Permi rahvad

Komid (sürjakomid ja permikomid) ning udmurdid (sh bessermanid) elavad Uurali eelmäestikus Euroopa ja Aasia piiril. Nende asualad ulatuvad arktilisest tundrast stepialadeni.

Mitmekesised loodusolud nende rahvaste elupaikades on mõjutanud ka traditsiooniliste elatusalade kujunemist. Põhjapoolsete komide põlised tegevusalad on olnud küttimine ja kalapüük ning põhjapõdra- ja veisekasvatus. Udmurdid, bessermanid ja lõunapoolsed komid on valdavalt tegelenud põllunduse ja karjakasvatusega. Komid on ajaloost tuntud heade kaupmeestena ning osalenud venelaste korraldatud Siberi avastamise ja koloniseerimise retkedel. Udmurdid on paljudele uurijatele silma paistnud oma koduarmastuse ja paiksusega. 

Komi ja udmurdi keel on väga lähedased. Keeleteadlased on arvamusel, et nende keelte sõnavara on 8o% ulatuses ühist päritolu. Erinevused on siiski nii suured, et komid ja udmurdid teineteise keelest aru ei saa. 

Tänapäeval on komid ja udmurdid enamasti õigeusklikud. Komisid hakati ristiusku pöörama i4. sajandil. Nende ristija Permi Stefan lõi komide keele jaoks ka erilise tähestiku, mida kasutati mitu sajandit. Udmurtide aktiivne ristimine algas 18. sajandil, kuid komidega võrreldes on kristlus siin tänini suuremal määral läbi põimunud iidsete usukujutelmadega, paiguti on säilinud ka vanad usukombed ja palvuspaigad.

Volga rahvad

Volga jõe keskjooksul ja selle lisajõgede ääres elavad mordvalased ja marid on ühed rohkearvulisemad soome-ugri rahvad Venemaal. Nimetus mordvalased tähistab õigupoolest kaht lähedalt suguluses olevat rahvast: ersasid ja mokšasid. Nemad on olnud pikka aega tugeva vene mõju all, samas kui maride kultuuris on rohkem tatari mõjusid.

Ersad ja mokšad on enim hajutatud soome-ugri rahvad — Mordva Vabariigis elab neist alla poole. Nende külad asuvad laial alal läbisegi teiste rahvaste, peamiselt vene, aga ka tatari ja tšuvaši küladega. Nii marid kui ersad ja mokšad on traditsiooniliselt olnud põlluharijad. Volga rahvaste majanduses on märkimisväärne olnud ka mesinduse osakaal. Eriti osavateks mesinikeks on peetud ersasid ja mokšasid.

Ersade ja mokšade usutraditsioonides on koht nii õigeusu pühakutel kui ka paganlikel jumalustel, kes on enamasti naissoost. Marid elavad õigeusklike venelaste ja islamiusuliste tatarlaste vahel, ent on tänini säilitanud elujõulisena oma animistliku usundi, kusjuures mari usk on Mari Eli Vabariigis õigeusu kõrval ka ametlikult tunnustatud. Maride eripärase usu tõttu tuntakse neid „Euroopa viimaste paganatena".

Läänemere rahvad

Läänemeresoome keeled on nii sarnased, et võimaldavad osalist vastastikust arusaamist Palju on ühist ka nende põliste põlluharijate, kalurite ja küttide traditsioonilises kultuuris, rahvaluules ja varasemas usundis.

Kas kunagi oldi üks rahvas? Millal, miks ja kuidas see ühtsus tekkis, pole üheselt selge. Arvatakse, et ülejäänud soomeugrilastest eraldas läänemeresoomlased varane kokkupuude balti- ja germaanikeelse rahvastikuga. Umbes l000 aastat tagasi oldi juba jagunenud hõimudeks ja rahvasteks, kellest ühed olid seotud rohkem ranniku ja merega, teised sisemaa ja metsaga.
Idapoolsed läänemeresoomlased - vadjalased, isurid, vepslased, karjalased ja ilmselt veel mõned tänaseks kadunud salapärased tsuudi hõimud - osalesid 9. sajandil kõrvuti varjaagide ja idaslaavlastega Vene riikluse loomisel. Neist said õigeusklikud ja nad on jäänud Venemaa koosseisu tänaseni. Kõiki neid rahvaid ähvardab assimileerumine ning praeguste rahvastikuprotsesside jätkudes annavad neist tulevikus tunnistust vaid Loode-Venemaa arvukad läänemeresoome algupäraga kohanimed.

Lääne pool elanud liivlased, eestlased ja soomlased jäid suhteliselt kauaks riikluseta paganateks, kuid sattusid 13. sajandil saksa, taani ja rootsi feodaalide võimu alla. Nad võtsid üle katoliikluse, hiljem luterluse, ning nende asualast sai õhtumaa idaserv. Põhja-Lätit asustanud liivlased on tänaseks peaaegu kadunud, eestlastel ja soomlastel on aga õnnestunud saavutada omariiklus.

Põhjarahvad

Arktika on nõiduslike unistuste ja unenägude paik. Naised ja mehed elavad kuude kaupa polaaröö lumises hämaruses, leiavad lõpututes tundraavarustes polaarrebase kombel eksimatult tee ning jagavad soid ja metsi lindude, esivanemate ja vaimudega. Inimesed räägivad põhjas vähe, aga kui nad hakkavad loitsival häälel müüte laulma, kestab see päevade kaupa.

Saamid, handid, mansid, neenetsid, eenetsid, sölkupid ja nganassaanid elavad iidse katkematu uurali rahvaste ketina tundrates ja metsades alates Skandinaaviast kuni Taimõri poolsaareni Siberis. Nad peavad jahti, püüavad kala ja kasvatavad põhjapõtru. Metsade elanikud handid ja mansid tegelevad rohkem küttimise ning kalastuse; saamid, neenetsid ja teised tundraasukad aga põhjapõtrade karjatamisega.

Põhjarahvaste maailmataju suunab jumalatega hästi läbi saama ja selleks korraldatakse ohverdusrituaale. Inimesel on mitu hinge ning pärast surma sünnitakse uuesti. Sajandite jooksul on Venemaa põhjarahvaid pööratud õigeusku ja Skandinaavia saame luteri usku. Protestantlik misjon oli saamide seas edukas, aga õigeusu jalgi on obiugrilaste ja samojeedide usundis vähe.
 

Skandinaavia saamid on põlisrahvana üle sajandi võidelnud oma õiguste eest ning naabrid tunnustavad tänapäeval neid võrdsete partneritena. Venemaal elavate uurali põhjarahvaste kultuur ja keel on tugevalt ohustatud. Hantide ja manside osakaal oma asuala rahvastikus on kaduvväike ning elukeskkonna ökoloogiline seisund on Lääne-Siberis laieneva nafta- ja gaasitööstuse tõttu katastroofiline.