Sölkupid

Laur Vallikivi

ETNONÜÜM

Põhjapoolsete sölkuppide üks enesenimetusi, mis on tänaseks kujunenud üldiseks ja ametlikuks, lähtub "inimese" tähistusest: söl'kup ja šöl'kup (söl' 'taiga', kup 'inimene'). Ametlikuks kujunes see nimevorm alles 1930. aastatest. Siiski on paralleelselt tänaseni käibel olnud ka nimetus ostjakisamojeedid, mis pärineb venelastelt, kes kasutasid Lääne-Siberi rahvaste nimetustes sarnaseid nimeosi (ostjakid = handid, Jenissei ostjakid = ketid, samojeedid = neenetsid jne). Lõunapoolsed sölkupid on end nimetanud erinevate etnoterritoriaalsete (nt tšumõlkup, süssekum, taigul) nimedega ning alles viimastel aastakümnetel on nad kasutusele võtnud enesenimetuse "sölkup".

ASUALA

Sölkupid elavad kahes eraldi piirkonnas. Lõunapoolsed sölkupid asustavad Obi lisajõgede (Tõm, Ket, Parabel, Vasjugan, Tšaja, Tšulõm) äärseid alasid, mis administratiivselt jäävad valdavalt Tomski oblastisse. Põhjapoolsed sölkupid asustavad Tazi ja Jenissei äärset regiooni, mis kuulub Jamali-Neenetsi ja Handi-Mansi autonoomsesse ringkonda ja Krasnojarski kraisse. Põhjapoolsete sölkuppide asualasse jäävad peamiselt põhjataiga- ja metsatundra, lõunapoolsed asustavad valdavalt lõunataiga alasid.

RAHVAARV

1989. aasta rahvaloenduse andmeil oli sölkuppe 3612. Nõukogude Liidu rahvaloenduse etniliste gruppide andmetesse peab suhtuma ettevaatusega: näiteks sölkuppide seas oli tavaline lasta end kirja panna venelase või handi või mingi muu rahvuse esindajana (Nagy 2002: 225). Siiski on ka neid, kes 1980. aastate lõpuks, mil oma rahvuse häbenemine oli veidi taandunud, lasid põlisrahvastele määratud toetuste ootuses end nimetada sölkupiks (Sobanski 2001: 177). Florian Sobanski hinnangul (2001: 171) on põhjasölkuppe umbes 1900 ja kesk- ning lõunasölkuppe kokku umbes 1600.

KEEL

Sölkupid räägivad samojeedi lõunarühma kuuluvat keelt. See on ainuke keel, mis on säilinud sellest rühmast, teised nagu näiteks motori ja kamassi keel on tänaseks hääbunud (vastavalt 19. saj keskel ja 20. saj lõpus).

Murdeerinevused on väga suured. Lingvistid jagavad need enamasti kolmeks murdeks: põhja- (Taz), kesk- (Tõm), lõunamurded (Ket), mille rääkijad üksteist hästi ei mõista tulenevalt asustusala hajususest. Osa teadlasi peab neid murdeid eraldi keelteks (Janhunen 1993). Seetõttu on kogu sölkupi keele 1700-inimeseline (1989. aasta rahvaloenduse andmetel emakeelsus 47,6%, umbes sama paljud pidasid emakeeleks vene keelt) kõnelejaskond fragmenteeritud ja see vaid kiirendab üleminekut vene keele kasutamisele. Tänapäeval on sölkupid hajutatud suure hulga külade vahel, kus nende osakaal elanikkonnast on enamasti vaid mõnest mõnekümne protsendini.

Eri murdeid kõnelevad inimesed kasutavad omavahelises suhtluses vene keelt. Keele olukord on mõnevõrra parem põhjapoolsete põhjapõdrakasvatajatest sölkuppide juures, kus emakeelsusprotsent küündib üle 70, kuigi noorte seas on internaatkooli ja venekeelse ühiskonna pealetungi mõjul tendents rääkida vene keeles (Žukova 2001: 267; Vahtin 2001: 172). Lõunapoolsete sölkuppide seas on emakeelsus veidi üle 10%. Tänaseks on sölkupi keele kõnelejad seal valdavalt üle 60-aastased, kes ei anna edasi oma keelt lastele; pealegi astuvad nooremad suuremalt jaolt segaabieludesse, kus suheldakse vene keeles.

