Isa, ma lasin endale linnu teha
Näitus tätoveerimisest Nõukogude Eestis on valminud TÜ etnoloogia, folkloristika ja rakendusantropoloogia magistriprojekti raames.Avatud kuni 24.07.2022 A-fuajees.
Sissepääs prii.
Nõukogude Eesti tätoveerimise kultuuri tagamaad on keerulised. Ühelt poolt on see alguse saanud Venemaa Keisririigis toimunud kriminaalide sunniviisilisest märgistamisest, millest arenes vanglate tätoveerimise kultuur varajases Nõukogude Liidus. Teisalt 19. sajandil toimunud merereisidelt, kus meremehed lasid ennast tätoveerida. Seos meremeeste ja tätoveeringute vahel püsis Eestis nii keisririigi kui ka esimese Eesti Vabariigi ajal. Koos režiimi muutusega 1944. aastal muutus ka tätoveerimise kultuur. Nõukogude Liidu vanglatest tulnud tätoveerimise tavad asendasid aja jooksul Eestis seni domineerinud meremeeste tätoveerimise, muutes seejuures üldist rahva suhtumist tätoveeringutesse.
Näituse pealkiri on viide Peeter Simmi 1977. aasta Nõukogude Eesti episoodfilmile “Karikakramäng”, täpsemalt filmi kolmandale episoodile “Tätoveering”. Antud film oli paljudele Nõukogude Eesti elanikele esmaseks kokkupuuteks tätoveeringutega. Sellest filmist pärit ütlus: “Ja ongi kõik, nahk raisus”, mis oli isa kommentaar oma poja tätoveeringule, peegeldab hästi tollel ajal ühiskonnas valitsenud suhtumist tätoveeringutesse. Samad vaated kandusid üle taasiseseisvunud Eestisse.
Näitusel eksponeeritud materjal on pärit kolm aastat kestnud välitöödelt. Üle Eesti läbiviidud välitööde käigus olen suhelnud 100 isikuga, kes on lasknud ennast tätoveerida Nõukogude Eesti perioodil. Eksponeeritud 25 fotot on vaid väike osa tervest kogust. Fotod ja neid selgitavad tekstid tutvustavad külastajatele Nõukogude Eesti tätoveerimiskultuuri erinevaid tahke, vastates seejuures erinevatele küsimustele, mis vaatajal tekkida võivad: kes lasid ennast tätoveerida sel ajal; miks, kus ja kuidas tätoveeringuid tehti; milliseid vahendeid tätoveerimiseks kasutati jne.
Oskar Poll
Näituse loomist toetab Eesti Kultuurkapital
