Karjalased

Nimetused

Karjalaste enesenimetus on karjalaine, karjalažet. See etnonüüm käis algselt ilmselt vaid tänapäeva Karjala Vabariigi põhja- ja keskosas elavate päriskarjalaste ehk vienakarjalaste kohta. 19.-20. sajandil on seda nimetust kasutama hakanud ka karjalaste teised rühmad. Etnonüümi etümoloogia on ebaselge. Erinevad hüpoteesid seostavad seda karjapidamiseks soodsate loodusoludega, aga ka kariderohkete vetega. Karjala Vabariigi lõunaosas elavad aunusekarjalased nimetavad end ka livgilaine, livviköit, lüüdikarjalased aga lüüdilaine, lüüdiköit, l´uudikuoit. Võimalik, et viimane etnonüüm lähtub venekeelsest sõnast ljudi 'inimesed'.

Asuala

Karjalased elavad Fennoskandia idaosas, Laadoga, Äänisjärve (Oneega), Valge mere ja Soome vahel. Tegemist on künkliku tasandikuga, paljudes kohtades paljandub aluskalju (graniit). Okasmetsad (mänd, kuusk), mida kasutatakse üsna intensiivselt, katavad üle poole Karjala territooriumist. Palju on soid ja järvi. Põllumajanduslikke maid leidub enam lõunapoolsetel aladel.

Vene Föderatsiooni koosseisus eksisteerib Karjala Vabariik (172 400 km²), mille pealinn on Petrozavodsk (Petroskoi). Soomest vaadatuna on tegemist Ida-Karjala ehk Vene Karjalaga. (Ajalooline Ida-Karjala jääb kunagise Soome suurvürstiriigi idapiiri taha. II maailmasõja tulemusena ühendati Ida-Karjalaga (Nõukogude-Karjalaga) ka Laadoga-Karjala, enamik Lõuna-Karjalat (sh kannas) ning osa Põhja-Karjalat.) Soomes on olemas Põhja-Karjala ja Lõuna-Karjala maakond, ent sealne elanikkond on ammu soomestunud.

Karjalasi leidub ka Tveri oblastis (Tveri karjalased, vene keeles ka Ülem-Volga karjalased - verhnevolžskije), Novgorodi oblastis (Valdai piirkonnas) ja Leningradi oblastis (Tihvini piirkonnas). Soomes, peamiselt linnades, elavad hajali NSV Liidule loovutatud Karjala aladelt evakueeritud karjalased (siirtokarjalaiset, 1976. aastal umbes 200 000).

Arvukus

1989. aastal loendati Venemaal 124 921 karjalast (Narodõ 1994: 433). 2002. aastaks oli neid järel 93 344 (www.perepis2002.ru köide 4, tabel 1). Niisiis on karjalaste arvukus kiiresti langemas, põhjuseks venestumine ja negatiivne iive. Eriti kiire on Tveri karjalaste arvukuse kahanemine. Kui 1989. aastal elas Tveri oblastis 23 169 karjalast (Narodõ 1994: 440), siis 2002. aastal vaid 14 633. 70% karjalastest elab Karjala Vabariigis, ent nad moodustavad vaid 9% selle elanikest (www.perepis2002.ru köide 4, tabel 1 ja 3). Vabariigi elanikkonna valdav enamik on venekeelne ning suurem osa neist on sündinud väljaspool Karjalat. Karjala Vabariik on üks Venemaa industrialiseeritumaid ning enamik sealsetest karjalastest on linlased. Etnilised segaabielud on Karjalas tavalised.

Keel

Karjala keel kuulub koos soome, isuri ja vepsa keelega läänemeresoome keelte põhjarühma. Karjala (eriti päriskarjala) murded on üsna sarnased soome keelega ning neid ongi liigitatud soome idamurreteks. Põhjalahest Valge mere ja Äänisjärveni levinud läänemeresoome murdeid võib vaadelda pidevustikuna (kontiinumina) ning see, et tänapäeval räägitakse eraldi soome ja karjala keelest, on eelkõige poliitilise ajaloo tulemus.

