Edeva Eremiidi puutöökooli õpipoiste tööde väljapanek

Näitus on avatud ERMi B-fuajees 6.12.2022 kuni 12.03.2023
Sissepääs A-sissepääsust

Juba rohkem kui kaks inimpõlve on paljud puutöö traditsioonilistest käelistest oskustest olnud kadunud. Ühelt poolt on selle tinginud soov muuta meie igapäeva elu lihtsamaks ja mugavamaks, kõike arendades ja mehhaniseerides - teiselt poolt põnevus, mis uute asjade väljamõtlemisega kaasneb. Iseenesest on see ju tore…. , aga sellega oleme muutumas käeliselt järjest enam kirjaoskamatuks – lihtne tööriist ei ole enam abivahend oskuste ja materjali vahel, vaid meie valmistatud abivahend kasutab ise tööriistu. Teisisõnu - me oleme loonud krati. Aga mis juhtub siis, kui kratil töö otsa saab?….

Kuidas saada auk puitu, kui ei ole elektrit? Kumb on parem punumiseks, kas pihlakas või toomingas? Miks kirvest kasutada on mõnikord lihtsam ja kasulikum kui saagi? Mis on ummik ja kas see peab vett? Kuidas saada peitel teravaks? Millal varuda tohtu? ….Ja nõnda edasi. Need küsimused oleksid veel sada aastat tagasi tekitanud kummastust….

5 aastat tagasi avasin oma meistriõppe - eesmärgiga anda traditsioonilisest puutööst tõsisemalt huvitatutele võimaluse valdkonda põhjalikumalt tundma õppida ning et hiljem omandatud oskusi ja teadmisi edasi anda.

Õppe peamine eesmärk on õpetada peamisi käelisi oskusi, mida kasutasid endisaegsed puutöölised - tahumist, vestmist, lõhestamist, painutamist, punumist, saagimist, tappimist jne. Ja seejuures mitte kasutada kaasaegseid - elektrilisi seadmeid. Ikka seepärast, et MITTE NII TEHA, KUIDAS SAAB, VAID NII, KUIDAS TEHTI!

Aga samuti on oluline teada saada - kuidas varuti materjali, milliseid meie kohalikke puiduliike kasutati tarbeesemete valmistamiseks ja miks ning tunda kohalikku pärimust.

Sellel näitusel saab näha minu meistrikooli II lennu õpilaste 3 aasta töid. 

Kõikide esemete valmistamiseks on kasutatud originaale ERMi ja teiste Eesti muuseumide kogudest. Esemed on valmistatud kasutades ainult traditsioonilisi käsitööriistu.

Tänan meistreid, kes osalesid sellel õpetamise teekonnal oma oskuste ja teadmistega: vitskorvide valmistamisel - Margus Rebane, kannelde tegemisel - Mihkel Soon, joonistamisel/kujundamisel ja pärimuskultuuri õpetamisel - Epp Margna, esemete fotografeerimisel - Sandra Urvak, nahatöödel - Krislyn Derkun ja Hazgal, vibutreipingil treimisel - Märt Viljaste, keeruliste pindade hööveldamisel -Tiit Raik, traditsioonilisel viimistlusel- Pille Suurna ja (rist ette)Enn Tedre

Näituse kujundamisel olid abiks Epp Margna ning fotograaf Sandra Urvak.

Meelis Kihulane