Konkursile "Oma näitus 2021" esitatud tööd
Eesti Rahva Muuseumil on tavaks osalussaalis eksponeerida näituseid, mille autoriks on inimesed, organisatsioonid või kodanikuühendused, kes igapäevaselt muuseumitöö või näituste kureerimisega ei tegele. Hetkel on võimalik muuseumis vaadata eelmise aasta rahva lemmikidee järgi loodud näitust "Meie kodune nõiaköök".2021. aasta laekus konkursile 8 ideed, mis kõik on ka teostatavad. Võiduidee, millest 2022. aasta jooksul vormub ka näitus, selgub rahva häält kuulates. Kõigil on võimalik anda hääl oma lemmikideele kuni 26. septembrini 2021 siin. Pane tähele, et küsime ka hääletaja e-aadressi; ühelt e-aadressilt üks hääl. Peale hääletust e-aadressid ERMi süsteemist kustutatakse. Võitja kuulutame välja 2021. aasta oktoobri alguses.
HÄÄLETAMINE ON LÕPPENUD! Tulemused siin.
Ideed, mis on teie ees just nii nagu autorid esitanud on:
Näituse idee nr 1 "Nähtamatud inimesed"
Näituse idee nr 2 "Juri Lotman 100"
Näituse idee nr 3 "Varjus ja valguses"
Näituse idee nr 4 "Kaasaja kuningannadelt: kiiged ja kroonlühtrid"
Näituse idee nr 5 "Jälgedesse pudenenud"
Näituse idee nr 6 "Rookroonid. 3-D kujundite ABC"
Näituse idee nr 7 "Kuldsete kätega ämmaemandad"
Näituse idee nr 8 "Isa, ma lasin endale linnu teha"
Näituse idee nr 1 "Nähtamatud inimesed"
Näitus inimestest meie seas, kes ei ole glamuursed, seikluslikud, hästipakendatud ega sobi klantsajakirjade kõmulugudesse. Näitusel kujutaksid riidest õmmeldud nukkudena selliseid inimesi, kes tavaarusaamade kohaselt pole eriti vaatamisväärse ja glamuursed.Riidest nukud on nunnud. Mänguasjad on üldse nunnud. Isegi kollide kompanii on nunnu, kui seda nii esitada. Nukud kujutavad neid inimesi ja elusaatusi, mis tavaarusaama kohaselt pole üldse nunnud. Nagu invaliidid, vanurid, hulgused, räsitud paljulapselised, tavatööde tegijad nende ebahügieenilises tegelikkuses. Kas assenisaator on nunnu, kui ta on pehme nukk? Aga ratastoolis taat? Pime jalutuskepiga? Vaatame järele. Pime koeraga on kindlasti nunnu. Aga väga paks inimene? Pappkastis norutav asotsiaal. Umbes 20 riidest nukku, mõned ükshaaval, mõned grupina, nende abivahendid ja (inva)mööbel, kõik väikeses mõõtkavas. Vajadusel ka mõnede ruumide markeerimiseks "nukutoa" seinad. Eksponaadid tulevad katsutavad ja vähemalt mõnedega nukkudest saab natukene ka mängida, igal juhul oleksid kõik eksponaadid näiteks pimedale katsutavad.
Olukordade täpsem nimekiri on alles koostamisel, aga kindlasti on plaanis: ratastoolis ja ühe jalaga nukk, insuldi tagajärjel viltu vajunud näoga nukk, pime käimiskepi (ja võimalusel koeraga), funktsionaalvoodis lamav kõhnunud nukk, keda hooldaja söödab, määrdunud riietega hulgus pappkastis, käimisraamiga vanur, väga paks inimene, koristaja mopiga - ja kui muuseumi sündsuspiirid seda lubavad, siis ka dementne vanur vannitoas, kellel lähedane või hooldaja vahetab mähkmeid. Kurbadest teemadest on veel võimalikud nukk-narkomaan, kerjav laps, suitsetavad ja joovad teismelised, toas konutav teismeline jne, võimalusel lisame audiogiidi. Nukud või nende grupid saaksid olema eksponeeritud ringiratast.