Karjala keel jaotatakse tavaliselt kolmeks murderühmaks: päriskarjala ehk viena, aunuse ehk livviko ja lüüdi. Esimesse rühma kuuluvaid murdeid kõneldakse Karjala Vabariigi põhjaosas (Viena Karjalas), samuti keskosas, aga ka Tveri ja Novgorodi oblastis. Teise ja kolmandasse rühma kuuluvaid murdeid räägitakse peamiselt Karjala Vabariigi lõunaosas, Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal (aunuse murret lääne ja lüüdi murret ida pool). Lüüdi murre on üpris lähedane vepsa keelele. Keeleteadlaste vahel pole karjala murrete rühmitamise osas üksmeelt. Aunuse ja eriti lüüdi murretes on nähtud ka eraldi keeli. Vene laensõnu kasutatakse arvukalt kõigis karjala murretes, enam siiski lõunapoolsetes.

Vanim karjala ja ühtlasi läänemeresoome keelemälestis on Novgorodist leitud 13. sajandist pärinev tohtkiri - kirillitsas kirja pandud kolmerealine pikseloits. Esimesed karjalakeelsed raamatud trükiti 19. sajandi I poolel. Tsaariajal ilmusid erinevates karjala murretes mõned vaimulikud väljaanded ja paar õpikut. Kasutati kirillitsat. Karjala keel ei juurdunud trükisõnas, kirjakeelena kasutati peamiselt vene keelt, Viena Karjalas ja mujal Soomega piirnevatel aladel ka soome keelt.

Nõukogude Venemaa koosseisu kuuluvas Karjalas kasutati 1920.-1930. aastail kirjakeeltena soome ja vene keelt. Tveri karjalastele loodi oma, ladina tähetikul põhinev kirjakeel, milles aastail 1931-1937 anti välja kokku 104 raamatut, peamiselt õpikud. 1937 keelati aga Karjala ANSV-s poliitilistel põhjustel soome keel. Selle asemele loodi nõukogude keeleteadlase Dmitri Bubrichi juhtimisel kiiruga erinevaid murdeid sünteesides ning rohkesti vene laensõnu lisades kirillitsal põhinev ühtne karjala kirjakeel, mille pidid kasutusele võtma ka tverikarjalased. 1937-1940 avaldati uues kirjakeeles terve rida õpikuid ja muud kirjandust, kokku 222 raamatut, ent uus kirjakeel ei jõudnud juurduda. (Õispuu 2003: 522.) Talvesõja lõppedes tunnustati soome keelt Karjalas (Karjala-Soome NSV-s) taas ametliku kirjakeelena. Tverikarjalased jäid nende manöövrite käigus oma kirjakeelest ilma.

1991. aastal välja kuulutatud Karjala Vabariigi (endine ANSV) ainsaks riigikeeleks on vene keel. Karjala keelt ei kuulutatud riigikeeleks, kuna puudub ühtne karjala kirjakeel ning karjalased moodustavad vaid kümnendiku vabariigi elanikkonnast. Ka soome keelt ei tunnustatud riigikeelena. Karjala kirjekeel või kirjakeeled on praegu loomisjärgus. Kooliõpikuid on välja antud nii päriskarjala kui ka aunusekarjala murdes/keeles, ilukirjandust on avaldatud ka lüüdi murdes. Kasutatakse ladina tähestikku.

2002. aasta rahvaloenduse andmeil peavad karjala keelt oma emakeeleks vaid umbes pooled Venemaa karjalastest (www.perepis2002.ru köide 4, tabel 4 ja 5). 14% karjalastest valdavad oma rahva keelt teise keelena (1989. aasta andmed, Narodõ 1994: 441).

