Läti kunstniku Dace Dēliņa-Lipska maalinäitus „Lauluemad“ keskendub oma rahvuslikule identiteedile, liites väiksemad keele- ja kultuurikogukonnad Eestist ja Lätist.

Avamisel esineb Tīnūži folklooriansambel Saulesmeitas.

Näitus jääb avatuks novembri lõpuni.

 

UHKUS. LAUL. USK. Selline on väe kood, mille avastasin suitide, setode ja kihnlaste radadel kulgenud kunstiekspeditsioonil. Läti ja Eesti sajanda aastapäeva tähistamise aegu on ühtviisi oluline nii oma juurtele mõelda kui ka tulevikku vaadata.

Suitid on väike, aga pilkupüüdev ja uhke katoliiklik kogukond Lätis Kuramaal Alsunga piirkonnas, Jūrkalne ja Gudenieki vallas. Nende isemoodi identiteet on kujunenud poola, saksa ja läti kultuuri kokkupuutel. Suiti naiste laulule on iseloomulik burdoon ehk pikk ee venitamine. Üks suitide huvitavamaid katoliiklikke traditsioone on mailaul, mille puhul suitid panevad selga oma uhked rahvarõivad ning kogunevad ühislaulmisele ja pidusöögile.

Setod on Kagu-Eestis ja Venemaal elav etniline grupp, kes kuni tänase päevani on jäänud truuks oma kommetele ning hoiavad alal vanu rahvarõivatraditsioone, eripärast keelt ja õigeusku. Setod on tuntud oma iselaadi laulmise ehk leelotamise poolest. Üheks selle rahvakillu ainulaadseks traditsiooniks on kord aastas augustikuus toimuvad Seto kuningriigipäevad, mida saadavad rituaalid ja leelotamine.       

Ülejäänud Eesti alast eraldatuna on Kihnu saar säilitanud aastasadade vanused traditsioonid. Kuni tänase päevani on kohalikel kombeks lisada oma igapäevasele riietusele rahvarõivaste elemente. Ajalooliselt on saarel valitsenud matriarhaat. Kihnu naiste visuaalne kood kõlab üllatavalt hästi kokku suiti naiste traditsiooniliste kangastega. Selle saare suulise pärimuse üheks iidseks osaks on regilaul. Tähelepanu väärivad õigeusuga läbi põimunud paganlikud traditsioonid.

Läti territooriumil on liivlased ajalooline põlisrahvas. Just liivi etnos ühendab omavahel lätlasi ja eestlasi. Seda kinnitab ka teaduslik leid, et geneetiliselt on lätlased lähemal eestlastele kui oma keelesugulastele leedulastele. Praegu elab Lätis vaid umbes 200 liivlast, emakeelena kasutab liivi keelt vaid kümmekond inimest. Liivi keelt kuuleb ning uhkeis rõivais liivi naisi kohtab Kuramaa põhjarannikul Liivi rannas liivlaste kokkutulekuil ja pidupäevadel.

DACE DĒLIŅA LIPSKA on sündinud Riias. Ta on õppinud Läti Kunstiakadeemias moedisaini ja maalikunsti ning omandanud seal 2002. aastal kunstialase magistrikraadi. Oma loometöös ühendab ta moekunsti, visuaalsete kujundite loomise, moeillustratsiooni ja maalikunsti.
 

Rätikute kollektsioon KÕIKSUGU SIIDIRÄTID digitaaltrükk/siid, 2018

Siidist pearätikud on ajalooliselt olnud suitide juures luksusesemeks. Rätik on tähtis sümbol, mis ühendab rahvarõivast tänapäevamoega. Rätik – see on tõeline naiselikkuse avaldus.

Maalitsükkel “LAULUEMAD” on uhkete kuramaalannade kõrval ülistuslauluks ka seto ja kihnu naistele. Lauluemade esimeseks näitusepaigaks oli Liepāja muuseum Lätis. Osa tsükli töödest on hetkel välja pandud Peterburis kaasaegse kunsti muuseumis Erarta. Võimalus üles astuda siin, Eesti Rahva Muuseumis, teeb lauluemade rännaku täielikuks. Tartu näituse puhuks on valminud eraldi pühendusteos Kuramaa liivlastele “Rannanaised”. Liivlased kui soome-ugri rahvas on omamoodi sillaks lätlaste ja eestlaste vahel.
 
www.dacedelina.com