Mälu, mäletamine, mälestused ja elulugu kui ajalugu

Kõige laiemas tähenduses on muuseumid kultuuripärandit koguvad ja säilitavad asutused. Sellistena muuseumid ühtlasi loovad ühiskonna mälu. Eesti Rahva Muuseum on etnoloogilise suunaga kultuuriloomuuseum, mille eesmärk on kajastada eestimaalaste igapäevaelu kogu selle mitmekesisuses. Mälu on põhiline allikas ent ka vahend kultuuri kirjeldamiseks ja säilitamiseks. Mälu on oluline identiteedi teadvustamisel ja tunnustamisel.

Kuidas mäletad Sina üle-eelmise suve laagrit, kevadel toimunud kooliekskursiooni või oma viienda sünnipäeva pidu? Võid teha katse ja rääkida mistahes toimunud asjust oma tollaste kaaslastega (mitte ainult oma lähimate sõpradega, vaid kõigi osalenutega!).

Kui paljut mäletasite samamoodi, kui paljut erinevalt?

Mis on Sinu identiteeti loovad nurgakivid? On selleks pere, sõbrad ja kool, hobid või midagi veel hoopis teistsugust?

Elulugu

Eluloo jutustamine ei ole üksnes juhtunud asjadest jutustamine või meenutamine. Oma elust jutustades inimene taasloob mineviku tähenduse oleviku vaatepunktist, tihti andes tähenduse ka olevikule. Jutustus (nt elulugu) nagu ka selle looja on reaalsuse kujundajad. Kui me eluloolise jutustuse põhjal küsime, miks mälestus mingist sündmusest on just selline, peab meie analüüsi mahtuma nii juhtunu siis, meenutav/jutustatav praegu kui ka teksti ja kogemuse vahepealne ajalugu.

Eluloo jutustamisel kasutavad inimesed oma kultuuri teadmisi. Indiviidi elulugu on ühelt poolt ainulaadne, teiselt poolt aga sotsiaalsete ja kultuuriliste ideaalide ja kokkulepete edastaja. „Oma elu“ on lahutamatult seotud teiste inimeste ja ajaga – eluloolisel kogemusel on sotsiaalne ruum ning sotsiaalsed raamid (sotsiaalne kiht, sugupool, elukutse, vanus), mis kõik kujundavad indiviidi kogemusi ja elukäiku. Näiteks rahvuslus tähistab neid kombeid ja harjumusi, mis võimaldavad rahvustel end taasluua. Kombed ei ole igapäevaelust eemaldatavad. Oma väikestel viisidel (poliitikamaastik, kultuuritooted, isegi ajalehtede struktuur) meenutatakse inimestele iga päev nende rahvuslikku kohta rahvuste maailmas.

Millisel määral saab ajalooteadmisi hankida inimeste elulugude põhjal?

Mälu

Mälu põhineb sotsiaalsel suhtlusel ning selle loomises osaleb keel. Meenutamis- ja mäletamisvõime on põimitud kollektiivse mälu raamidesse, samas pole seegi ühtne vaid sisaldab erinäoliste gruppide paljusust. Mitte kõik sündmused, kohad ja ajaperioodid pole grupi jaoks ühetähenduslikud. Mälu sõltub situatsioonist.

Eluloouurijaid on alati huvitanud, miks esitavad inimesed oma elulugudes just neid ja mitte teistsuguseid mälestusi. Sageli on "unustamine" ja teadmiste blokeerimine inimeste mälus seotud suurte ühiskondlike muutustega, millega kaasneb ajaloo ümberhindamine ning -kirjutamine. Ikka ilmneb kas rohkem või vähem teadlikult tekitatud "kollektiivset mälukaotust", mille käigus inimesed valivad oma peas välja asjad, mida meenutada, ning ka seda, mis oleks kasulikum "unustada". Sedasorti "mälukaotus" kestab niikaua, kuni teatud sündmuste kulg on ümber hinnatud. Omamoodi "mälukaotus" on tänapäeval iseloomulik paljudele nõukogude perioodi kirjeldavatele elulugudele, kuna taasiseseisvunud Eesti Vabariigis ei ole sellele ajalooperioodile veel ühtset hinnangut antud ning seepärast valitseb inimestes teadmatus, mida ja kuidas teatud teemasid oma elulugudes mäletada.

Kas (ülalololeva info valguses) on võimalik kirjutada üks „Maailma ajaloo koguteos“?

Milliseid ajaloosündmusi Eestis võivad eesti elanikud erinvalt mäletada ja miks?

Ühelt poolt me mõistame teisi inimesi ning seda, mida nad teevad/ütlevad omaenda kogemuste ja enesemõistmise põhjal, teiselt poolt aga kujundavad teatud perioodi domineerivad narratiivid, tähtsamad rituaalid, kunstiteosed jmt seda, mida ja kuidas me kogeme. Valitsevad teadmised mõjutavad nii seda, mida mäletatakse, kui ka selle tõlgendamist.

Ajalookirjutus

Sellistele kollektiivsetele mäludele vastandub osade uurijate arvates ajalookirjutus: "Ajalugu algab sealt, kus mälu lõpeb". Võiks arvata, et ajalookirjutus on üks ja universaalne (kuigi võib jaguneda mitmeks, nt riikide, linnade jm ajalooks) ning n-ö grupi väline, s.t erapooletu. Teisalt räägitakse ajalookirjutuses vaatenurga olulisuse teadvustamisest (Karl Popper), ajalookirjutuse kui narratiivi subjektiivsusest (Hayden White) ning allikakriitikast.

