Mõõtmise kujunemine
Inimene on kõigi asjade mõõt, käsi on instrumentide instrument ja mõistus on vormide vorm.
– Aristoteles
Puu otsast alla tulek ja maas kahele jalale tõusmine vabastas käed muudeks tegevusteks. Kätest ja jalgadest sai alguse nii mõõtmine kui ka loendamine. Esialgu aitas mõõtmine mõista suurusi, vahemaid ja isegi aega. Inimesed kasutasid loendamiseks ja koguste tähistamiseks mitmesuguseid vahendeid. Kindlad asjad võisid olla kasutusel kütitud loomade või Kuu faaside vaheldumise jälgimiseks. Tõenäoliselt kasutati koguste ülestähendamiseks kive ja pulki, kuid need olid teabe säilitamiseks liiga ajutised. Läbi ajaloo on meie arusaam loodusest sõltunud nendest mõõteriistadest, mida parasjagu kasutame. Mõõteriistadel on olnud märkimisväärne roll selles, mida me üldse vaadelda saame, need on kujundanud maailma tajumist ja tõlgendamist. Oma keha abil mõõtmine, seejärel võrdlemine ja lõpuks kehal põhinevate mõõteriistade väljatöötamine võimaldas inimesel jõuda avaruse mõistmiseni – alates pilvede suurusest kuni tähtede liikumiseni. Instrumendid võimaldavad meil näha seda, mis palja silmaga vaadates nähtamatuks jääb – nii on avastatud mikroobid ning õpitud tundma aatomite liikumist.
Rahvapärane mõõtmine
Mõõtmine on oluline selleks, et ühiskond toimiks ja tegutseks. Ammustel aegadel on mõõtmine olnud pigem võrdlemine, sobivaid suurusi leiti ümbritsevast elust. Näiteks oli kilomeetri asemel vahemaade mõõtmise aluseks päevase teekonna pikkus, samm, noolelennu, oda- või kiviviskekaugus. Nendest mõistetest saadi piisavalt ühtmoodi aru.
Keha kasutamine mõõtmisvahendina
Kõik inimühiskonnad kasutavad mõõtmist, kuid kõik ei kasuta loendamist ega numbreid. Esimesi kehast lähtuvaid mõõtevahendeid tarvitati ka keerukate ülesannete puhul. Vana-Egiptuses kasutati hoonete ehitamisel kuninglikku küünart. Ka loendamine oli kehaline tegevus – sõrmedel loendamine oli olemas juba enne numbreid. Meile praegu tuttavad numbrid on kujunenud Indias. Paljud tänapäevased korrutamise, jagamise, ruutjuurte jms reeglid sündisid seal. Ajapikku arenesid välja mõõtmissüsteemid, mis ei sõltunud vahetult kehast. Mõõtmisele arvväärtuse andmine võimaldas statistilisi protseduure. Tänapäeval on see ka „kvantifitseeritud mina“ idee aluseks. Arvatakse, et andmete kogumine oma kehaliste funktsioonide ja praktikate kohta annab meile teadmisi iseendast.
Kehaosad kujundasid välja mitteametlikke mõõtmissüsteeme. Sellised süsteemid ei olnud väga täpsed, kuna inimeste kehaosade pikkused on erinevad. Üks enim kasutatud mõõtühik on käelaba ulatus: vahemaa pöidla ja väikese sõrme otsa vahel. Seda on kasutatud Hiinas, araabia ja slaavi kultuuris, Aafrikas ja Euroopas. Vanad tekstid näitavad, et Kreekas kasutati seda isegi fikseeritud mõõtühikuna.
Üks esimesi mõõtühikuid oli Egiptuse küünar (3000 eKr). Küünar on käe pikkus küünarnukist kuni keskmise sõrme otsani. Kuna käte pikkus on erinev, töötasid egiptlased välja standardse kuningliku küünra. Selle standardit säilitati musta graniidist varda kujul, millega võrreldes igaüks oma mõõdupuid standardiseerida sai.
