olla künkad, jõed, järved, saared, inimeste ehitatud pühad labaz'id, kus hoitakse puust jumalakujusid, kellele aeg-ajalt ohverdatakse. Maastikul on jumalate tegutsemisjäljed (nt Toorumi astumise jälg), mis aktualiseerivad rituaale ja seavad inimesi jumalate kaitse alla. Paljud handid elavad veel praegu oma põlistel klannimaadel, mida uskumuste järgi kaitsevad jumalad (Balalajeva, Wiget 1998).

Handid usuvad kosmose kolmikjaotusesse (alumine, keskmine ja ülemine ilm), millest alumisel ja ülemisel on veel seitse tasandit. Kõrgeim jumalus on Numi Toorum, kellega toimub suhtlus tema poegade ja tütarde vahendusel, kes haldavad looduslikku maailma. Noorim poeg on metsajumal ja esineb karu kujul. Karu on hantidel püha loom. Pärast karu mahalaskmist nülitakse tal nahk koos peaga ja pannakse tuppa nurka. Et lepitada karu hinge, peetakse karupeied - ta ees lauldakse ja tantsitakse mitu õhtut. 20. sajandi algul olid karupeied tähtis religioosne ja meelelahutuspidu, 1930. aastatel aga keelustati ning tänapäeval peetakse neid väga harva.

Hantide seas on šamaanid vahendanud inimeste ja jumalate vahelist suhtlust, edastanud inimeste soove jumalatele ja jumalate nõudmisi inimestele. Nõukogude ajal suudeti hävitada suur osa šamaane või sundida neid loobuma tegutsemast, kuid üksikuid šamaane leidus hantide seas veel hiljaaegu (Kereži 1995: 39). Igapäevaselt on olulisel kohal rituaalse puhtuse ja ebapuhtuse vastandus, millega arvestatakse tänaseni. Naiste ebapuhtus teatud perioodidel dikteerib kogu perekonna käitumist ja heaolu (Balzer 1981). 18. sajandil ristiti handid vägivaldselt õigeusku. Ajapikku on sulandunud handi kosmoloogiasse ja usundilisse praktikasse kristlikke jooni.

Hantide uskumuste järgi on inimesel mitu hinge, neist üks on reinkarneeruv ehk ümbersündiv hing. Põhjahandid teevad pärast inimese surma riidest nuku, itterma, millesse hantide uskumuste järgi läheb reinkarneeruv hing. Kui surnu oli naine, siis nukk on naisterahva-, kui mees, siis meesterahvakujuline. Usutakse, et kui sugukonnas sünnib laps, siis läheb hing vastsündinud lapsesse. Nukku hoitakse elamu pühas nurgas mõni aasta ning viiakse siis metsa puuõõnsusesse või põletatakse, aga mõnel pool viiakse nukk pööningule ja hoitakse seal.

Tänapäeval püsivad traditsioonilised uskumused kõige enam matusekommetes. Valdav enamik hante matab surnud kirstuga maa sisse. Lahkunule pannakse hauda kaasa koduseid tarbeesemeid ja rõivaid. Haua peale ehitatakse väikese maja kujuline hauaehitus. Kõige põhjapoolsemad handid hauda ei kaeva, vaid asetavad kirstu maa peale ehitatud hauaehitusesse. Matuse ajal söövad handid haua juures. Sööma kutsutakse ka lahkunu hing. Tapetakse põhjapõtru, kelle kolbad koos sarvedega asetatakse hauaehitusele või riputatakse läheduses oleva puu külge. Liha süüakse matuste ajal ära.

Tänapäeval, pärast 60 aastat usuvastaseid kampaaniaid ja šamaanide represseerimist, on taastatud paljud ohvrirituaalid, mis on saanud poliitilise tähenduse oma õiguste eest võitlevate hantide ja kohalike ametnike vahelises dialoogis (vt Leete 1999).

1 Osa lingviste on seadnud kahtluse alla mõttekuse rääkida ugri rühmast kui ajaloolisest keeltegrupist (nt vt Tapani Salmineni artiklit "Facts and myths about Uralic studies: a review article of Jazyki mira: Ural'skie jazyki".

2 Tegu oli siiski handi vanematega, kes juhtisid klannide ja laiendatud perede elu.

3 Nafta- ja gaasitööstus on puudutanud suuremat osa hantide asuala, kõige vähem on kannatanud tänaseks Jugani, Ljamini ja Kazõmi alad (Balalajeva, Wiget 1998).

Kasutatud kirjandus

Balalajeva, Wiget 1998 = Olga Balalajeva, Endrju Uiget. Biosfernõi rezervat kak forma sohranenija etnitšeskoi kul'turõ (na primere juganskih hantov). Issledovanija po prikladnoi i neotložnoi etnologii 118. Moskva: Institut etnologii  i antropologii.  Online versioon.

Balzer, Marjorie Mandelstam 1981. Rituals of Gender Identity: Markers of Siberian Khanty Ethnicity, Status and Belief. - American Anthropologist. Vol. 83. No. 4: 850-867.

Balzer, Marjorie Mandelstam 1999. The Tenacity of Ethnicity. A Siberian Saga in Global Perspective. Princeton, New Jersey: Princeton University Press.

Jääts, Indrek 2006. Rahvaloendused ja rahvuspoliitika. Venemaa soomeugrilased 2002. aastal. - Akadeemia 3: 524-549.

Karapetova, Solovjova 2001 = Irina Karapetova, Karina Solovyova Yavun-iki, the Master of Yugan as the Cultural Symbol of Yugan Khanties. - Cultural Identity of Arctic Peoples. (Arctic Studies 5. Pro Ethnologia 11. Publications of Estonian National Museum.). Tartu, 45-58. Online versioon.

Kereži 1995 = Agneš Kereži. Osobennosti vostotšno-hantõiskogo šamanizma v naši dni. - Narodõ Sibiri. Kniga 2. Sibirskii etnografitšeskii sbornik 7. Moskva, 38-53.

Kulemzin, Lukina 1992. = V. M. Kulemzin, N. V. Lukina. Znakomtes': hantõ. Novosibirsk: Nauka. Online versioon.

Leete, Art 1999. Ethnopolitical Comments About the Sacrificial Ceremony At Lake Num-To.- Arctic Studies 2. (Pro Ethnologia 7. The Publications of Estonian National Musuem.) Tartu, 21-26. Online versioon.

Leete, Art. 2002. Kazõmi sõda: šamanistliku kultuuri allakäik Lääne-Siberis. Tartu: Tartu Ülikooli etnoloogia õppetool.

Pivneva, Yelena 2001. The Re-establishment of Ob-Ugrian "Traditional Family Lands" - Back to the Past or a Step Towards the Future? - Arctic Studies 5. Pro Ethnologia 11. Publications of Estonian National Museum. Tartu. Online versioon.

Sokolova 1994 = Z. P. Sokolova. Hantõ. - Narodõ Rossii. Entsiklopedija. Moskva: Bol'šaja Rossiiskaja Entsiklopedija, 380-383.

Toulouze, Eva 1999. The Development of a Written Culture by the Indigenous Peoples of Western Siberia. - Arctic Studies 5. (Pro Ethnologia 11. Publications of Estonian National Museum.). Tartu, 53-85. Online versioon