Ajastu tunnistajad, olles kogenud mingit tähtsat sündmust, tunnevad vanemaks saades vajadust selle mälestuse kirjapanemiseks ehk "fikseerimiseks ning edasiandmiseks". Kirjapanduna saab mälestusest ajas püsiv toetuspunkt. Kirjapanemine ongi mälu väljendamise ent ka võimu vahendiks. Ajaloos on eliit just kirja kaudu saanud võimu mälu üle.

Leia mõned näited, kus valitsev eliit (nt riigijuhid vm) kasutab / on kasutanud võimu mälu üle.

Ajaloosündmused ja ühiskondlikud muutused (sõjad, kriisid, katastroofid, revolutsioonid jmt) mõjutavad seda, milliseks inimese elulooline teadmine (kogemuspagas) ning seega ka edasine elu kujuneb. Samuti töötavad ühiselt jagatud kogemused (õigemini teadmine neist) mälus nn kollektiivsete tugipunktidena, mille abil tunnetada aega ja omaenda elu ajas.

Milliste teemade ja  probleemidega peab mälestusi ja elulugusid kasutades arvestama?

Nagu eelnevast selgub, on mäletamine ja mälu keerukamad teemad, kui ehk esmapilgul tundub. Lisaks selgub, et kergemini ei pääse me ka muidu usaldusväärsete ja tõesteks peetavate kirjalike ülestähenduste ja allikate – olgu need siis mälestused, ajalooteatmikud või õpikud – kasutamisel.

Muuseumitunnis „Sündinud ENSVs,“ mis ERMi Eesti püsinäitusel tegeleb just nõukogude võimuperioodiga eestimaalaste ajaloos, saate seda ise kogeda. Näituse-osa nimetus „Paralleelilmad“ võtab selle kenasti ühesõnalisena kokku. Enamus nõukogude perioodi kultuuriuurijaid on seisukohal, et tollastel inimestel arenes välja kakskeelsus ja –meelsus, millest üks oli mõeldud avalikkusele näitamiseks ja teist kasutati isiklikus elus (teatud mõttes „paralleelsus“).

Inimeste eluolus ja igapäevareaalsuses väljendus see viisil, et ametlikult räägitu ja näidatu ehk ametlik riiklik poliitika ja teadaanded ei läinud kokku inimeste argikogemuse ega reaalse elu olukordadega.

Nõukogude propaganda taotles oma kodanike ideoloogilist ümberkasvatamist, mistõttu pidi jõudma kõikjale ühiskonnas. Ideoloogia roll Nõukogude ühiskonnas oli muuta ühiskond ühtlaseks, võimu suhtes truult käituvaks ja mõtlevaks.

Meie edasiliikumises teel kommunismi poole on juhtivaks, suunavaks jõuks meie kommunistlik partei. Partei liidab, innustab ja organiseerib nõukogude inimesi, ühendab nende jõupingutusi suure eesmärgi saavutamiseks, kommunistliku ühiskonna ülesehitamiseks.

Malenkovi kõnest Moskva Nõukogu pidulikul koosolekul 6. novembril 1949. 

Ent inimeste eraelu ja igapäevane reaalsus rääkis üsna tihti hoopis risti vastupidi sellele, mida ametlikult ja riiklikult räägiti ja tehti. Nii kujuneski välja teatud paralleelmaailm – see, mis on ametlik-avalik ja see, mis on päris – eraeluline tegelikkus.

JÄRELEMÕTLEMISEKS

Kas Sina aeg ajalt lülitud ümber mingisse tavapärasest erinevasse rolli – nt mängid näidendis või arvutimänge? Kuidas Sinu enda ja ümbritseva tajumine selle käigus muutub?

Veel üks olulisi põhimõtteid näituse sisu esitlemisel kajastub eesti püsinäituse üldpealkirjas „Kohtumised“. Selle pealkirjaga tahame külastajatele meenutada, et näitusega tutvudes võtavad nad kaasa oma kogemused ja teadmised inimeste argielust ning kohtudes näitusel pakutavate samade teadmistega astuvad sealsega pigem dialoogi ja arutellu, kui saavad „õiged ja valed vastused“. Sellest tulenevalt on ka eeltöö materjalid ja eriti sealsed kaldkirjas küsimused pigem järele mõtlema ärgitavad ja ei eelda konkreetseid „õigeid vastuseid.“

Tegeledes muuseumitunnis erinevate elulugude ja nende vahendatud tahkudega, lugedes tollaseid mälestusi või rääkides tollaste inimestega, võiks sama aegselt meeles mõlkuda see kuidas mälu, mälestused ja elulood ajalooallikana „käituvad“.

Mõelge ja uurige, kuidas tagasivaatavalt tekib pilt minevikusündmustest, kuidas mõnede sündmuste esiletõstmine ja teiste kõrvalejätmine on seotud grupiidentiteediga – kasvõi arusaamadega rahvusest ning iseenese rollist selles.

Ühe isiku eluloo analüüs ja tõlgendamine nõukogude perioodi kontekstis on täis mitmeid vastuolusid. Samuti eeldab see eripalgeliste allikate kasutamist. Näiteks kuna inimeste argikogemuses oli palju sellist, mida nõukogulikus ajalookäsitluses maha vaikiti (elu Eestis Vabariigi ajal; küüditamiste ja vangistuste, isegi töölevärbamise vägivaldsus), siis kujunes perepärimusest muu hulgas ka alternatiivne ajalookäsitus. 1990. aastatel tuli see seni varjatud minevikukäsitus esile. Siiski oli isegi sovetlikule maailmakajastamisel omane seotus allikate ja faktidega ning seetõttu on võimalik eristada otsest valetamist ja ühekülgseid tõlgendusi.

Kohtumiseni muuseumis!