Koolis - nii vähe kui ka sölkupi keelt õpetatakse - on õpetatud põhjamurret, kuivõrd see on valitud sölkupi kirjakeele aluseks ja seda õpivad pedagoogid kõrgkoolis. Alles viimasel kümnel aastal on alustatud lõunamurdelise kirjakeele loomist (Toulouze 1999: 78).

1879 kirjutas misjonär Grigorevski Narõmi sölkuppidele aabitsa, mis on esimene samojeedi keeltes välja antud raamat. Siiski ei leidnud see kasutamist hariduspraktikas (Helimski 1983: 7).

AJALUGU

Venemaa vallutustega Siberis 16. sajandil sattusid teiste kohalike põliselanike seas ka sölkupid tihedamasse kontakti venelastega. Koos tatari khaani Kutšumiga astus Pegaja Orda sölkupist "vürst" vastu venelastele, kuid oli sunnitud alistuma. 17. sajandil taandus osa sölkuppe põhjapoolsetele metsaeenetsitega asustatud taigaladele, kus kujunes nn Tazi sölkupi rühm. 18. sajandil ristiti sölkupid vene õigeusku; siiski jäid animistlikud-šamanistlikud uskumused ja praktikad püsima pikaks ajaks. 18. ja 19. sajandil hakkasid sölkupid vene kaupmeeste mõjul massiliselt tarbima viina ning seda kasutasid venelased tekitamaks võlasõltuvust, mis võis kanduda edasi järgnevatele põlvkondadele. Samal ajal intensiivistus sölkuppide alale ka vene immigrantide sissevool, mis jätkus terve 20. sajandi. Lõunasölkuppide seas olid abielud venelastega sagedased juba 19. sajandil, kuivõrd kolonisaatoreid oli selles regioonis kümneid kordi rohkem kui põliselanikke (Vassiljev, Malinovskaja 1993).

Pärast lühikest lootusrikast perioodi 1920. aastatel, mil räägiti rohkem kui kunagi varem põhjarahvaste õigustest, järgnes 1930. aastatel kollektiviseerimine, ümberasustamine ja repressioonid. Küüditamise põhjuseks oli Venemaa Euroopa-osast küüditatute või vangide asustamine sölkuppide aladele: näiteks lõuna- ehk Narõmi sölkuppe asustati ümber, et rajada nende aladele GULAGi vangilaagreid.

Peale II maailmasõda kannatasid kaluriartellide koondamise tõttu kalavarud ja paljud lõunasölkupid jäid tööta. Nad pidid hakkama kartulit ja muid köögivilju kasvatama. Viimastel aastakümnetel on kujunenud probleemiks gaasi- ja naftatööstuse tekitatud reostus ning maa-alade hõivamine, seda nii lõuna- kui põhjapoolsete sölkuppide asualal (Sobanski 2001: 175; Osherenko 1995)

1990. aastatel on lõunasölkuppide seas toimunud teatav kultuuriline elavnemine, hoolimata keele ja traditsioonilise eluviisi minetamisest. 1989. aastal loodi Tomski oblastis organisatsioon „Kolta-kup" (‘Obi inimesed'), mille eesmärgiks on parandada sölkupi ja teiste regiooni põlisrahvaste keele ja kultuuri olukorda.

