Isurid

Nimetused

Isurite endanimetus on ižora (ižoralaine, inkeroine), aga ka karjalaine. Etnonüüm on ilmselt tuletatud Neeva vasakpoolse lisajõe Ižora (soome k Inkere) nimest. Võimalik, et see hüdronüüm on seotud vana läänemeresoome naisenimega Inkeri. Vanemas eesti traditsioonis on isureid ka ingerlasteks nimetatud. Soomes peetakse isureid üldiselt õigeusklikeks ingerisoomlasteks, Venemaal ja NSV Liidus on aga isurite ja ingerisoomlaste vahel alati vahet tehtud ning peale II maailmasõda levis see vahetegemine kindlamalt ka Eestis.

Asuala

Isurid elavad mõnedes Ingerimaa põhja- ja loodeosa külades Luuga jõe alamjooksul, Kurgla, Soikola poolsaarel ja Hevaha (Kovaši) jõgikonnas. Tegemist on valdavalt tasase ja üsna metsarikka piirkonnaga.

Administratiivselt kuuluvad nende asualad Leningradi oblasti Kingissepa ja Lomonossovi rajooni.

Arvukus

2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 327 isurit, neist 177 Leningradi oblastis ning 53 Peterburis. Eelmise rahvaloenduse (1989) andmete kohaselt oli neid Vene NFSV territooriumil 449. Seega on nende arvukus pärast NSV Liidu lagunemist tublisti langenud, peamiseks põhjuseks ilmselt jätkuv venestumine.

Keel

Isuri keel kuulub koos soome, karjala ja vepsa keelega läänemeresoome keelte põhjarühma ning on väga lähedane karjala keelele. Osa Soome keeleteadlasi ei peagi isuri keelt eraldi keeleks, vaid üheks soome (või karjala) murdeks. 1989. aasta andmeil pidas 41,9% isuritest emakeeleks isuri keelt. 2002. aasta andmeil oli Leningradi oblasti isurite emakeelsus 53,1%. Ülejäänute kohta andmed puuduvad.

Isuri keel jaotub neljaks peamurdeks - soikola, hevaha (heva), alamluuga ja oredeži murre. Esimest kõneldakse peamiselt Soikola poolsaarel, teist Hevaha jõgikonnas, kolmandat Luuga alamjooksul ja Kurgola poolsaarel. Neljandat räägiti Leningradi oblasti lõunaosas, mõnes Oredeži jõgikonnas asuvas külas (Novinka, Tšaštša). Tänaseks on see hääbunud.

1932-1937 eksisteeris ladina tähestikul põhinev isuri kirjakeel. Välja jõuti anda grammatika (1936) ja paarkümmend kooliõpikut.

Ajalugu

Isurite esivanemad eraldusid karjalastest arvatavasti II aastatuhande algul pKr ning liikusid Karjala kannaselt (võib-olla ka Ižora jõgikonnast) läände ja edelasse, vadjalaste asualale, hilisemale Ingerimaale. Ingerimaa kuulus tollal Kiievi Russi koosseisu, alates 12. sajandist Novgorodi feodaalvabariiki. Isuri hõimuülikud tegutsesid Novgorodi vasallidena ning venestusid ajapikku. Isurite ja vadjalaste asuala oli sageli Novgorodi ning selle katoliiklike läänenaabrite (Vana-Liivimaa, Rootsi) vahelise sõjategevuse tallermaaks. 1478 ühendati kogu Novgorodi feodaalvabariik Moskva suurvürstiriigiga. Osa isureid küüditati 1480. aastail Venemaa siseosadesse, asemele toodi venelasi. Kui Ingerimaa 1617. aastal Stolbovo rahuga Rootsi koosseisu läks, lahkus suur osa sajandite vältel õigeusklikeks saanud isureid luterluse pealesurumist peljates Venemaa siseossa (sh Oredeži jõgikonda). Paigalejäänud sulasid osalt kokku lahkunute asemele kolinud luteriusuliste ingerisoomlastega. Põhjasõja käigus vallutas Venemaa Ingeri tagasi. 1703. asutati Neeva suudemesse impeeriumi uus pealinn Peterburi. See tõi kaasa venelaste ulatusliku sissevoolu Ingerimaa idaossa. Samas kujunes nende asuala vahetus naabruses asuv suurlinn isuritele võimsaks peibutiseks, kuhu suunduti tööle (kaubitsejaiks, voorimeesteks, teenijaiks) ja elama, eriti peale pärisorjuse kaotamist 1861. aastal. See tähendas vene keele ja pruukide levikut. Isurid pidasid ajaloo vintsutustele siiski pisut paremini vastu kui vadjalased. Osa vadjalasi isegi isuristus. 1848. aastal loendas P. von Köppen 17 800 isurit. 1897. aastaks oli isurite arv tõusnud 21 700-ni.

