1922: MUUSEUM SAAB KODU

1920. aastal lõppes Vabadussõda ja eestlased olid saanud oma riigi. ERMi juhtide jaoks tõstatas see küsimuse, kas muuseum peaks jätkama eraalgatuslikuna või oleks loogiline, et iseseisva rahva rahvusmuuseum kuulub riigile ja on riigi ülalpidamisel. Mõte oli tõesti loogiline, kuid selle jõustumine võttis aega. See-eest hakkas lahenema aastatega juba karjuvaks muutunud ruumiprobleem. 1922. aastal kolis ERM von Liphartidele kuulunud Raadi mõisa Tartu külje all.

Raadi uhke mõisahoone ruumid sobisid väga hästi muuseumi kunstikogu eksponeerimiseks, kuid rahvarõivaste ja talupoegliku käsitöö jaoks võib-olla mitte eriti. Siiski, Gildi tänava üürikorteriga võrreldes oli see määratu samm edasi ja pealegi oli mõisasse kolimisel oma suur sümboolne väärtus. Eestlased olid tagasi peremeheseisuses ja võisid mõisahoonesse üles riputada seda, mis neile meeldis, olgu või pastlaid ja pilakuid, karuäkkeid ja ropsimõõku. Mitte poriste saabastega rüüstajaina, vaid kultuurrahvana – rajades muuseumi.

Kodu leidis ka ERMi tähtsaim allasutus, arhiivraamatukogu, mis kolis Aia tänavale. Sinna toodi üle kaua Helsingis varjul olnud Hurda rahvaluulekogud ja loodi Eesti Rahvaluule Arhiiv, mida asus juhtima Oskar Loorits. Siit on alguse saanud praegune Eesti Kirjandusmuuseum.

Samavõrd tähtis kui Raadi mõisa omandamine, oli ERMile esimese erialainimesest juhataja leidmine. Selleks osutus 1922. aastal soome etnograaf Ilmari Manninen, keda soovitas Tartu Ülikooli soomlasest arheoloogiaprofessor A. M. Tallgren. Nende meeste panust meie rahvusteaduste rajamisel võib kõrvutada soome vabatahtlike panusega Eesti Vabadussõtta.

Raadile kolimine oli pikkade eksirännakute lõpp, kuid ühtlasi ka algus. Kätte oli jõudnud aeg muuseum avada. Pärast aastakümneid kestnud kogumistööd, mis muidugi nüüdki, omariikluse saavutamise ja eestikeelse ülikooli rajamise järel ei katkenud, pidi eesti rahvas saama ka oma muuseumi, kus käia ise ja kuhu viia külalisi. Ise selleks, et ennast (taas)leida, külalisi selleks, et ennast maailmale tutvustada. Esimene ekspositsioon avati juba 1923. aastal, ent kuna kogu mõisahoone polnud veel muuseumi valduses, siis see polnud päriselt see. Ka avanemine ei toimunud korraga, vaid järk-järgult.

1927: TULGE VAATAMA

Nelikümmend aastat pärast seda, kui Oskar Kallas EÜSi vanavarakogu täiendamise ja korrastamise oma õlgadele võttis, kandis tema ja sadade teiste töö kauaoodatud vilja: Raadil avati esinduslik püsiekspositsioon. Midagi sellist olid vaimusilmas näinud nii esimese puukulbi annetaja kui kümned ja sajad väsimatud vanavarakorjajad, kes läbi tuule ja vihma, päikeselõõsa ja lume olid aastate kaupa käinud külast külla ja talust tallu, esitades aina samu küsimusi ja kandes kaasas aina kopsakamaid kandameid. Nüüd astus kogutud kallisvara lõpuks ometi kogu oma ilus ja rohkuses sellesama rahva ette, kes selle loonud oli.

Ekspositsiooni naelaks oli 60 klaaskappidesse paigutatud eesti rahvarõivastes mannekeeni, kuid populaarseks kujunes ka setu suitsutare koos sisustusega. Väga õnnestunud oli esimene suurem arheoloogiliste kogude esitlemine laiemale publikule. Kuna ERMil oli endiselt olemas ka kunstikogu, siis oli tulemuseks peaaegu katkematu ülevaade inimkultuuri arengust kiviaegse kaluri ja küti tasemelt kuni moodsa kultuuri kõrgemate saavutusteni kunstiteoste näol, nagu märkis tunnustavalt Ferdinand Linnus, kellest sai peagi ERMi järgmine direktor.