ELATUSALAD

Traditsioonilisteks elatusaladeks on kalapüük, jaht ja metsakorilus ning põhjapool põhjapõdrakasvatus. Kalapüük, mis oli tähtsaim majandusharu minevikus (ennekõike lõunasölkuppidel), toimus jõgedel aasta ringi. Kalastati sageli gruppidena (5-10 meest) kalatõkete ja võrkude abil, tavaks oli ka talvel jääalune kalastamine. Nelma, omul, muksun, tuur, haug ja ahven on peamised kalad, keda sölkupid püüavad. Jaht põtradele ja hirvedele on andnud sölkuppidele värsket liha ja nahku riiete jaoks. Karusloomade (hallorav, soobel, naarits, põhja pool ka polaarrebane) küttimine muutus oluliseks alates 16. sajandist seoses karusnahakaubanduse ja jassakinõude sisseseadmisega venelaste poolt. Sölkupid on palju jahti pidanud veelindudele ning metsistele ja laanepüüdele. Põhjapoolsed sölkupid tegelevad taigatüüpi põhjapõdrakasvatusega, mille nad on üle võtnud ilmselt neenetsitelt ja eenetsitelt. Karjad on neil väikesed, põhjapõdrad lastakse pikkadeks perioodideks vabaks ja vaid suvisel sääseajal kogutakse aeg-ajalt loomad kokku ning aetakse kergesse varjualusesse, kus tehakse sääskede peletamiseks suitsutõrjet. Põhjapõtru kasutatakse veoloomadena nartade ees nagu ka koeri. Jahimehed on ka ise vedanud enda järel nartat.

Praegu on traditsiooniliste majandusharude tähtsus mõnevõrra langenud, kuna ühismajandite süsteem ja looduse reostamine on viinud tavapärase elatusalade tasakaalu paigast (Šargorodski 2002). Olulisemaks kui kunagi varem on Obi keskjooksu sölkuppidele kujunenud põllumajanduslik tegevus: kartuli-, sibula- ja kapsakasvatus ning lehma- ja seapidamine. Põlluharimine ei ole siiski täiesti uus nähtus: on teateid, et kõige lõunapoolsemad sölkupid tegelesid põllundusega juba 16.-17. sajandil (Nagy 2002: 228).

Tänapäeval elavad pea kõik sölkupid paiksetena asulates, kus nad moodustavad väga väikese protsendi kogu elanikkonnast. Enne kollektiviseerimist olid igal perel suve- ja talvelaagrid, vastavalt sesoonsete jahialade ja karjamaade asupaikadele. Varemalt elasid sölkupid talvel muldonnides, mida asendavad nüüd vene stiilis palkmajad ja põhja pool ka põhjapõdranahksete katetega püstkojad. Suvel elasid põhjasölkupid kasetohuga kaetud püstkodades ja lõunapoolsed ajutistes varjualustes.

SOTSIAALNE ORGANISATSIOON

19. sajandil jagunesid põhjasölkupid kahte harusse (öökulli ja seedermänni), mille sees oli abielude sõlmimine keelatud. Need koosnesid omakorda klannidest, millel olid ühised elualad, jahimaad ja mis kandsid mõne looma, kala või linnu nime (karu, luik, haug jne). 20. sajandi alguseks kujunesid naabrusel põhinevad sotsiaalsed üksused. Lõunasölkuppidel muutus segaabielude tõttu traditsioonilise sugulusarvestuse muster juba 19. sajandil.

USUND

Sölkuppide traditsiooniline maailmapilt tunneb universumi kolmeks jagamist, müütilisi jõgesid, ilmapuud ja taeva jagunemist seitsmeks astmeks - need elemendid on olemas pea kõigi Lääne-Siberi rahvaste mütoloogias. Tähtsamad sölkupi jumalad on looja ja deus otiosus Nom, allilmajumal Kõzõ, maaema Ilenta Kota ja kultuuriheeros Iitje. Tüüpiliselt regiooni rahvastele on ka sölkuppidel olemas loodusvaimud (loz), sh šamaani abivaimud ja allilmast pärit kurjad vaimud, kes toovad haigusi ja surma. Šamaani roll oli üleloomulike olenditega suhtluse abil ravida haigeid, saata surnu hinge teekonnal teise ilma, otsida kadunuid asju jne. Šamaan oli Tazi sölkuppide juures juhiks ka muudel elualadel, see on ühisjoon teiste samojeedi rahvastega ja erinevus obiugrilastest (Golovnjov, Kan 1997: 154).

