„Oh jumal! Ma võiksin sulguda pähklikoorde ja lugeda end mõõtmatu ruumi kuningaks, kui mul ainult ei oleks halbu unenägusid.“ William Shakespeare, „Hamlet”
Aina rohkem inimesi elab üksinda. Mõni on jäänud üksi elu keerdkäikudes, teine on leidnud, et üksiolemine on tema jaoks kõige sobilikum elamise viis. Mida see tähendab? Ressursside üleküllust, võõrandumise ajastut, üksilduse epideemiat? Lavastuse loojad on intervjueerinud inimesi, kes elavad, töötavad, rändavad üksinda. Kas nad näevad seejuures ka halbu unenägusid ja mida nad nende tõrjumiseks ette võtavad? Ja kes see inimene siis lõppude lõpuks on, üksiklane või karjaloom?
Tekst Mari-Liis Lill, Aare Pilv, Priit Põldma
Lavastaja Priit Põldma
Lavastusdramaturg Aare Pilv
Kunstnik Arthur Arula
Helikujundaja Kalle Tikas
Valguskunstnik Priidu Adlas (Eesti Draamateater)
Videokunstnik Laura Romanova
Liikumisjuht Ingmar Jõela (Von Krahli Teater)
Laval Mari-Liis Lill, Kaie Mihkelson (Eesti Draamateater), Liina Olmaru, Gert Raudsep, Sander Roosimägi, Joosep Uus (Eesti Noorsooteater)
„Ma ei oska mõelda, millal see hetk on, kui ma üksildane olen. Pigem ma tegelen terve elu sellega, et inimesi eemale tõrjuda. Mu vanaema küsis, et kuidas sa saad minna koju nii, et tuli ei põle. Ma ütlesin: kallis vanaema, pole midagi paremat, kui minna koju, kus tuli ei põle, ma saan ukse kinni panna ja ma ei pea enam mitte midagi mitte kellegagi rääkima, siis on minu aeg. Vanaema ei saanud lõpuni aru…“
Triin, 41
„Bioloogiliselt me oleme karjaloomad, meil on väga vaja, et keegi patsutaks aeg-ajalt selga, teeks pai, nopiks seljakarvadest satikaid. Seda satikate noppimise tunnet ei saa enda jaoks välja mõelda, endale ise väljastada. Loomulikult on vaja silmast silma vaadata. Aeg-ajalt. Teise inimese soojust ei saa nagu… ahjust.“
Ervin, 33
Piletid Piletilevist.
Teatrisaal
13. APRILL 2022
KELL 19:00
B-sissepääs