Vadjalased

Nimetused

Vadjalaste endanimetus on vadjalain, vad´d´alaizõd, vadjakko, mavätši. Vanemas vene traditsioonis on vadjalasi ja teisi läänemeresoome rahvaid nimetatud tšuudideks. Konkreetselt vadjalaste tähistamiseks kasutatakse vene keeles etnonüümi vod´.

Asuala

Vadja keelt räägitakse veel Luuga jõe alamjooksul, Leningradi oblasti Kingissepa rajoonis mõnes külas - Jõgõperä (Krakolje), Liivtšülä (Peski), Luuditsa (Lužitsõ). Osa vadjalasi elab oma kodukülas vaid suviti.

Arvukus

2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 73 vadjalast (www.perepis2002.ru/ct/doc/TOM_04_01.xls). Vaid 12 neist elas Leningradi oblastis ja 12 Peterburis (www.perepis2002.ru/ct/doc/TOM_04_03.xls). Tundub, et tegemist on inimestega, kes on viimasel ajal hakanud väärtustama oma vadja juuri ning tunnistanud end vadjalasteks. 1989. aasta rahvaloenduse käigus arvati vadjalased „teiste rahvaste" hulka.

Keel

Vadja keel kuulub koos eesti ja liivi keelega läänemeresoome keelte lõunarühma. See on eesti (põhjaeesti) keele lähim sugulaskeel (ka vadjalased on nimetanud oma keelt maakeeleks - maa tšeeli). 2002. aasta rahvaloenduse andmeil oli Venemaal 774 vadja keele oskajat (www.perepis2002.ru/ct/doc/TOM_04_04.xls). Tegemist on ilmselt veaga. Vadja keeles eristatakse nelja murret - ida- ja läänemurre ning kukkusi ja kreevini murre. Viimast kõnelesid 15. sajandil Lätisse küüditatud vadjalased (kreevinid) ning see hääbus 19. sajandi keskel. Kukkusi (Kurovitsõ) külas kõneldav murre on tegelikult vadja ja isuri segamurre. Idamurret räägiti II maailmasõja ajal veel vaid ühes külas (Itšäpäivä, vn Itsepino) ning tänaseks on alles jäänud vaid läänemurde viimased kõnelejad. Kirjakeel puudus kuni 2000. aastate alguseni, mil filoloog Mehmet Muslimov lõi läänemurdel põhineva vadja kirjakeele. Kasutatakse ladina tähestikku.

Ajalugu

I ja II aastatuhande vahetusel pKr asustasid vadjalased kogu hilisemat Ingerimaad. Läänes ulatus nende asuala ilmselt ka Ida-Eestisse (Vaiga ehk Vaia muinasmaakond, Jõuga kääpad), kagus võis see küündida Novgorodini. I aastatuhande II poolel pKr hakkas vadjalaste asuala lõunaossa saabuma idaslaavlasi (Ilmeni sloveenid). 9. sajandi lõpul osalesid vadjalased Kiievi Russi loomisel, nende eliit venestus tasapisi. II aastatuhande algul asusid Karjala kannaselt hilisema Ingerimaa idaossa isurid ning liikusid järk-järgult läände kuni Narva jõeni. Tekkis vadja-isuri segaasustus. Kiievi Russi killustudes 12. sajandil jäid vadjalaste alad Novgorodi feodaalvabariigi koosseisu. Selle riigi loodepoolset administratiivüksust nimetati Vadja viiendikuks, pealinnas oli Vadja (Tšuudi) tänav, vadja sõjasalgad osalesid Novgorodi sõjakäikudel. Alates 13. sajandist oli vadajalaste asuala sageli Vana-Liivimaa ja Novgorodi vaheliste võitluste tallermaaks. 1440. aastail küüditasid ordurüütlid rühma vadjalasi tänapäeva Lätisse, Bauska lähedale. Kohalikud elanikud hakkasid neid kutsuma kreeviniteks (läti k sõnast krievs 'venelane'), sest nad toodi Venemaalt. 1846. aastal kohtas A. J. Sjögren veel mõnd oma keelt mäletavat kreevinit. Kui Wiedemann 1870. aastal asja uurima läks, olid kreevinid lõplikult lätistunud, ent tal õnnestus lahendada nende päritolu mõistatus (F. J. Wiedemann, Ueber die Nationalität und die Sprache der jetzt ausgestorbenen Kreewinen in Kurland. St.-Peterbourg 1871). 1480. aastail, pärast Novgorodi ühendamist Moskva suurvürstiriigiga küüditati vadjalasi Venemaa siseossa. Kui Ingerimaa 1617. aastal Stolbovo rahuga Rootsi koosseisu läks, pagesid paljud sajandite vältel tasapisi õigeusklikeks saanud vadjalased luteri usu eest ise Venemaale. Tühjaks jäänud maadele asutati luteriusulisi soome (karjala) talupoegi (ingerisoomlased). Põhjasõjas sai Venemaa Ingerimaa tagasi ning 1703. aastal rajati Neeva suudmesse impeeriumi uus pealinn, mis muutis põhjalikult kogu piirkonna geopoliitilist kliimat. Peterburi rajamisega kaasnes venelaste massiline sissevool Ingerimaa idaossa. Kõik see viis vadjalaste kui etnilise rühma hajumiseni. Nad sulasid kokku venelaste, soomlaste, isurite ja eestlastega. 1848. aastal loendas Peter von Köppen Ingerimaal 37 küla, kus elas kokku 5148 vadjalast. Lisatõuke vadjalaste hajumisele andis pärisorjuse kaotamine (1861) ning sellega kaasnenud rahvastiku liikuvuse kasv. Peteburi vajas ka vadjalaste nappi tööjõudu.

