Väljapanek on ERMi rahvakultuuri koolitus- ja teabekeskuses avatud 26. märtsist kuni 5. aprillini 2019.

Ene Kartau oli vaid kaks päeva olnud seitsmeaastane, kui püssimehed tõid tema ema keset ööd koju, käskisid asjad pakkida ja lapsed riietada. Nii algas tee Siberisse.

Pereisa Oskar Kartau (s 1907) oli juba 1945. aastal arreteeritud ja asus Karagandas vangilaagris, süüks osalemine Omakaitses. Pereema Minna (s 1908) kasvatas üksi kahte poega ja kahte tütart. Et toime tulla, töötas ta Valga linna polikliinikus väikelaste apteegis ja kiirabis. Ka 1949. aasta 25. märtsi ööl oli Minna tööl – öövalves.

Pere vanemad lapsed, vennad Rein ja Ants olid koolivaheajaks maale onu juurde sõitnud. Vendadel õnnestuski Eestisse jääda, nad elasid sugulaste juures.

Küüditajad ütlesid emale, et aega pakkimiseks on 20 minutit ning kaasa tuleb võtta kirves ja saag. Minna, kes oli lõpetanud Valga kodumajanduskooli, võttis kaasa hoopis õmblusmasina Naumann, mille oli talle kinkinud tema ristiema. Ema Minna ja tema kaks tütart – 7-aastane Ene ja 5-aastane Külli pandi küüdivagunisse Valgamaal Keeni jaamas.

Pere sõit küüdivagunis kestis mitu nädalat. 10. aprillil jõuti Novosibirskisse. Sealt viidi nad hobuküüdiga 100 km kaugusele rajoonilinna Ordõnskojesse. Lõpuks jõuti Sušihha külla, mis kuulus uhke nimega kolhoosi "Lenini võit" ("Pobeda Lenina").

Mõnda aega elasid nad kohaliku vene pere juures. Hiljem sai nende koduks Siberis muldonn, mis oma kätega valmis ehitati. Mullamätastest onn oli kokku pandud nii, et pool onnist oli maa sees ja pool maa peal, et talvel oleks soe ja suvel mõnusalt jahe. Onni põrand oli tehtud sõnniku ja savisegust. Aknad olid  väikesed, valgust andsid petrooleumlambid.

Emast sai lüpsja kohalikus kolhoosis, kuid peret see töö ei toitnud. Kodumajanduskooli haridusega Minna hakkas kohalikele riideid õmblema, tütred Ene ja Külli tikkisid neile kaunistusi. Enne tuli muidugi ema juhendamisel õppida ja harjutada.

Käsitööd tehti palju, see hoidiski perel hinge sees, sest kohalikele meeldisid eestlaste tehtud asjad. "Meie saime käsitööga oma toidu, sest meil midagi müüa või vahetada lihtsalt ei olnud. Ema kahe väikse lapsega…"

Ene meenutas õekeste argipäeva: "Tulime koolist, viskasime koolikotid nurka - ema õmbles meile tädi saadetud mööbliriidest koolikotid, ja hakkasime tikkima."

Käsitööks vajalikku tikkimismaterjali ja –niite ning isegi mustreid saatsid neile ema õed Eestist. Veel saadeti  Siberisse kuivatatud õunu, mett, seemneid. Tüdrukud said kodumaalt isegi nuku ja patsipaelad.

Isa pääses vangistusest pere juurde 1955. aastal. Eestisse tagasi tuli Külli 1956. aastal, ema Minna Enega märtsis 1957. aastal. Ene sai Siberis koolis käia 7 klassi. Tagasi Eestis olles kordas ta eestikeelses koolis viimast klassi.

Praegu on Ene Juurik (Kartau) Memento Viljandi Ühenduse eestvedaja.

Esemed on pärit Ene Siberi-kohvrist.

Näitusega meenutame 70 aasta möödumist 1949. aasta märtsiküüditamisest. Näitusekülastus on tasuta.