Näituse idee nr 2 „Juri Lotman 100“
See on kultuurilis-akadeemiline isikunäitus. Juri Lotman oli maailmakuulus semiootik, kirjandusteadlane ja kultuuriuurija, kelle sünnist möödub 28. veebruaril 2022 sada aastat. Näitus „Juri Lotman 100“ on juubeliaasta keskne sündmus. Näituse kujunduse kese on Lotmani korter Veski tänaval. Näituse ekspositsiooni moodustab Juri Lotmani stiliseeritud korter ja sealne mööbel, millesse on paigutatud digiekraanid animatsioonidega, audiogiidi palad, tekstid ja fotod.
Näituse eesmärgiks ongi tutvustada avalikkusele pea 40 aastat Tartu Ülikoolis töötanud maailmakuulsat teadlast, tema elu kaudu ta ideid semiosfäärist, kultuuriplahvatusest ja tõlkelisusest ning avada teda ka kui erakordset inimest. Näituse kujunduse kese on Juri Lotmani legendaarne korter Veski tänaval, kus ta elas koos abikaasa, koera, laste ja lastelastega. Seal kohtusid semiootikud, tudengid ja intellektuaalid, peeti sügavaid arutelusid ja sündisid uued, humanitaariat muutnud ideed. Läbi ekspositsiooni – Juri Lotmani stiliseeritud korter ja sealne mööbel – luuakse pilt Juri Lotmanist kui tunnustatud semiootikust, hoolivast abikaasast, pühendunud vanaisast, lahkest võõrustajast, aga ka kui mängulisest ja hea huumorisoonega triksterist.
Selle ühise loometöö tulemusena valmib näitus, kus keerulised mõisted, mõttekäigud ja ideed on tõlgitud külastajale arusaadavasse keelde. Stiliseeritud ruumiplaanile ja eksponeerimiseks kohandatud (ümberehitatud) mööbliesemetele lisanduvad multimeediaekraanid selgitavate lühianimatsioonidega Lotmani tegevusest, paper-cut tehnoloogias pabermakett Lotmani korterist, millele loob audiogiidide vahendusel atmosfääri raadio-teatrina tehtud kirjeldus, tapeedisein, mis annab edasi 1980. aastate sisekujunduse stiili ja esitab infot Juri Lotmani kohta tekstide ja fotodena, valitud Lotmani isiklikud esemed.
Näituse raames luuakse mitmete kultuurivaldkondade originaalmaterjali: Lotmani elu tutvustavad kirjanduslikud originaaltekstid, lühianimatsioonid, raadioteatrile kirjutatud ja lavastatud tekst, põnev ruumikeskkond, samas, kuna näitus on planeeritud kolmekeelsena (eesti, vene, inglise), siis ERMis esmakordselt eksponeeritav näitus läheb Eesti Instituudi kaasabil ka rändama (Pariis, Moskva jne).
Näituse idee nr 3 "Varjus ja valguses "
Ära löö last ehk mis juhtus kasutatud rihmade ja vööde varjupaigas!? Kompositsioonid on valmistatud kasutatud ja teisele ringile läinud rihmadest ja vöödest. Tasapinnalisi pilte saab omavahel kokku liita suuremateks tervikuteks. Tähelepanu premeerimiseks kehtib reegel, et kui on leitud kaks või enam täiesti ühesugust eksemplari, siis leidja võib eksponaatide hulgast valida endale kõige meeldinuma eseme (rihma, vöö). Näitus toob esile käsitöömeistrite fantaasiarikkuse ja tootjate poolse maksimaalselt odava toodangu pakkumise tahte. Esemeteks on rihmad ja vööd. Tekste minimaalselt. Esemeid on hetkel üle 5 tuhande ja alla 10 tuhande, täpselt pole lugenud. "Pilte" on umbes 200, samapalju saaks veel koostada.
