Kaasaja kuningannadelt: kiiged ja küünlalühtrid
Avatud osalussaalis alates 12. novembrist 2022 kuni 16. aprill 2023.Kuraator Heidi Solo kaaskiri näitusele:
"Oli kauaaegne soov teha suuremat naiste puutöö näitust. Sai räägitud sellest mitmel pool. Kui ERM konkursile "Oma näitus" kandideerimise tähtaega pikendas, sain aru, et nüüd just on õige aeg. Epp tundus olema minuga samal lainepikkusel, et kaaskuraatoriks kutsuda. Nii me siis mõlemad otsisime potentsiaalseid naisi, kel ka reaalselt esemed valmiksid. Leidsime üsna lühikese perioodi jooksul lustliku seltskonna tehatahtjaid ja samal ajal mõtlesime, mis esemed võiksid need olla, et näitus saaks kompaktne ja kindla sõnumiga. Kiiged ja küünlalühtrid olid varasemalt silma jäänud kui huvitavad esemed, mida võiks valmistada. Epp pani kindlakäeliselt paika - teeme mõlemaid!"
Näitusel osalevad:
Diana Carlson, koduperenaine
Lilija Õunmann, raamatupidaja
Janne Suits, pärimusmuusik
Marvi Liina Riid, taluperenaine
Marit Antik, headhunter
Egle Kõrvas, võimlemistreener
Mingjia Põldroos-Liew, ettevõtja
Elo Selirand, režissöör
Keiti Siirma, ettevõtja
Kadi Rästas, õpetaja
Karin Engman, ettevõtja
Epp Klimenko, kutseõpetaja, näituse kuraator
Heidi Solo, disainer, näituse kuraator
Heidi Solo jätkab: "Kiikumine ja küünalde põletamine (tule tegemine) on rahvapärimuses sageli kasutatud paljudel tähtpäevadel maagilise tegevusena. Küünlalühtreid ja kiikesid on palju erinevaid - mõlemaid saab nii riputada kui põrandale asetada. Küünlad süüdatakse pimedal ajal hubasuse ja hingerahu loomiseks, enese energiaga laadimiseks, mõtete koondamiseks ja rõõmuks tähtpäevadel. Kiikuda võiks vaikselt, üksi kõikudes ja omi mõtteid mõlgutades või äiutades last hellalt unele. Kiikuda saab mitmekesi koos kiigepeol, suure rõõmu ja lauludega, suure hoo ja energiaga. Juhuslikult loetud teadusuuringu tutvustuse kohaselt tekitab kiikumine õnnehormoone ja tugevdab immuunsussüsteemi. Keerulistel aegadel on meile kõigile seda vaja. Nii leidsime ERMi fotokogus tuulates kõnetava pildi, mis annab hästi edasi emotsioone, mis tekib meis puutööd tehes.
Me võime osata kasutada puutööriistu, kes kuidas ja mida, aga meie eesmärk on oma esemed lõpptulemuseni saada nii, et oleksime õnnelikud neid tehes ja tulemusega rahul. Sama kajastab ERMi kogust valitud pilt - ronida väikese tüdrukuna suure kiige otsa ja pingutada, et kiik liikuma saada ning sellest rõõmu tunda.
Esmakordselt ERMi näituseruumi tunnetades mõlkusid mõttes roheline ja punane. Valitud sai üks konkreetne tumepunane toon ja kui Tiit Sibul teatas, et seinad värvitud ja foto saatis, oli selge - õige valik. Kohapeale jõudes taipasime, et paremat valikut olnuks raske teha. Tegemist on rikkaliku, et mitte öelda kuningliku värvitooniga, mis igati toetab puitesemete eksponeerimist. Aitäh, Tiit!