Orguia (kr) ehk väljasirutatud käte pikkus on mõõtühik Vana-Kreekas. Mõõtühikute laiema levimise peamiseks põhjuseks oli kaubandus. Umbes 400 a eKr oli Ateena oluline kauplemiskeskus. Standardiseeritud mõõtude kehtestamine aitas lahendada eriarvamusi kaupade kaalu ja suuruse osas.
1948. aastal pakkus Šveitsi arhitekt Le Corbusier välja mõõtmissüsteemi „Le Modulor“, mis põhines üles sirutatud kätega mehe pikkusel (2,26 m). Ta püüdis luua harmoonilistel mõõtudel põhineva skaala, mis seaks arhitektuurielementide proportsioonid seosesse inimese mõõtudega. Modulor sai kogu tema hilisema arhitektitöö aluseks.
Keha kasutamine arvutamisel
Loendamine on tõenäoliselt kõige esimene ja elementaarseim matemaatiline operatsioon, mis leiutati ligi 50 000 aastat tagasi. Esimesena aitasid meil arvutada sõrmed, mis on tänapäevani kõige olulisemad abilised arvutamisel. See universaalne meetod on olnud eri piirkondades ja aegadel väga erinev.
Mitmeni sa sõrmede abil loendada oskad?
Luca Pacioli 1494. aastal avaldatud Summa de arithmetica, geometria, ratio et proporcionalita oli tolle aja kõige põhjalikum matemaatiline tekst. See ei sisaldanud mitte ainult praktilist aritmeetikat, vaid ka algebrat ja praktilist geomeetriat. Ka siin kirjeldatud tol ajal Itaalias levinud sõrmede abil loendamise meetod avaldati selles raamatus.
Veel paarsada aastat tagasi polnud ükski aritmeetika õpik täielik ilma sõrmedel loendamise diagrammideta. Hiinas võimaldab geniaalne tehnika lugeda kuni 9 999 999 999-ni. Seetõttu on võimalik kõiki inimesi Maal ainult sõrmedega üles lugeda – see on üks viise, kuidas kogu maailma käes hoida.
Kuigi me loodame, et ei pea kunagi telefonil kiirabi, politsei või tuletõrje appi kutsumiseks hädaabinumbrit valima, võib seda siiski vaja minna. Kas number püsib meeles ka siis, kui oled ehmunud või hirmul? Üks päästeametnik ütles, et õpetab lastele numbri meelde jätmist nii: näita sõrmega „Üks suu, üks nina, kaks silma“. Kontrollitud! Nüüd vali telefonil ruttu numbrid 1-1-2.
Andmete kasutamine keha mõistmiseks
Erinevalt digitaalsest andmekogumisest võib paberkalendrite ja päevikute abil andmete kogumine olla täiesti privaatne, kui inimene just ise neid teistega jagada ei soovi. Päevikupidajate seas on populaarne andmete kogumise ja esitamise visualiseerimine. Kui täis peaks õhtuks olema sinu joodud vett arvestav pudel? Päevane veekogus pole ühesugune, vaid sõltub kliimavööndist, inimese aktiivsusest, tervisest ja muudest teguritest.Nutikellaomanikud jälgivad usinalt oma uneinfot. Seejuures edastatakse andmed ka tervise- ja heaolusektori andmebaasidesse. Kas sul ikka on kõiki neid andmeid vaja või pigem on neist huvitatud andmeid koguvad ettevõtted? Vahest piisab unetundide märkimisest tervisepäevikusse – see on lihtsalt üks väike igapäevane rituaal.
Kvantifitseeritud minaga seotu praktikad hõlmavad sageli digitaalset andmekogumist, eesmärgiga parandada andmetest saadud teadmiste abil oma füüsilist, vaimset ja emotsionaalset heaolu. Igapäevane sammude jälgimine on üks populaarsemaid enesejälgimise harjumusi. Tõenäoliselt oled kuulnud, et päevas tuleks kõndida 10 000 sammu. Aga kas sa tead, et tegelik soovituslik päevaste sammude arv sõltub hoopis tervisest, vanusest ja kehalise aktiivsuse eesmärkidest?
Fotod ERM, Domestic Data Streamers