Muuseumi rajajad olid palju rahva juures käinud – nüüd oli rahval aeg muuseumi juurde tulla.

Kuid see ei tähenda, et muuseum oleks Raadil kapseldunud. Vastupidi, haare laienes. 1928. aastal avati Raadi mõisahoone kahes toas hõimurahvaste ekspositsioon, mis kajastas teiste soome-ugri rahvaste ainelist kultuuri. Ehkki tänapäeva teadus on kindlaks teinud, et keelesugulus ei pea tähendama veresugulust ja keelesugulaste kultuur võib olla vägagi erinev, on keel ometi oluline ühenduslüli ja sellel põhinev ühtehoidmistunne – olgu selle aluseks emotsioonid või faktid – eluline tõsiasi. „Suurematelt vendadelt“ abi saanud eestlased olid valmis ise „väiksematele vendadele“ toetust ja tähelepanu pakkuma. Kuid loomulikult oli soome-ugri osakonnal ka tähtis teaduslik mõõde. Etnograafilised esemed muutuvad tõeliselt kõnekaks alles võrdluses teiste rahvaste vanavaraga.

1938: RAHVUSLIK MÄLUASUTUS

Kui püsiekspositsiooni avamine tähendas, et kogujate töö on lõpuks vilja kandnud, siis 1930. aastatel hakkas tulemusi andma ka Ilmari Mannise töö eesti etnograafide koolitamisel. Lisaks Ferdinand Linnusele oli ERMis teisigi silmapaistvaid teadlasi (nt Gustav Ränk), muuseumiga oli tihedalt seotud arheoloog Harri Moora, Eesti Rahvaluule Arhiivi juures rajas tugeva meeskonna Oskar Loorits (H. Tampere, P. Ariste, R. Viidalepp jt).

1931. aastal oli ERM muudetud sihtasutuseks. See ei tähendanud veel täielikult riigi ülalpidamisele võtmist, kuid muutis muuseumi majandusliku olukorra siiski stabiilsemaks. Paranes ka muuseumi suhtlemine rahvaga – rajati püsiv korrespondentide ehk kirjasaatjate võrk. Kirjasaatjad käisid ringi oma kodukohas, otsisid ja leidsid vanavara, küsitlesid inimesi ja tegid ülestähendusi, mis muuseumile saadeti. Muuseum otsekui juurdus oma rahva sekka.

Materiaalne ja vaimne ainevahetus ERMi ja rahva vahel oli vastastikune. Muuseum hakkas senisest jõudsamalt ka tagasi andma. Selles vallas oli märgilise tähendusega rahvarõivaste nõuandebüroo asutamine muuseumi juurde ja esindusliku koguteose „Eesti rahvarõivad“ ilmumine 1938. aastal. Eesmärgiks oli propageerida rahvarõivaid ja õpetada inimesi neid õigesti valmistama ning kandma. Üldise isamaalisuse ja rahvusühtsuse taotlemise õhkkonnas soovis riigi juhtkond, et 1938. aasta laulupeol oleksid kõik koorid rahvariietes. Loodi ka rahvatantsu komitee ja ERMi kaasabil ilmus samal 1938. aastal raamat „Valimik eesti rahvatantse“.

Aga juurdudes oma rahvasse, ulatus muuseumipuu ladvaoksadega aina laiemasse maailma. ERMist oli saanud rahvusvahelisel tasemel tõsiselt võetav teadusasutus ja selle väljapanekuid Brüsselis, Berliinis, Pariisis, Prahas jm saatis suur menu.

1944: PAGENDUS JA PUHASTUSTULI

Sõda on iga muuseumi surmaoht. 1944. aastal võttis Teine maailmasõda ERMilt kodu, Raadi lossi, millest jäid alles vaid suitsevad varemed. Kogud aga õnnestus muuseumitöötajail ennastsalgava töö ja vaevaga umbes 95% ulatuses päästa, mida võib ka organiseerimiskunsti ja logistika imeks nimetada. Muuseumi käsutusse anti Veski tänavas asuv endine kohtuhoone, mis oli sõjas raskelt kannatanud Tartus isegi hea tulemus. Ent kõik kogud ei mahtunud sinna ära ja suur osa tuli paigutada Pauluse ja Püha Aleksandri kirikusse.