Algsest mõttest, tuua välja iga autori lugu foto ja tekstina, kujunes Viljar Pohhomovi poolt pakutuna koduvideo lõikude põimimise idee. Elo Selirand professionaalse režisöörina pani sellele veto peale. Kogu seltskond oli vaja saada kokku. Ühte majja. Sätitult ja puuderdatuna. Nii sai teoks film, mida meist keegi ei näinud enne, kui see näitusesaalis üleval. Mitte kellelgi polnud võimalust Elot mõjutada nägemaks oma osa enne näitust kasvõi poole silmaga. Nüüd oleme siis kõik filmi sisse pandud. Aitäh, Elo!
Üks asi, mis vajab kindlasti üle rääkimist - me pole feministid! Näituse valmimisel oleme vajanud erinevat meestööjõudu nii emotsionaalse kui reaalse toe poolest. Kuigi me vahel tahaksime vastanduda või demonstreerida, et saame ise hakkama, siis tegelikult me ei saa ja ei tahagi saada. Kogu näituse idee oli eelkõige lustida - olla see pisike tüdruk, kes naudib ja unistab ja realiseerib oma unistusi nii, kuidas oskab. Ja miks mitte vahel tunda end kuningannana, kuigi käes pole kuldne riigiõun, vaid kõigest akutrell ja puidutükk.
Näitusevormis esemete väljapanek võimaldab meil ennast ja oma tegemisi analüüsida kõrvaltvaatlejatena ja leida pidepunkte, kuidas suhestuda ümbritseva maailmaga. Vahel me nutame ka, aga mitte nüüd ja siin. Ekspositsiooni seast leiab nii masinatega kui käsitsi tehtud esemeid, roigastest loodut, loodusvormilist, disainerlikkust, taaskasutust, ajaloohõngu ning modernseid lahendusi. Mitmed asjad ei teostunud elu keerdkäikude tõttu. Nii ei leia näituselt ühtki taluinterjöörist tuntud hammastikuga pikendatavat küünlalühtrit, mille läbiproovimine tõenäoliselt lükkub tulevikku. Ka puuduvad ekspositsiooni hulgast monumentaalsed küünlajalad, mille ettevalmistatud materjal jäi töökotta oma järge ootama. Samas on saal piisavalt täidetud ja ei teki tunnet, et üks-kaks või kümme asja mahuks veel. Ja midagi ei jäetud üles panemata. Paigutust sai vaid kuraatorite poolt ringi tehtud üldisema kontseptsiooni nimel, kuigi autor võis algselt kavandada teisiti. Näituseks esemeid valmistades saime tohutuid kogemusi ja valusaid õppetunde lõikeriistade teravusest, puidu kõvadusest ja töödeldavusest, tema paindevõimest ja murdumispunktidest. See õpetas meid palju ennast tundma, oma võimete piire ületama ja enesesse uskuma. Me saame hakkama, me teeme ära, me jõuame valmis…
Loodame, et meie tegemistest tunnevad rõõmu paljud inimesed ja lisaks sotsiaalmeedia kajastusele tulevad seda ka oma silmaga kaema, sest oma silm on ju endiselt kuningas ka kaasajal.
Kahjuks on näitusel reeglid - meie tehtut ei saa näitusel katsetada. Küünlad ei hakka siin ruumis põlema ja kiiged ei hakka siin kiikuma. Kõike seda tuleb arvestada külastajate ohutuse tagamiseks. Selle ruumi lagi ei pea kiikumisele vastu, Võib-olla kunagi hiljem mõnes teises ruumis on mõnel teist võimalus mõne autori lähedalseisva isikuna mõnda neist testida- kes teab!?"
Kuraatorid Epp ja Heidi tänavad kõiki puutööriistu käsitsevaid kuningannasid ja ERMi lahedat meeskonda, eriti Reeta, Tiitu ja Arvit, kes näituse ülespanekul asendamatud olid. Oma viis-kuus aastat on kulunud selleks, et idee saaks jalad alla ja nüüd see saab teoks. Mõningate mugandustega, aga SEE SAI NÜÜD ÜLES!
Loodame tagasisidet!
Heidi Solo ja Epp Klimenko
Sissepääs püsinäituse "Kohtumised" piletiga.
A-sissepääs.