Ajalugu

I aastatuhande II poolel pKr oli karjalaste tuumikalaks ilmselt Laadoga järve ja Soome lahe vahel asuv Karjala maakitsus (kannas). Elatuti peamiselt maaviljelusest ja karjakasvatusest, ent ka kalapüük ja küttimine olid jätkuvalt olulised. Skandinaavia ja Islandi saagades esineb Karjala (Kyrjala, Kaerjaland, Karela) juba alates 8. sajandist. Ilmselt oli karjalastel Skandinaavia viikingitega nii sõjalisi kui kaubanduslikke kokkupuuteid. 10. sajandist on teateid Korela-nimelisest asulast Laadoga läänerannal (soome k Käkisalmi, praegu Priozjorsk). Vene allikais mainitakse Karjalat (Korela) esmakordselt 1143. 9. sajandi lõpul tekkinud Kiievi Russ ulatus karjalaste aladeni ning järgnevate sajandite jooksul läks Karjala kannase lõuna- ja idaosa selle riigi koosseisu. Idapoolsetest karjalastest said Kiievi Russi vasallid ning nad võtsid vastu õigeusu. Kiievi Russi valdused praeguse Venemaa loodeosas päris 1132. aastal iseseisvunud Novgorodi feodaalvabariik.

Osa karjalasi liikus 11.-12. sajandil idaslaavi ülemvõimu ees taandudes põhja ja itta. Neid alasid seni hõredalt asustanud, peamiselt küttimisest ja kalapüügist elatuvaid saame püüti maksustada ning nad taandusid omakorda põhja poole, osalt nad assimileeriti. Konflikt saamide (Põhjala) ja karjalaste (Kalevala) vahel kajastub muuseas "Kalevalas". Saamipäraseid kohanimesid leidub Karjalas tänini. Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal (vn Mežozerje) segunesid karjalased samuti põhja suunas liikunud vepslastega. Nii tekkisid aunuse- ja lüüdikarjalased. Karjalaste kannul levis põhja ja ida suunas ka Novgorodi võimkond. Karjalaste feodaalne ülemkiht venestus. Põhjapoolsetel saami aladel tegutsesid karjalased Novgorodi maksukogujatena (koguti eelkõige karusnahku). Karjala asustus levis ka lääne suunas. Nüüdses Savos oli tollal ilmselt samuti hõre saami asustus. Saame põhja poole surudes segunesid karjalased seal itta liikunud hämelaste ja pärissoomlastega ning panid nõnda aluse savolastele.

Läänes laiendas seni paganlike ja riikluseta läänemeresoomlaste alade arvel oma valdusi katoliiklust esindav Rootsi. 1240 üritasid rootslased Birger Jarli juhtimisel kindlustuda Neeva suudmes, ent said vürst Aleksandr Jaroslavitši (Nevski) juhitud Novgorodi vägedelt lüüa. 1249. aastaks õnnestus Rootsil vallutada Häme ning nihutada oma piir Kymi jõeni (nn teine ristiretk). 1293 sekkus Rootsi riigihoidja Tyrgils Knutsson konflikti oma sõltumatuse eest seisvate paganlike läänekarjalaste ning neid allutada üritava Novgorodi vahel ning tal õnnestus vallutada Karjala kannase lääneosa ning rajada Viiburi linnus (nn kolmas ristiretk). Piir Rootsi ja Novgorodi valduste vahel määrati kindlaks Pähkinäsaari rahuga (1323). Kannase läänepool jäi Rootsile, ent kogu praegune Ida- ja Põhja-Soome arvati Novgorodi võimkonda, mis ulatus Põhjalaheni. 1595 sõlmitud Täyssinä rahuga sai Rootsi enda kätte ka praeguse Soome põhjaosa (sh Lapimaa). Eelneva sõja käigus oli Rootsi ajutiselt okupeerinud ka kannase idaosa ning osa sealseid karjalasi pages uue võimu eest Tverimaale. Nõnda said alguse Tveri karjalased.

Nii kujunes muistsete karjalaste asuala lõhestav piir katoliikliku (hiljem luterliku) Rootsi (sh Soome) ja õigeuskliku Novgorodi (hiljem Venemaa) vahel. Varasem läänemeresoome pidevustik jagati poliitilise (ja ühtlasi kultuurilise) piiriga kaheks - piirist läände jäänutest said soomlased (luterlased), itta jäänutest aga karjalased (õigeusklikud).