Raskem kui hoone kaotus oli aga riigi kaotus. NSV Liit annekteeris Eesti ja allutas selle kommunistlikule ideoloogiale. Keegi ei teadnud täpselt, kuidas peab sellesse pilti sobituma vaba ja iseseisva rahva rahvusmuuseum. 1940. aastal oli ERM riigistatud, mis oli muuseumitöötajate ammune soov, kuid riik polnud enam see. Olevik oli sünge, tulevik oli sünge ja sünge oli ka Veski tänava kohtumaja. Kõige süngem aeg saabus 1950. aastate alguses, kui stalinistlik puhastus jõudis ERMini. Vallandati hulk töötajaid, nii staažikaid kui noori ja paljutõotavaid, ning muuseumi asuti järk-järgult lammutama. Lammutustöö puudutas nii kogusid kui ERMi identiteeti. Muuseumile oli määratud jääda puhtalt etnograafiliseks teadusasutuseks ja kõik säilikud, mida ei saanud otseselt nimetada etnograafiliseks, jagati teiste muuseumide vahel ära. Esemed, mis polnud uuele võimule meelepärased, suleti seitsme luku taha. Aia tänaval asunud arhiivraamatukogust, Eesti Rahvaluule Arhiivist jt moodustati eraldi kirjandusmuuseum. 1952. aastal võeti muuseumilt ametlikult ka tema nimi – oligi imelik, et see oli nii kaua vastu pidanud – ja asendati igava ning ametliku Etnograafia Muuseumiga.

Kuid ERM ei andnud alla. Rahvusmuuseumi positsioonilt samm-sammult küll taandudes suudeti alles hoida järjepidevus ja kogude väärtuslikum osa. Suurt abi muuseumi kaitsmisel lõpliku lammutamise eest osutas Tartu Ülikooli professor Harri Moora, kuni ka teda tabasid repressioonid. Õnneks leevenesid olud pärast Stalini surma 1953. aastal ja muuseumi kogude laialijagamine peatati. Isegi etnograafiamuuseumiks taandatuna jäi ERM eestlaste muuseumiks eestlastest, kus aeti eesti asja.

​​​​

1970: SOOME-UGRI MAAILMAVÕIM

ERM oli ka kahandatuna ja ideoloogiliselt allasurutuna liiga suur, et erialamuuseumi raamidesse ära mahtuda. Kõrgemalt poolt ette antud nõuded uurida ja tõestada nõukogude võimu progressiivsust viisid selleni, et ERMis hakati üha süvenenumalt tegelema lähimineviku ja oleviku etnograafilise uurimisega. Üha kiiremalt muutuvas ajas osutus selline uurimissuund järjest viljakamaks ja sellesse alguses tõrksalt suhtunud teadustöötajad hakkasid avastama uusi valdkondi.

Kaduvat olid ERMi kogujad ja uurijad üritanud esemekogudesse, fotodele ja filmilintidele püüda juba ammu. Kuid nüüd süvenes arusaam, et ka see uus, mis kaduva välja vahetab, kaob peagi. Tänasest saab eilne. Seega ei saa eilset mitte üksnes tagantjärele uurida, vaid eilse sündi ka n-ö reaalajas jälgida. Niisiis, kui nõukogude võim üritas ERMi tegevust kitsendada etnograafia raamidega, laienesid etnograafia enda piirid oluliselt. Madalseisust väljumise üheks märgiks oli ERMi 50. aastapäeva esinduslik tähistamine 1959. aastal, millega kaasnes teaduskonverents, sidemete taastamine soome kolleegidega, üle 12 aasta ilmunud aastaraamat ja korrespondentide võrgu taasloomine.

Mitme poliitiliselt sobiva, kuid erihariduseta direktori järel oli muuseumi juhiks saanud noor etnograaf Aleksei Peterson ja teadussekretäriks Jüri Linnus. 1960. aastatel algas intensiivne töö ida suunal. Varsti tundsid Aleksei Petersoni ja tema laia habet kõik NSV Liidu soome-ugri rahvad, eriti hästi aga vepslased ja udmurdid. Hõimurahvaid uurisid ka keeleteadlased Paul Ariste juhtimisel. Soome-ugri temaatika jõudis kunsti (nt Kaljo Põllu „Kodalaste“ sari) ja sellest huvitus ka laiem publik. Kui 19. sajandil oli muistset tõde ja tarkust otsitud vana-eesti pärandist, siis nüüd soome-ugri hämarpõnevatest sügavikest. Sama vaimsust kandsid Lennart Meri dokumentaalfilmid. Juurte otsimine oli tollal moes kogu maailmas.

