Avastusretked tekstiilipärandi varasalve.
Pallase tekstiilitudengite koopiapraktika näitus. 
Avatud kuni 19. juunini 2021.

Näitusele saateks kirjutab professor ja tekstiiliosakonna juhataja Aet Ollisaar (Kõrgem Kunstikool Pallas):  

Kõrgema Kunstikooli Pallas üliõpilased käivad koopiapraktikal Heimtalis igal sügisel, oleme seda õppeainet juhendanud koos Anu Rauaga kahekesi. Olles ise olnud Anu juhendatavate praktikatega seotud nii üliõpilase kui õppejõuna läbi kolmekümne aasta, mõtlen saadud kogemustele alati rõõmu ja tänutundega. Siiani  on hinges muljed rahvakunstipraktikalt Kihnus, kui käisime teise kursuse üliõpilastena Anu Raua juhendamisel tekstiilesemeid joonistamas. Kihnu Siina (Sinaida Saare) elukogemus imbus meisse, vastuvõtlikesse tudengitesse, läbi igapäevaste toimingute: õhtusöögilauas, saunas käies, Kihnu moodi kindaid kuduma õppides. Kõige selle juurde kuulus enesestmõistetavalt Anu Raua juhendamine  koopiate joonistamisel, aga ka õhtused jutuajamised ja hommikused pannkoogi- ja pudrusöömised. Täpsete jooniste tegemine polnud sugugi ainus asi, mida praktikal õppisime – pigem oli see kultuuripraktika, teistmoodi elulaadi tunnetamine. Seda kogemust, tugevat inspiratsiooni ja unustamatuid avastusi olen tahtnud ka oma üliõpilastele jagada. Juba õppejõuna Pallase tekstiiliosakonnas töötades olen üliõpilastega Anu Raua juures Kääriku talus ja ERMi Heimtali muuseumis praktikal käinud alates 1994. aastast.
 

Esimestel aastatel käisid praktikal tekstiiliosakonna esimese kursuse üliõpilased ning praktika aeg oli pikem. Mäletan, et esimese praktika ajal oli meie ülesandeks Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili osakonna sisseastumiseksameid testida – ukse ees oli vastuvõtt uude osakonda ja praktikantidega oli väljamõeldud eksamiülesandeid hea läbi katsetada. Tookord oli täpsete kopeerimisülesannete kõrval praeguste praktikatega võrreldes suurem rõhk loomingulistel ülesannetel. Anu Raud katsetas mitmeid teemasid erinevate koolide üliõpilastega, mis tekitas põneva võrdlusmomendi. Trükitähtedest said mustrid, mis muutsid joonistajate paberil mustrikirjalisteks ka talus elavad loomad või ümberkaudsed maastikud.
 

Vahepealsetel aastatel on Pallase tekstiilitudengite praktikad toimunud ka Eesti Rahva Muuseumis ja Põlva talurahvamuuseumis, kuid nüüd taas järjepidevalt Heimtalis. Nüüdseks on koopiapraktika Pallase tekstiiliosakonna neljanda kursuse üliõpilaste õppeaine, nii et kogemust ja kujutamisoskust on praktikal osalejatel ehk rohkem kui algaastatel. Üha enam on koos joonistamisega kasutusel ka digitaalsed tehnoloogiad, mustrilehtede ja lõikeskeemide puhul kasutavad üliõpilased arvutiprogramme, samuti täiendatakse esemest detailsema ülevaate andmiseks jooniseid fotodega. Ometi pole kusagile kadunud ka eseme detailne ülesjoonistamine, mis annab joonise tegijale hoopis teiselaadse kogemuse kui digitaalne jäädvustamine. Joonistamisel avanevad sageli ka ootamatud seigad, tulevad esile eseme valmistamise erisused, detailid ja värvinüansid mis pealiskaudsel vaatlemisel võivad tähelepanuta jääda. Seetõttu toimub osa praktikast Heimtalis ja osa Tartus, kolmele sügisesele praktikapäevale Heimtalis järgneb pikem tööaeg Tartus. Kokku on üliõpilased koopiapraktikaga seotud neli kuud, hindamine ja kokkuvõte tehakse traditsiooniliselt jaauari lõpus Heimtalis.
 

Pallase tekstiiliosakonna üliõpilastel on praktika ajal kaks ülesannet: ERMi Heimtali muuseumi kogus oleva eseme ja oma pere tähendusliku tekstiili jäädvustamine. Visuaalse jäädvustamise kõrval on oluline kogu taust – eseme lugu, teave valmistaja ja kasutaja kohta.
 