Stolbovo rahuga (1617) sai Rootsi endale ka Karjala kannase idaosa, Laadoga põhjaranniku alad (Käkisalmi lään) ning praeguse Põhja-Karjala. Rootslased hakkasid oma uutele alamatele luterlust peale suruma ning tõstsid makse. See viis karjalaste massilisele lahkumisele Rootsile loovutatud aladelt. Arvatakse, et umbes 25 000-30 000 karjalast lahkus tookord oma kodudest (Uibopuu 1984: 130; Taagepera 2000: 125). Asuti peamiselt Tveri piirkonda. Pärast 1656-1658 toimunud Vene-Rootsi sõda lahkus kannase idaosast veel karjalasi. Nad olid teinud koostööd Vene vägedega ning kartsid Rootsi kättemaksu. Tverimaa karjala asurkond sai lisa, ent Käkisalmi lään kaotas pea kogu oma senise karjala elanikkonna. Tühjaks jäänud aladele toodi luterlastest asunikke Ida-Soomest. Väike osa oma kodudest lahkunud õigeusklikest karjalastest asus ka Tihvini kloostri maadele (praeguse Leningradi oblasti kaguosas).

Rootsi ja Venemaa vahelises võitluses läänemeresoome asualade pärast kaldus kaalukauss 18. sajandi algul Venemaa kasuks. Peeter I juhtimisel asuti viimaste sajandite jooksul kaotatut tagasi võtma. 1703 asutati Äänisjärve läänekaldale suur relvatehas. Tehase juurde tekkinud asulast sai 1777. aastal linn - Petrozavodsk. Põhjasõja lõpetanud Uusikaupunki rahuga (1721) sai Venemaa endale kogu Karjala kannase (sh Viiburi) ning Laadoga põhjaranniku alad. 1809. aastal oli Rootsi sunnitud Venemaale loovutama kogu Soome. Loodi Soome suurvürstiriik, mille koosseisu arvati ka Karjala kannas (v.a lõunaosa) ning Laadoga põhjaranniku alad.

Soome suurvürstiriigil oli Venemaa koosseisus avar autonoomia. See oli üks impeeriumi sotsiaal-majanduslikult arenenumaid piirkondi. Suurvürstiriigi raames küpses modernne soome rahvus. Suurema osa soome eepose "Kalevala" (1835-1849) aluseks olevast rahvaluulest kogus selle looja Elias Lönnrot Viena Karjalast. Peale "Kalevala" ilmumist rändasid paljud soome haritlased Karjalasse juuri otsima ja inspiratsiooni ammutama (karelianism). Karjalas hakati nägema omamoodi elavat vabaõhumuuseumi, kust võis aimu saada, kuidas esivanemad muiste elasid. Tollased soome rahvuslased pidasid karjala murdeid osaks soome keelest ning karjalasi endid osaks soome rahvusest.

Suurvürstiriigi idapiiri taga, Vene Karjalas, täpsemalt Olonetsi (Aunuse) kubermangus ja Arhangelski kubermangu Kemi maakonnas elavad karjalased olid enamasti õigeusku. Leidus ka vanausulisi. Tegemist oli valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvaga. Elatustase oli seal märksa madalam kui Soomes. Suurvürstiriigis ringirändavate karjala harjuskite vahendusel levis tasapisi idee karjalaste kokkukuulumisest soomlastega. Seda soodustas karjala (eriti päriskarjala) murrete lähedus soome kirjakeelele. Soome rahvuslus kujunes karjalaste jaoks atraktiivseks ning oma rahvuslust neil tollal ei tekkinudki. Vene võimudele tegi selline olukord muidugi muret ning nad püüdsid karjalasi kiiremini venestada.