1920. aastate NSV Liidu rahvuspoliitika (põlismaistamine ehk korenizatsija) vadjalasi ei puudutanud. Mingisugust autonoomiat nad ei saanud, kirjakeelt neile ei loodud. 1926. aasta andmeil oli vadjalasi järel 705. Põllumajanduse kollektiviseerimisega seotud küüditamised (1929-1931) tabasid ka vadjalasi. II maailmasõja ajal oli vadjalaste asuala aastaid sõja tallermaa ja Saksa rinde tagala. Paul Ariste andmeil oli 1942. aastal alles veel 300-400 vadja keele oskajat (vt Kolga jt 1993: 340). Sõja lõppfaasis evakueeriti koos ingerisoomlastega Soome ka osa vadjalasi ning anti pärast sõda NSV Liidule välja. 1959. aastal oli Leningradi oblasti Kingissepa rajoonis häid vadja keele oskajaid 35 ning need olid valdavalt vanema põlvkonna esindajad. 1989. aastaks oli H. Heinsoo andmetel järgi 62 vadjalast, vadja keelt oskasid neist umbes pooled (vt Kolga jt 1993: 340).

Alates 1990. aastate teisest poolest on toimunud omalaadne vadja taassünd. 1997 asutas Tatjana Jefimova, kelle abikaasa on vadjalane, Luuditsas eramuuseumi, kuhu kogus etnograafilisi esemeid ja vanu fotosid. 2001. aastal muuseum põles, praegu seda taastatakse. Alates 2000. aastast korraldatakse Luuditsas igal suvel külapidu, millest on kujunenud vadjalaste ja vadja huviliste kokkusaamiskoht. 2003. aastal loodi vadja lipp, vapp ja hümn. Jõgõperä keskkoolis õpetatakse fakultatiivselt vadja keelt ja kodulugu, tegutseb folklooriansambel „Linnud". 2003. aastal ilmus Peterburis Mehmet Muslimovi poolt väljatöötatud vadja kirjakeeles raamat „Vadda kaazgõt. Vodskije skazki" (40 lk, tiraaž 200). Aprillis 2005 registreeriti Vadja Kultuuri Selts (esinaine Tatjana Jefimova) (Ernits 2006).

Elatusalad

Vadjalaste peamiseks traditsiooniliseks elatusalaks on maaviljelus, millega liitub loomakasvatus. Lisaks on tegeletud ka kalapüügiga. Viimaste sajandite jooksul on vadjalased teenistust leidnud Peterburis. 2002. aasta andmeil elab umbes kolmveerand Venemaa vadjalastest linnades.

Usund

Vadjalased sattusid õigeusu mõjusfääri juba 10. sajandi lõpul, ent sisuliselt said nad õigeusklikeks ehk alles 16. sajandil. Vadja küladest pole kristluse-eelse usundi elemendid lõplikult kadunud tänini.

Kasutatud kirjandus

www.perepis2002.ru

Ernits, Enn. Vadja liikumisest ja kirjakeelest. - Keel ja Kirjandus 1, 2006.

Kolga, Margus; Tõnurist, Igor; Vaba, Lembit; Viikberg, Jüri. Vene impeeriumi rahvaste punane raamat. Tallinn: Nyman & Nyman LNT, 1993.

Valik kirjandust

Ariste, P. Tänapäeva vadjalastest. - ERM-i Aastaraamat XVII, 1960.

Ariste, P. Vadja rahvakalender. Tallinn, 1969.

Ariste, P. Vadjalane kätkist kalmuni. Tallinn, 1974.

Ernits, E. Vadja liikumisest ja kirjakeelest. - Keel ja Kirjandus 1, 2006.

Kurs, O. Ingeri põliselanike saatus. - Akadeemia 7, 1990.

Moora, H. ja A. Lisandeid vadjalaste ja isurite etnilisele ajaloole. - ERM-i Aastaraamat XIX, 1964.

Ränk, G. Vatjalaiset. Helsinki, 1960.

Ränk, G. Inkeriläiset. Helsinki, 1965.

Öpik, E. Vadjalastest ja isuritest XVIII sajandi lõpul. Tallinn, 1970.