Eenetsid

Laur Vallikivi

ETNONÜÜM

Eenetsite tänapäevane enesenimetus on ennetše, mis tähendab meest, inimest. Selle nimetuse võttis kasutusele lingvist, eenetsi keele uurija Prokofjev 1937. aastal. Eenetsid nimetasid end ise klanninimede järgi ning alles 1970. aastatel juurdus etnonüümina „eenets" (Krivonogov 1998: 46). Varem nimetasid teised eenetseid Jenissei samojeedideks, põhjapoolseid eenetseid nimetati ka Hantai ja lõunapoolseid Karassiini samojeedideks.

ASUALA

Eenetsid elavad Jenissei alamjooksul idakaldal. Administratiivselt kuuluvad nad Krasnojarski kraisse Taimõri autonoomsesse ringkonda, kus nad elavad valdavalt Ust-Jenissei (Vorontsovo küla) ja Dudinka (Potapovo küla, Dudinka linn) rajoonis. Kummaski külas moodustavad nad alla 20% teiste (vene, neenetsi jt) rahvuste seas. Enne paiksustamist rändlesid tundraeenetsid Jenissei ja Pjassino vahel ja metsaeenetsid Dudinkast lõuna pool taigaaladel. Tänapäeval rändlevad põhjapõdrakarjadega vähesed eenetsid koos neenetsitega (Tuharda piirkond).

RAHVAARV

1989. aasta rahvaloenduse andmeil oli eenetseid 209. Hilisemate küsitluste tulemusel on rahvaarvuks saadud 340 (Vassiljev 1994: 420): osa eenetseid nimetas end rahvaloendusel neenetsiteks või nganassaanidesks (Krivonogov 1998: 46). 1989. aasta oli esimene rahvaloendus, kui loendajad aktsepteerisid sellist rahvust nagu eenetsid. Eenetsitel esines palju segaabielusid varem nganassaanide ja tänapäeval ennekõike neenetsitega (ka dolgaanide, venelaste jt-ga): pea kõik segaabieludes sündinud lapsed nimetavad end vastavalt kas nganassaanideks või neenetsiteks, aga mitte eenetsiteks. Vaid 14% eenetsi abieludest on üherahvuselised (Krivonogov 1998: 53).

KEEL

Eenetsi keel kuulub samojeedi keelte põhjagruppi koos neenetsi ja nganassaani keelega. Vastavalt asualale räägivad eenetsid kahte murret: tundra- (ehk bai) ja metsa- (ehk madu, somatu) murret. Tänapäeval ei ole eri murrete kõnelejatel õieti kokkupuuteid, kuna elatakse üksteisest u 400 km kaugusel. Neenetsi keelest, mida on selles regioonis kasutatud lingua francana, on tulnud väga palju, eriti põhjapõdrakasvatusega seotud sõnavara eenetsi keelde. Samuti on nganassaani keelest pärit jahipidamisega seotud sõnavara. Tänapäeval domineerib eenetsite seas vene keel.

Krivonogovi uurimus 1990. aastate algusest näitab, et sel hetkel oskas eenetsi keelt vabalt umbes 40% eenetseid, kuid vaid 15% kasutab eenetsi keelt regulaarselt. Enamik eenetsi keele kõnelejad on vanemad kui 40 aastat ja metsaeenetsi kõnelejaid on vaid mõnevõrra rohkem kui tundraeenetsi kõnelejaid (Krivonogov 1998: 52).

1995. aastal ilmus esimene eenetsikeelne trükis, milleks on Luuka evangeeliumi tõlge (Helimski 2001: 193).

AJALUGU

Veel 17. sajandil asustasid eenetsid suuri alasid Tazi ja Jenissei ääres ning nende arv oli ilmselt ligi 1000 (Vassiljev 1982: 57). 17. sajandil hakkasid eenetsid maksma venelastele jassakki. Samal sajandil saabusid lõunast Tazi jõgikonna aladele sölkupid (kellest moodustus põhjasölkupi etniline grupp) ja läänest Jenissei äärde neenetsid, kellega eenetsid sõdisid ja kelle eest taanduti või kellesse sulanduti. Veel umbes 1850. aastal toimusid kokkupõrked (Turutšeda järve lähistel) eenetsite ja neenetsite vahel (Golovnjov 1995: 108). 19. sajandi lõpuks oli eenetseid jäänud alles umbes 500 ja nad olid valdavalt taandunud Jenissei alamjooksule.

1930. aastatel toimus kollektiviseerimine ja ajapikku ka paiksustamine küladesse. Paljud tundraeenetsid on 20. sajandil enamasti sulandunud Avami nganassaanidesse (kuni 1970. aastateni, mil nganassaanide paiksustamise tõttu sidemed katkesid) ja neenetsitesse. See on ka peamine põhjus, miks eenetsite rahvaarv 20. sajandil vähenes.