1917. aasta suvel, pärast Tsaari-Venemaa kokkuvarisemist, kuulutati Viena Karjala keskuses Uhtuas välja Karjala autonoomia ning peagi toetati seda ka Ida-Karjala teistes keskustes. 1918. aasta suvel levis Karjalas soov liituda iseseisvunud Soomega. Soomest tuli Karjalasse vabatahtlikke selle soovi teostamist toetama. 1920. aasta suveks saavutasid enamlased siiski kontrolli kogu Ida-Karjala üle ning seal loodi Karjala Töökommuun. Mitukümmend tuhat karjalast pagas punaste võimu eest Soome. Samas saabus Soomest Karjalasse tuhandeid kodusõjas lüüa saanud soome kommuniste. Karjala sai endale soomekeelse haritlaskonna, kes asus üles ehitama 1920. aasta oktoobris Soome ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahuga ettenähtud Karjala autonoomiat. Valitsusjuhiks sai endine Helsingi Ülikooli majandusõppejõud Edward Gylling. Karjalasse saabus soome kommuniste isegi Põhja-Ameerikast. Autonoomia ametlikeks keelteks said vene ja soome keel, karjala kirjakeele arendamisega tegelema ei hakatud. 1921-1922 toimusid Karjalas mõned enamlaste vastu suunatud relvastatud ülestõusud, mis aga peagi maha suruti. 1923 muudeti Töökommuun Karjala ANSV-ks. Samal ajal liideti Karjalaga peamiselt venelastega asustatud alasid Äänisjärve põhja- ja idakaldal. See viis karjalaste osakaalu langusele autonoomia rahvastikus. Lisaks toodi Karjalasse arvukalt muulastest sunnitöölisi seoses Valge mere - Läänemere kanali (Belomorkanal) ehitamisega (1931-1932). Osa neist jäigi Karjalasse elama.

Tveri kubermangus elas 19. sajandi lõpul (1897) enam karjalasi kui Ida-Karjalas (vastavalt 117 700 ja 78 900) ning umbes sellisena püsis Tverimaa ja Ida-Karjala karjalaste arvuline suhe kuni 20. sajandi keskpaigani. 1920. aastail anti ka Tveri karjalastele rahvuslik autonoomia. Loodi 45 rahvuskülanõukogu ning 1931 moodustati nende baasil neli rahvusrajooni (Lihhoslavl, Tolmatši, Rameški, Maksatihha). 1935 lisandus Kozlovo rahvusrajoon. 1931 võeti kasutusele ladina tähestikul põhinev tverikarjala kirjakeel, avati karjalakeelne õpetajate seminar Lihhoslavlis ning karjala keelest sai õppeaine kohalikes koolides. Ilmuma hakkas karjalakeelne ajaleht Kolhozoin puoleh (hiljem Karjalan toži). 1937 liideti viis rahvusrajooni Tveri-Karjala rahvusringkonnaks. Tveri karjalasi oli tollal kokku umbes 150 000. 58% neist jäid rahvusringkonna piiresse ning moodustasid umbes 54% selle elanikest. Väljapoole ringkonna piire jäänud Tveri karjalased jäid aga rahvuslik-kultuuriliste õigusteta (Taagepera 2000: 157-158).

1937 algasid Karjalas repressioonid, mis kõige valusamalt tabasid soome kommuniste. Soome keel keelustati. Selle asemel võeti kasutusele D. Bubrichi juhtimisel loodud kirillitsal põhinev ning vene laenudest kubisev karjala kirjakeel. See uus kirjakeel võeti kasutusele ka Tveri Karjalas, senine tverikarjala kirjakeel ning selles välja antud kirjasõna kadusid. Veebruaris 1939 Tveri-Karjala rahvusringkond likvideeriti. Tveri karjalased kaotasid senised rahvuskultuurilised õigused ning kogu sealne ühiskondlik elu (sh haridus) muudeti venekeelseks.

Talvesõja tulemusena sai NSVL Soomelt Karjala kannase ja Laadoga põhjaranniku alad. Enne maade üleandmist evakueeris Soome oma kodanikud. Nad asutati ümber riigi teistesse piirkondadesse ning on osalt oma identiteedi säilitanud tänini. Karjala ANSV muudeti 1940. aastal Karjala-Soome NSV-ks (väljapool Vene NFSV-d), ent selle koosseisu arvati vaid Laadoga põhjaranniku alad. Kannas (sh Viiburi) liideti Leningradi oblastiga. Soomelt saadud territooriumid asustati venekeelse elanikkonnaga. Soome keelt tunnustati Karjalas vene keele kõrval taas ametliku keelena. Karjala kirjakeel ja selles välja antud kirjasõna kadusid käibelt. 1941-1944 toimunud Jätkusõjas vallutas Soome enamiku Ida-Karjalast, sh Petrozavodski (soomepäraselt Äänislinna). Suur osa kohalikust elanikkonnast oli aga sõja jalust Nõukogude tagalasse evakueeritud. Sõja lõppedes pidi Soome vallutatud alad NSVL-ile tagastama. 1956 muudeti Karjala-Soome NSV taas Karjala ANSV-ks. Arendati tööstust, eelkõige metsa-, puidu- ja paberitööstust, aga ka masinaehitust ja energeetikat. Industrialiseerimisega kaasnes venekeelse tööjõu sissevool ja karjalaste linnastumine. Linnades said tavaliseks karjalaste abielud muulastega ning neist peredest pärinevad lapsed kasvasid reeglina üles venekeelseina.