Aastate jooksul on üliõpilaste joonistele jõudnud põneva ajalooga esemeid. Unustamatu on näiteks 2015. aasta, kui üliõpilased jäädvustasid mõned esemed muuseumi kogus olevate Leida Kibuvitsa rõivasteseast. Samuti on meelde jäänud teise maailmasõja ajal Rootsi põgenenud eestlaste tekstiilide lood, kodust kaasa võetud tarbeesemeid ja rõivaid on hoolikalt hoitud ning lõpuks Stockholmi Eesti Maja etnograafilise huviringi Triinu kaudu ERM-i Heimtali muuseumi jõudnud. Teades aimamisi nende esemete rändamise lugu, paneb näiteks Kihnu sukast valmistatud lapse kampsun mõtlema, millise teekonna on see kudum kasutuse jooksul läbinud. 1930-ndatel aastatel Eestis käsitööajakirjade kaudu levinud laste mütsi tüüp sai võõrsil tuntuks kui „Eesti müts“, mille põhjal ilmeksimatult Eesti lapsi ära võis tunda. Sageli on üliõpilased seadnud eesmärgiks ka eseme tehnoloogilise poole uurimise ja selle põhjal tööjooniste ja tegemisõpetuse valmistamise, nii võib näiteks Maarja Leola joonistatud mütsi mustrijoonise järgi uue samalaadse kududa.2020. aasta praktika ülesandeks oli uurida ja joonistada Anu Raua isiklikku tekstiilipärandit – kogusse lisandusid joonised Anu ja Valda Rauale kuulunud Kihnu kördikangast vestidest, Mart Raua kinnaste koopiast, Anu Raua kavandi järgi Tiit Pääsukesele kootud mütsist ja Kihnu Siina poolt Anule kootud sokkidest.
 

Muuseumi kataloogis olevat teavet täiendavad põnevad kirjeldused, sest muuseumis olevate esemete kohta teab Anu Raud sageli detailselt nii valmistamise kui ka muuseumisse jõudmise lugu. Seetõttu on alati põnev üliõpilastega muuseumis esemeid valida – nii mõnelgi korral on valikul määravaks saanud kaasahaarav lugu eseme varasemast teekonnast. Et praktikantidel on Heimtalis viibimise ajal lõputööde teemad juba teada, valitakse joonistatav ese tihti ka selle järgi. Praktika on toimunud koostöös Eesti Rahva Muuseumiga, praktika lõppedes annab Pallase tekstiiliosakond ERM-i Heimtali muuseumi kogu põhjal valminud esemete joonised üle muuseumi jooniste kogusse.
 

Väga põnevad on ka nende esemete lood, mida üliõpilased praktika ajal on jäädvustanud oma pere tähenduslike tekstiilide seast. Esemete valikul pole ajalist piirangut, tekstiil ei pea olema väärika vanusega, kuid oluline on et joonistajal oleks esemega isiklik seos. Aastate jooksul on jäädvustatud nii vanaemade kui emade kootud kindaid, kampsuneid, kaunite tikanditega linikuid, peente väljaõmblustega põllesid, tekke, patju – aga ka sajandivanuseid tanusid või peeneid rõivadetaile. On olnud esemeid, mille tegemise ja kasutamise lood on suguvõsas teada, aga ka neid mille kohta enam palju teada saada pole õnnestunud. Esemete lugude jagamine on olnud kõigile praktikal osalejatele põnev kogemus, kuid kõige enam teeb rõõmu see et sageli on ülesanne pannud üliõpilasi ka oma koduste tekstiilide üle rohkem mõtlema. Et tekstiil on sageli tarbeese ja kasutuses läbi kuluv või määrduv, võib just dokumenteerimine ja joonistamine selle eluiga pikendada ja nii järeltulevate põlvede jaoks killukese perekonna ajalugu säilitada.
 

Koopiapraktikad Kääriku talus ja ERM-i Heimtali muuseumis annavad palju sellist, mida ei saa õpiväljundite ja ainepunktidega mõõta – sama olulised kui juhendamine eseme joonistamisel on arutelud söögilauas või jalutuskäigul talust muuseumi. Lisaks jooniste tegemisele saavad üliõpilased osa Kääriku talu loomingulisest elust – siinsamas valmivad vaibakavandid, veetakse uue vaiba lõime ja kootakse järgmise näituse jaoks vaipa. Võimalus saada osa Kääriku talu elurütmist ja ERM-i Heimtali muuseumi kogudest on ainulaadne.
Vaata ka veebinäitust "Kirjad ja mustrid": https://www.erm.ee/et/content/kirjad-ja-mustrid