Näituse idee nr 4 „Kaasaja kuningannadelt: kiiged ja küünlalühtrid“
Näitus naiste valmistatud puitesemetest. Puitesemed saavad olla väga kuninglikud oma teostuse poolest. Traditsiooniliselt naised puutööga ei tegelenud, aga tänapäeva mõistes on naised hakkajad ja osavad ka selles valdkonnas. Autorid soovivad näidata puidust esemeid, mis on valmistatud puutööd nautivate naiste poolt. Meistritena esinevad disainer, kutseõpetaja, väikeettevõtja, koduperenaine, raamatupidaja, ajakirjanik, muusik, võimlemistreener.Kõigis potentsiaalsetes osalejates on teema valik tekitanud erinevaid fantaasiapuhanguid ja soovi projektis kaasa lüüa. Suure tõenäosusega kaasneb teostusprojektiga hulk mõttetalguid ja väiksemaid koolitusi. Lisada saab fotosid puitesemeid tegevatest naistest koos infoga, kes nad on ja mis on nende igapäevatöö. Need on esemed, mida just igas majapidamises ei leidu. Väljanägemiselt väga eriilmelised, väljendamaks naiste graatsiat, ilumeelt ja iseloomu.
Näituse idee nr 5 "Jälgedesse pudenenud"
Näituse põhiteemaks on inimtegevuse jälgede dokumenteerimine ning lugude jagamine. Tsiviliseeritud loomadena kulgeme me mööda võõraid ja tuttavaid radu ning jätame endast maha meelte abil tajutavaid jälgi. Inimtegevuse jälgedeks on nii kunst kõige laiemas tähenduses kui ka kaos ja reostus. Tänavakunst, lõhnapilv, katkine pudel, üksik sokk. Iga eseme taga on peidus lugu inimeseks olemisest ning meie ajast. Autori eesmärgiks on jagada neid lugusid kergelt humoorikal ning väärtusetut õilistaval moel. Isehakanud antropoloogina hulgub autor inimeste radadel, loeb nendest jäänud jälgi ning maha pudenenud või visatud artefakte. On neid, mida saab vaid mure ja halvakspanuga üles noppida, et poetada lähimasse prügikasti, kui ka neid, mille olemasolu on intrigeeriv ka ilma, et teaks, kuidas need päriselt sinna sattusid. Autorit köidab nihe ja absurd, ootamatus, mille tunnistajaks on olnud au olla. Tulemuseks on kollektsioon omapärastest leidesemetest (cabinet of curiosities) ning fotod.Autori kireks on prügi: keskkonnateadlikkus, prügi sorteerimine, taaskasutus, uute funktsioonide andmine ületarbimise ja kergekäeliselt ära viskamise asemel. Kõiki ümber kasvatada ei õnnestu, kuid on võimalik anda uutele põlvkondadele oskused ja harjumused käia planeedi ressurssidega paremini ümber. Iga esemega tuleb kaasa ka lugu, mida külastaja saab eseme kõrval oleva numbri järgi üles otsida.
Näituse idee nr 6 "Rookroonid. 3D-kujundite ABC“
Tutvustame traditsiooniliste kolmemõõtmeliste pilliroost kujundite kasutamise ajalugu, levikut ja tänaseid kasutamisvõimalusi. "Mis juhtub kui ühepikkusi pilliroojuppe omavahel kokku siduda?" Vastust sellele küsimusele teadis vanakreeka filosoof Platon juba kui rohkem kui 2000 aastat tagasi. Kas Sina tead?Näitusel on kõik vastused näha ilma 3D prillideta. Nelitahukad ja kaheksatahukad, viisnurgad ja kuusnurgad - lõpmatult võimalusi kasutades korrapäraseid hulktahukaid, mida tunti juba Vana-Kreekas tuhandeid aastaid tagasi.
Eesti läänesaartel keskajast peale elanud rannarootslased oli esimesed, kes hakkasid Eestis kolmemõõtmelisi pilliroost kokkuseotud kujundeid pidulikumate tähtpäevade tähistamiseks kasutama. Näitusel soovime näidata rohkem kui saja aasta vanuseid rookroone nii ERMi hoidlatest kui ka nendest inspireeritud rookroone kaasajast.