Seoses NSVL lagunemisega leidis teatav rahvuslik taassünd aset ka Karjalas. Selle kandjaiks olid eelkõige humanitaarharitlased (kirjanikud, keeleteadlased). 1989 loodi Karjalan Kulttuuriseura, mis peagi nimetati ümber Karjalan Rahvahan Liitto´ks (juhiks filoloog Pekka Zaikov). 1990 hakkas liidu häälekandjana ilmuma ajaleht Oma Mua. Algasid karjala- ja vepsakeelsed raadio- ja telesaated. 1991 läks Karjala venekeelne juhtkond kaasa nn suveräänsusparaadiga ning ANSV kuulutati vabariigiks.

Väikesemahuline rahvuslik "ärkamine" leidis aset ka Tveri karjalaste juures. 1990 loodi Tveris Karjala kultuuriselts. 1992 ilmus trükist tverikarjala aabits. Mõnedes koolides hakati valikainena õpetama tverikarjala keelt. Viimase kümnendi jooksul on aga Tveri karjalaste rahvuslik ind raugenud ning huvi oma keele ja kultuuri vastu on taas kahanenud. Tveri karjalaste venestumise tempo on üpris kiire.

Elatusalad

Karjalaste peamiseks traditsiooniliseks elatusalaks on maaviljelus (sh alepõllundus) ning sellega liituv karjakasvatus. Üpris olulised on olnud ka kalapüük ja küttimine. Viimastel sajanditel on karjalastele teenistust andnud metsatööd. Tänapäeva Karjala põllumajanduses on karjakasvatus olulisem kui maaviljelus. Enamik Karjala karjalasi elab linnades ja linna tüüpi asulais ning on tegevad mitmesugustel kaasaegsetel elualadel. Tveri karjalaste seas on põllumajandusega tegelejaid enam.

Usk

Karjalased pöörati õigeusku juba keskajal. Kaugematel ääremaadel (eeskätt Viena Karjalas) leidub ka vanausulisi. Kristluse-eelseid uskumusi on karjalaste seas säilinud võrdlemisi vähe. 20. sajandil on levinud ateism, sajandi lõpul nn uususundid.

Kasutatud kirjandus

www.perepis2002.ru

Narodõ 1994 = Narodõ Rossii. Entsiklopedija. Moskva: Nauchnoje izdatel'stvo "Bol'shaja Rossijskaja Entsiklopedija".

Taagepera, Rein 2000. Soome-ugri rahvad Venemaa Föderatsioonis. Tartu: Ilmamaa.

Uibopuu, Valev 1984. Meie ja meie hõimud. Peatükke soomeugrilaste minevikust ja olevikust. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

Õispuu, Jaan 2003. Karjala kirjandus ja keelepoliitika. - Keel ja Kirjandus 7, 2003.

Valik kirjandust

Kurs, O. Hõimud hääbumas. Karjalased Ida-Karjalas. - Akadeemia 1, 1992.

Õispuu, J. Karjala keel ja Karjala keeleseadus. - Emakeele Seltsi Aastaraamat 1998-1999. Tartu, 2000.

Õispuu, J. Eestlaste ja karjalaste oma keel lähikeelesugulaste taustal. - Oma keel 2, 2002

Õispuu, J. Karjala kirjandus ja keelepoliitika. - Keel ja Kirjandus 7, 2003.