Tänapäeval on sölkuppide seas mõnevõrra säilinud õigeusu mõjudega animistlik maailmapilt, kuigi šamanistlik praktika on pea kadunud. Põhjasölkuppidel on surnutega seotud rituaalid elujõus nagu ka usk looduses elavatesse kohaga seotud jumalatesse (Šargorodski 1992: 226). Lõunasölkuppidel on mitmesaja-aastaste kontaktide tulemusel venelastega leidnud põrgu, pühakud ja ikoonid tee nende maailmapilti, kus nad toimivad paljuski edasi animistlikust usundilisest loogikast lähtuvalt. Näiteks vaim nimega Nikola Lozi on pärit pühak Nikolaist (Nagy 2002: 229), kes on esindatud kõigi Siberi põhjarahvaste usundites. Nõukogude ajal lisandus sinna ka kommunistlikku sümboolikat, mida tajuti samuti kui võimu ja üleloomuliku omavaheliste suhete osana.

Kasutatud kirjandus

Golovnjov, Kan 1997 = Andrei V. Golovnev, Sergei Kan. Indigenous leadership in northwestern Siberia: Traditional patterns and their contemporary manifestations. - Arctic Anthropology. Vol. 34. Issue 1: 149-166.

Helimski, Eugene 1983. The language of the first Selkup books. (Studia Uralo-Altaica 22). Szeged.

Helimski, Eugene 2001. Samoyedic studies: a state-of-the-art report. - Finnisch-ugrische Forschungen. Band 56, Heft 1-3. Helsinki, 175-216.

Janhunen, Juha 1993. Northern Selkup, Central Selkup, Southern Selkup. - UNESCO Red Book on Endangered Languages: Northeast Asia. Online versioon.

Nagy, Zoltán 2002. The Selkup through the eyes of an ethnologist. - Siberia. Life on the Taiga and Tundra. Ed. Ildikó Lehtinen. Helsinki: National Board of Antiquities, 224-233.

Osherenko, Gail 1995. Property rights and transformation in Russia: Institutional change in the Far North. - Europe-Asia Studies.Vol. 47. Issue 7: 1077-1108.

Šargorodski 1992 = L. T. Shargorodsky. Socio-Cultural processes of the North Selcups at the Contemporary Stage. - Specimina Sibirica. Tomus V. (The Arctic - Papers of an International Conference, Syktyvkar, 16-18 May, 1991). Eds. by J. Pusztay & E. Saveljeva. Szombathely, 219-228.

Šargorodski 2002 = L. T. Šargorodskii. Sel'kupõ. - Narodõ Zapadnoi i Srednei Sibiri: kul'tura i etnitšeskije protsessõ. (Kul'tura narodov Rossii. Tom 6). Novosibirsk: Nauka, 155-174.

Sobanski, Florian 2001. The Southern Selkups of Tomsk Province Before and After 1991. - Nationalities Papers. Vol. 29, No. 1: 171-179.

Žukova 2000 = N. S. Žukova. Sel'kupõ Zapadnoi Sibiri i sud'ba ih jazõka. - Samodiitsõ. Materialõ IV Sibirskogo simpoziuma "Kul'turnoje nasledije narodov Zapadnoi Sibiri" (10-12 dekabrja 2001g., Tobol'sk). Tobol'sk-Omsk.

Toulouze, Eva 1999. The Development of a Written Culture by the Indigenous Peoples of Western Siberia. - Arctic Studies 5. (Pro Ethnologia 11. Publications of Estonian National Museum.). Tartu, 53-85. Online versioon.

Vahtin 2001 = N. B. Vahtin. Jazõki narodov Severa v XX veke. Otšerki jazõkovogo sdviga. Sankt-Peterburg: Jevropeiskii Universitet v Sankt-Peterburge.

Vassiljev 1994 = V. I. Vasil'jev. Sel'kupõ. - Narodõ Rosssii. Entsiklopedija. Moskva: Bol'šaja Rossiiskaja Entsiklopedija, 312-314.

Vassiljev, Malinovskaja 1993 = V. I. Vasil'jev, S. M. Malinovskaja. Kontseptsija natsional'no-polititšeskogo, ekonomitškogo i kul'turnogo razvitija malotšislennõh narodov Severa Tomskoi oblasti. - Issledovanija po prikladnoi i neotložnoi etnologii. N 54. Moskva: Institut etnologii i antropologii.