Kes oli Ferdinand Linnus?

Ferdinand Linnus

20.05.1895 (Riidaja) – 23.02.1942 (Suhhobezvodnoje, Gorki oblast)

Eesti etnograaf, sõjaväelane Vabadussõjas (leitnant, VR II/3), ERMi direktor 1929-1941, Tartu ülikooli rahvateaduse õppejõud (1930-1939), Eesti esimene etnoloogiadoktor, dr. phil 1938 (Tartu ülikool, väitekiri Eesti vanemast mesindusest).

Ferdinand Linnus (kuni 1935 Leinbock) asus ERMis tööle üliõpilasena 1922. aastal ning tõusis muuseumi tegevjuhiks 1929-1933 toimunud muuseumi ulatusliku ümberkorraldamise käigus. Seni seltsina tegutsenud muuseum reorganiseeriti põhiliselt riigi toetuse alusel tegutsevaks sihtasutuseks, millega ühtlasi laienesid ka muuseumi ülesanded ja avardus seniste põhiosakondade iseseisvus.

Linnuse juhtimisel pandi alus muuseumi tänini tegutsevale kirjasaatjate võrgustikule, asutati Eesti Kultuurilooline Arhiiv, arendati välja rahvusvahelise koostöö võrk enam kui 200 partnerasutusega 36st riigist, käivitati välisnäituste programm. 1930ndate II poolel osales muuseum riiklikult juhitud ja ülesandepüstitusega rahvakultuuri propagandas ja identiteediloomes.

Linnus täiendas end erialaselt nii Soomes kui Rootsis, osales rahvusvahelistel konverentsidel ning kuulus erialase ajakirja „Folkliv“ toimetusse ja mitmetesse erialaühendustesse. Teadustöös pidas ta tähtsaks laiapõhjalise allikabaasi arvessevõtmist, süvendatud temaatilisi uurimusi vanast rahvakultuurist, kuid samas juhtis ta tähelepanu ka kaasaegse ühiskonna uurimise vajadusele. Linnus õpetas TÜ-s etnograafiat 1930ndatel. Tema sulest on ilmunud esimene võõrkeelne eesti rahvakultuuri ülevaade „Die materielle Kultur der Esten“ (1932).

Museoloogina armastas korrastatust kogudes, arendas lõplikult välja muuseumikogude teadusliku korrastatuse süsteemi, propageeris üle-eestilist muuseumialast kartoteeksüsteemi loomist, rääkis esemekogude väärtuse, täiendamise ja uurimise poolt, mõistes nende väärtust eesti rahvakultuuri säilitamisel ja propageerimisel/olulise alusena.

Esimesel okupatsiooniaastal langes Linnuse osaks juhtida ERMi poolitamist ja riigistamist, 1940 keelustatud ja likvideeritud organisatsioonide vara vastuvõtmist, muuseumikogude ümberjaotamist Eesti muuseumide vahel, aga ka uue võimu suuniste järgi uute ülesannete püstitamist.

Valesüüdistuse alusel arreteeriti Linnus 25. juunil 1941 ning ta suri tüüfusesse eeluurimisvanglas Venemaa Gorki oblasti Unžlagis.