Rait Prääts lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi 1975. aastal klaasikunsti erialal. Tema tuntumad teosed avalikus ruumis on Niguliste kiriku ja rahvusraamatukogu suured vitraažaknad, Eesti draamateatri sisekujunduse klaasteosed ja Pärnu Eliisabeti kiriku uue oreli prospekt koos roosaknaga. Suuri klaasobjekte on kunstnik loonud ka mitmetele sakraalehitustele Soomes, samuti kaunistavad tema teosed üht Lõuna-Prantsusmaa erakabelit ja Eesti saatkonna hoonet Gruusias.

Teine oluline osa on kunstniku vabalooming ja arvukad näitused, millest on saanud viimaste aastakümnete põhitegevus. Selle eest pälvis Rait Prääts 2013. aastal ka Kristjan Raua preemia.

Ainulaadses autoritehnikas taiesed on samaaegselt maalid ja skulptuurid, kuhu alati on kaasatud ka valgus. Teemad jaotuvad sarjadeks (müürid, majad, purgid, ruumilised pildid, arvutid, mobiilid, antiik, portreed, rattad, taaskasutus, kogutud killud) ja on enamasti vormunud ka isikunäitusteks.

Näituse avamisel 26. juulil kell 16 esitletakse värskelt ilmunud raamatut, mis pakub läbilõiget kunstniku loomingust. Raamatu tekstide autorid on Gregor Taul, Juta Kivimäe, Reet Varblane ning ETDMi klaasikogu kuraator Anne Tiivel. Raamatu on kujundanud Pärtel Eelma.

Näitamisele tuleb ka uhiuus 20-minutiline film Rait Präätsist, mille on loonud Sirje Eelma.
 
Rait Prääts näitusest „Taaskasutatud aeg II“:
„Näituse idee hakkas mõned aastad tagasi kujunema tähelepanekust, et tänapäevane tarbimisühiskond toodab massiliselt uusi asju ja nende kasutamise aeg järjest lüheneb. Mõned tooted on mõeldud ühekordseks kasutamiseks, mõnede kvaliteet lubab neid kasutada lühikest aega ja teaduse ning tootmise tormiline areng tekitab pidevalt moraalselt ja funktsionaalselt vananenud esemeid, mis tuleb välja vahetada. 

Revideerides oma panipaiku, leidsin hulgaliselt vanu ning oma esialgse tarbimisväärtuse kaotanud esemeid, mis olid hästi tehtud ja heas seisus. Selle asemel, et viia need kohe prügimäele, tekkis soov taaskasutada vähemalt mõndagi nendest, installeerides oma töödesse ja ühtlasi andes neile uue, teistsuguse funktsiooni – olla osa iseseisvast kunstiteosest.    

Alustasin oma katsetusi vanadest vankriratastest. Ratas on mõeldud liikuma edasi ja tagasi. Pidevas liikumises on ka universum, päike, maa ja kuu. Ka kirikute suured roosaknad sümboliseerivad peale Jumala silmaks olemise liikumist. Liikumine toimub ajas, liikumine ongi aeg.    

Sama nimega näitus toimus kolm aastat tagasi Eesti vabaõhumuuseumi Kolga talu rehemajas. Sealne arhailine õhustik ja võimalus kasutada oma töödele lisaks ka muuseumi eksponaate võimaldas tekitada põneva olukorra, kus uus ja vana olid segunenud tervikuks. Näitus uues modernses ERMis on teistsugune. Taaskasutan taaskasutatud esemetest teoseid ja lisaks taaskasutan oma isiklikku aega, eksponeerides mõnda juba varem valminud tööde seeriat, mis on seotud kogumise ja säilitamisega. Mõnda neist ei ole Eestis varem esitletud. Näituse külalisesinejaks on Sirje Eelma, kes esitab uue töö taaskasutatud vanadest graafikatõmmistest.“