NB! Toimumiskoha info infolauast!

Leonid Longortov on Jamali piirkonna tuntuim käsitöömeister. Ta töötab kunstikoolis õpetajana ja viib läbi populaarseid meistriklasse. Tema hobiks on laulude kirjutamine.

ERMis esitab ta mõningaid handi rahvalaule ja ka enda loodud laule. Pärast muusikalist osa, viib ta läbi handi käsitöö meistriklassi.

Handi legend räägib, et vares on nende kauge esivanem. Üks kord lendas vares tundrasse ja vaatas, et mitte kedagi pole, on külm ja sünge. Võttis kokku kogu jõu ja kraaksatas kõigest kõrist, kõlas „Kar-Kar“ tundra avarustes, võimsa Obi kallastel ja kajas vastu Uurali mägedelt. Sellest kraaksumisest elavnes maa ja inimene ärkas unest üles. Sellest algas hantide sugu. Inimesed osutasid varesele suurt tähelepanu. See päev oli seitsmes kõva lumekooriku kuu päev (aprill).
 
Vares on esimene lind, kes kevadel saabub Põhjalasse. Ta alustab pesa punumist ja hakkab kraaksuma, kutsudes kevadet ja äratades loodust. Veelgi enam, vares on emade ja imikute kaitsja. Sel päeval puhastati laste hällidest vanem niiskust kogunud saepuru ja laastud, mis asendati uuega. Vanad laastud viidi küla serva teatud kohta kännu juurde. Arvati, et lõunast lendav vares maandub laastudele ja soojendab oma varbaid.  Vares – see on kevade kuulutaja. Hantidel ja mansidel on ütlus, et meile toob vares kevade.
 
Laul „Eman hatal“
Varesepäeval äratavad lapsevanemad varahommikul lapsi sõnadega „Jookske ruttu õue – Vares tuli ja tõi kingitusi!“. Ja tõesti , kaseokstel ripuvad rõngassaiad, barankad, mis sümboliseerivad kevadist päikest. Sel päeval rändlaagris elavad põhjahandid sõidavad külla või võtavad ise külalisi vastu. Inimesed on kõrgendatud meeleolus, valmistatakse pidulikumaid toite. Põhitoiduks on lihasupp.
Pühadest aitadest ja nartadest võetakse välja isiklikud, perekonna ja suguvõsa hingenukud (lunh), keda kostitatakse ohverdatud looma vere ja rasvaga. Nukud saavad ka uued riided. Pidustustele tullakse kangatükkidega, kuhu on seotud mündid. Need seotakse hiljem pühade puude külge, meestel on selleks seeder, naistel kask. Sidumise ajal soovitakse tervist ja õnne oma lähedastele. Peremehed teevad külalistele kinke, naistele kingitakse rätikuid või kalevist riiet, meelsetele särke, lastele magusat. Vareslaulus, mis üles kirjutatud Põhja-Sosva jõe ääres on sellised sõnad „Minu ilmumisega las väikesed tüdrukud ja väiksed poisid sünnivad. Istun augukesele, kus hällist tohud, oma külmunud käsi soojendan, külmunud jalgu soojendan. Las sünnivad tüdrukud, kes elavad kaua, las sünnivad poisid, kes elavad kaua.
 
Laul „Anti varah, varah“
Ja vares, kes on lennanud lõunast, istunud soojadele laastudele ja soojendanud oma varbaid. Nüüd ta rääkis „ Las sünnib rohkem lapsi ma peale, et oleks mul kohtasid , kus külmunud varbaid soojendada.
 
Legendid varesest
Hallidest varestest on tekkinud legendid. Üks neist rääkis sellest, et varesed olid vanasti olnud valged,  kuid nad olid milleski süüdi ja muutusid hallikaks-mustaks. Vares elas inimestega koos tšummis nagu kodulind. Kuid saabusid rasked ajad, inimestel polnud midagi süüa. Inimesed lasid varese lahti ja vares lendas toitu otsima. Lind tiirles, keerles ja nägi varju. Sõi isu külluseni täis ja lendas tagasi inimeste juurde. Kuid varese sulestik muutus mustaks. Inimesed ajasid linnu minema, sest kui vaene sa ka poleks, aga nii madalale laskuda ei tohi.
Ajasid inimesed varese ära, aga sellest hoolimata tuleb ta inimeste juurde iga kevade tagasi. Inimesed ehkki on pahased talle, samas aga rõõmsad. On ju vares Põhjala esimene kevade kuulutaja!
 
Laul toost
Peale söömapidu, korraldati mänge ja tantse. Noored inimesed võisid näidata oma oskusi ja jõudu erinevatel spordialadel: jooks keppidega, rahvuslik kolmikhüpe, maadlus, lingu viskamine.
 
Meistriklassid
Mõttemängu „Lapat lov tõn“ – „Seitsme hobuse hind“ valmistamine. Mänguasja „Jula“ ja nuku „Akanj“ valmistamine.