1926. aasta seisuga elas NSV Liidus 26 137 isurit. Põllumajanduse kollektiviseerimisega seotud küüditamised (1929-1931) puudutasid ka isureid. 1932-37 oli isuritel oma kirjakeel, mida õpetati ka koolides. 1937 eksperiment lõpetati, õpikud hävitati, nende autorid (näiteks V. I. Junus) represseeriti. Isuri lapsi õppis ka ingerisoomlaste soomekeelsetes koolides. Ingerimaa lääneserv kuulus ilmasõdadevahelisel perioodil Eesti Vabariigi koosseisu (nn Eesti Ingeri) ning sealsetes külades elas ingerisoomlaste ja venelaste kõrval ka isureid.

Laastavalt mõjus isuritele II maailmasõda. Nende asuala oli aastaid lahinguväli ning Leningradi blokaadi ajal sakslaste tagala. Sõja lõpufaasis evakueeriti suur osa isureid koos ingerisioomlastega Soome ning anti pärast sõda NSV Liidule tagasi. Ingerimaale neil aga esialgu elama asuda ei lubatud. 1959. aastal loendati NSV Liidus 1100 isurit.

Elatusalad

Isurite peamine traditsiooniline elatusala on maaviljelus ning sellega liituv loomakasvatus. Tegeldud on ka kalapüügiga (sh merekalastusega) ja metsatööga. Viimaste sajandite vältel on isuritele mitmesuguseid teenistusvõimalusi pakkunud Peterburi. Viimase Venemaa rahvaloenduse (2002) andmeil elab üle poole isuritest linnades.

Usund

Isurid kuuluvad juba umbes 1000 aastat õigeusu mõjusfääri, ent sisuliselt said neist õigeusklikud alles umbes 16. sajandil. Kristluse-eelse usundi elemendid pole isuri küladest lõplikult kadunud tänini. 20. sajandil on levinud ateism, sajandi lõpul ka mitmesugused uususundid.

Kasutatud kirjandus

www.perepis2002.ru

Narodõ 1994 = Narodõ Rossii. Entsiklopedija. Moskva: Nauchnoje izdatel'stvo "Bol'shaja Rossijskaja Entsiklopedija".

Valik kirjandust

Kurs, O. Ingeri põliselanike saatus. - Akadeemia 7, 1990.

Laanest, A. Isurid ja isuri keel. Tallinn, 1964.

Moora, H. ja A. Lisandeid vadjalaste ja isurite etnilisele ajaloole. - Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XIX, 1964.

Pärdi, H. Isurid. - Eesti Loodus 4, 1988.

Raudalainen, T. The Religious Practice of Mirskoye Obmiraniye: The Motifs of Old Slavonic Apocrypha Reflected in Ingrian Folk Narratives. - Pro Ethnologia 17. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2004. Pp. 149-174.

Ränk, G. Inkeriläiset. Helsinki, 1965.

Öpik, E. Vadjalastest ja isuritest XVIII sajandi lõpul. Tallinn, 1970.