ELATUSALAD

Eenetsid olid kuni viimaste sajanditeni põhjapõdrakütid. Tavaline oli ajujaht vibude ja püünisaedikutega (nagu nganassaanidelgi), kus osales kuni 30 meest. Tundraeenetsid läksid ajapikku neenetsite mõjul üle kodustatud põhjapõtrade kasvatamisele. Metsaeenetsid kasutasid väheseid põhjapõtru peamiselt transpordiks ning tegelesid rohkem jahi ja kalapüügiga. Alles kolhooside rajamisega võeti kasutusele nn suuremahuline põhjapõdrakasvatus. Jenissei jõel püüti valget vääriskala (omul, nelma, siig, tšir) võrkude ja noodaga. Eenetsite peamiseks toiduks on toores, külmutatud, keedetud, soolatud kala ja põhjapõdraliha nagu teistelgi regiooni põlisrahvastel.

Eenetsid elasid püstkodades. Tänaseks on suur osa eenetseid sunniviisilise paiksustamisega seoses asunud elama palkmajadesse külades, põhjapõdrakasvatajad elavad ka teisaldatavates majakestes ehk balokkides või tšummides. Vaid alla poole elanikest tegeleb traditsiooniliste elatusaladega (Krivonogov 1998: 50; andmed aastatest 1991-1993).

SOTSIAALNE ORGANISATSIOON

19. sajandini olid eenetsitel patrilineaarsed klannid. 20. sajandi alguses kujunesid tähtsamaks naabrusel põhinevad sotsiaalsed grupid (nendesse kuulus ka neenetseid ja nganassaane), kus tegeldi põhjapõtrade ühiskarjatamise, metsikute põhjapõtrade küttimise ja kalapüügiga. Eenetsi ühiskonnas esines ka polügüüniat ja leviraati. Tavaline oli pruudiluna maksmine abielusidemete sõlmimisel. Tänapäeval puuduvad selgelt eristuvad eenetsi sugulusgrupid, kuna nad asustavad paljurahvuselisi külasid.

USUND

Eenetsi traditsiooniline usund on šamanistlike joontega. Usundilisse panteoni kuulub sarnaselt teistele samojeedi rahvastele taevane loojajumal, kelle nimi on Nga biomo. Ta oli tegev inimkonna algusaegadel, kuid hilisemal perioodil ei sekku inimeste igapäevaellu ja tema poole reeglina ei pöörduta. Veel on olulised sellised kosmoloogilised tegelased nagu maaema Dja-minju ja tema poeg Djuba nga, kes annab inimestele jahisaagi. Need kolm olid koos osalised maailma loomisel. Alumises ilmas elavad kurjad vaimud ja sinna lähevad ka surnute hinged, neid saatis sinna šamaan oma abivaimude abil vastavate rituaalidega (Vassiljev 1978; Prokofjeva 1953).

Nagu teistelgi samojeedi rahvastel on eenetsitel tundras pühapaigad (jõed, järved, künkad), kus ohverdatakse jumalatele. Ka austatakse esivanemaid hingenukkude vahendusel. Nukud asuvad õues püstkoja taga ja neid veetakse rändlemisel kaasas pühal nartal.

Need vähesed eenetsid (ennekõike põhjapõdrakasvatajad), kes tänapäeval on veel säilitanud põlise elulaadi, juhinduvad vanadest usundilistest ideedest ja ohverdavad veel kohaperemeestele-vaimudele. Kuivõrd enamusel eenetsitest on katkenud sidemed traditsioonilise eluviisiga, on muutunud ka nende religioossed kujutelmad ja praktikad.

Kasutatud kirjandus

Golovnjov, Andrei 1995. Govorjaštsije kul'turõ. Jekaterinburg: UrO RAN.

Helimski, Eugene 2001. Samoyedic studies: a state-of-the-art report. - Finnisch-ugrische Forschungen. Band 56, Heft 1-3. Helsinki, 175-216.

Krivonogov, V. P. 1998. Etnitšeksije protsessõ u entsev. - Etnografitšeskoje obozrenije. Nr 2, 46-57.

Künnap, Ago 1999. Enets. (Languages of the World / Materials 186). München, Newcastle: LINCOM.

Prokofjeva, Je. D. 1953. Materialõ po religioznõm predstavlenijam entsev. - Sbornik Muzeja antropologii i etnografii. Tom XIV. Moskva, Leningrad, 194-230.

Vassiljev 1970 = V. I. Vasil'jev. Nentsõ i entsõ Taimõrskogo natsional'nogo okruga (otšerk hozjaistva, bõta i etnitšeskih protsessov, protekajuštših na Jeniseiskom Severe). - Preobrazovanija v hozjaistve i kul'ture i etnitšeskije protsessõ u narodov Severa. Moskva: Nauka, 106-163.

Vassiljev 1978 = V. I. Vasilev 1978. Animistic Notions of the Enets and the Yenisei Nenets. - Shamanism in Siberia. (Bibliotheca Uralica I). Eds. V. Diószegi, M. Hoppál. Budapest: Akadémia Kiadó, 429-437.

Vassiljev 1982 = V. I. Vasil'jev. Nentsõ i entsõ. - Etnitšeskaja istorija narodov Severa. Red. I. S. Gurvitš. Moskva: Nauka, , 48-81.
Vassiljev 1994 = V. I. Vasil'jev. Entsõ. - Narodõ Rossii. Entsiklopedija. Moskva: Bol'šaja Rossiiskaja Entsiklopedija, 420-421.