Eesti käsitöölistele kuulub Guinnessi rekordite raamatus kinnitatud maailma suurima (roo)krooni valmistamise au 2019. aasta novembrist. Samast ajast sai alguse ka käesoleva näituse initsiatiivgrupp Eesti Rookoondis, kes on võtnud oma eesmärgiks seda lihtsat, õpetlikku ja loodussõbralikku käsitöövaldkonda populariseerida. Näitusel on meisterdamise ala, kus kõik külastajad saavad endale pisikese rookrooni meisterdada.
ERMi osalussaali näitusel saab näha erinevaid suuremahulisi rookroone, mis on saanud inspiratsiooni nii jalgpallist, Kuust ja Päikesest ning jõulupuust. Kõige põnevamaks ja suurimaks rookrooniks on spetsiaalselt osalussaali näituse jaoks valmiv ligi 3 m kõrgune pilliroost 3D-versioon Eesti Rahva Muuseumi logost. Autorid soovivad näitusega inimesi julgustada ise rookroone meisterdama, sest pilliroo laialdasem kasutamine aitaks suurendada looduslikku mitmekesisust meie randades. Suurendaks teadmisi kolmemõõtmeliste kujundite valmistamisest ning aitaks levitada lihtsaid käsitööoskusi, mida varem laialdaselt osati. Näiteks tavaline sõlmede sidumise oskus on hakanud oluliselt vähenema, kuna lapsed ei kanna jalatseid, mille paelu tuleb igapäevaselt kinni siduda.
Näituse idee nr 7 " Kuldsete kätega ämmaemandad"
Eesti ämmaemandate looming – neil peavad olema daami käed, kulli silmad ja lõvi süda. Isetegemine nõuab süvenemist ja mõttega kohalolekut. See on suurepärane viis, mis aitab paljudel ämmaemandatel end pingelisest tööst välja lülitada. Valminud esemetesse on sisse kootud, heegeldatud, õmmeldud ja tikitud igapäevatöös kogetud mured ja rõõmud, ämmaemandate hing ja süda.
Eesti Ämmaemandate Ühingusse kuulub ligi 400 ämmaemandat ja ämmaemanda eriala üliõpilast. Paljud nende seast tegelevad tööst vabal ajal käsitööga. Ämmaemandad loovad väga erinevaid esemeid sukkadest-sokkidest lapitekkide ja rahvarõiva komplektideni. Autorid soovivad neid ühingu 95. juubeliaastal näidata oma kolleegidele, peredele ja teistele huvilistele avades ämmaemandate töövälise külje. Väljapanek tuleb mitmekesine, lisaks käsitööesemetele tutvustatakse ämmaemandaid fotode ja tekstidega ning räägitakse ka nende teistest hobidest.
Näituse idee nr 8 " Isa, ma lasin endale linnu teha"
Näituse nimi on viide 1977. aasta Nõukogude Eesti episoodfilmile “Karikakramäng”, täpsemalt kolmandale episoodile “Tätoveering”, kus Arvo Kukumäe tegelane Margus eksponeerib oma uut tätoveeringut konstaablist isale selle lause saatel. Näitus keskendub tätoveerimisele Eestis Nõukogude okupatsiooni ajal (1944 – 1991) ning väljundiks on fotod, millele lisanduvad neid saatvad tekstid. Piltidel on dokumenteeritud Eestis elavate eri rahvustest ja erineva taustaga inimeste Nõukogude võimu perioodil tehtud tätoveeringud. Selle perioodi tätoveeringutele keskendumise põhjuseks on asjaolu, et neid kandev põlvkond on kadumas ning nendega koos on kadumas ka nende tätoveeringud ja isiklikud lood ning sellega koos ka tükike Eesti ajalugu.
Tegemist on ühtlasi etnograafilise lähenemisega, mille käigus kohtutakse ja vesteldakse isikutega kas avalikus linnaruumis või nende kodudes. Seetõttu on mitmeid tätoveeringuid pildistatud tänaval. Näitusel oleks visuaalne materjal jaotatud kronoloogiliselt, et anda parem ülevaade tätoveeringute kujunemisest Nõukogude Eestis alates nõukogude okupatsioonist ning lõpetades Eesti taasiseseisvumisega.
Hääleta lemmikidee poolt siin!