1970. aasta kujunes soome-ugri aastaks. Tallinnas toimunud kolmandale ülemaailmsele fennougristika kongressile sekundeeris ERM soome-ugri rahvaste etnograafiale pühendatud teaduskonverentsiga. Kolmekümneaastase töö tulemusena on ERMi soome-ugri kogu üks maailma rikkamaid.

Kõige selle juures ei unustatud eesti vanemat rahvakultuuri. Jätkus vanavara korjamine ja tulemuste populariseerimine. 1981. aastal ilmus ilusas ja luksuslikus väljaandes kolmas, seni kõige põhjalikum rahvarõivaid käsitlev koguteos.

1988: RAHVUSLIK SÜMBOL

Mõte muuseumi naasmisest Raadile hõõgus nagu tuli tuha all nii muuseumitöötajate kui rahva meeltes. Elujõust tühjaks jooksev nõukogude võim otsustaski 1986. aastal lossi jäänused ERMile tagastada ja muuseumiks rekonstrueerida.

ERMist sai 1988. aasta laulva revolutsiooni üks sümboleid. See näitas, kui sügavale oli 1930. aastate lõpus jõudnud juurduda kuvand Raadi lossis hiilgavast rahvusmuuseumist. Kuid ilmselt ka seda, et etnograafiamuuseumi nimetuse all möödunud töörohked aastakümned ei olnud tühi vaev – muuseum oli rahvusliku mäluasutuse ja soome-ugri juurteotsijana tahes-tahtmata toiminud vaimse vastupanu koldena.

Sellistest kolletest saab alguse uus. Just 17. aprillil 1988 toimunud umbes 7000 osavõtjaga jalutuskäigul varemete juurde – need olid endiselt nõukogude armee valduses ja okastraadi taga – toodi taas välja Eesti lipud. ERMi taastamine Raadil oli alanud rahumeelse revolutsiooni üks tähtsamaid nõudmisi. Sündmused tõttasid kiirelt edasi, suve lõpuks nõuti juba Eesti Vabariigi taaskehtestamist ja nii suurte sihtide hiilguses jäi ERMi taastamine Raadil paratamatult mõnevõrra tagaplaanile. Kuid mitte unustusse. Raadi lossi taastamiseks koguti hulk raha, muu hulgas taastus selle käigus ammune tava – heategev oksjon. Korraga teadsid Eesti Rahva Muuseumi justkui kõik, ka need, kelles nõukogudeaegne etnograafiamuuseum polnud erilisi tundeid tekitanud.

Paraku tõmbas kolm asjaolu Raadi taastamise kavale kriipsu peale. Esiteks selgus, et lossi varemed on sama hästi kui taastamatud, teiseks vajus nõukogude majandus tõusva kiirusega kollapsi poole ja kolmandaks – eelmisest tulenevalt – kukkus rubla 1991. aastal inflatsiooniauku ja kogutud raha kaotas suurema osa oma väärtusest.

Kuid vähemalt oma ajaloolise ja ainuõige nime oli ERM juba 1988. aasta märtsis tagasi saanud. Edasine sõltus sellest, kas või kuidas õnnestub taastada Eesti riik ning milliseks kujuneb selle käekäik.

2006: LÄBIMÕTLEMISED

2003. aastal otsustati lõplikult, et ERMi uus hoone ehitatakse Raadile. Kõigepealt valmis seal hoidla ja kahe kiriku koguduse suureks rõõmuks koliti sõjast saadik otsekui pagenduses viibinud kogud muuseumile kuuluvasse ulualusesse. 2006. aastal valiti aga välja esindusliku rahvusvahelise arhitektuurivõistluse võidutöö uue rahvusmuuseumi rajamiseks.

Võidutöö autoriks oli rahvusvaheline noorte arhitektide meeskond, kes liitis hoone Raadi lennuvälja ruleerimisrajaga. Avalikkuses tekitas see vastakaid arvamusi ja meelepahagi, sest Raadi lennuväljast oli nõukogude perioodil saanud vähemalt tartlaste jaoks üks vihatud nõukogude võimu sümboleid. Kuid leidus ka tuliseid pooldajaid. Loomulikult ootasid uut maja pikisilmi muuseumitöötajad ise eesotsas uue direktori Krista Aruga. Erapooletumad leidsid, et kui ERMi uut hoonet nüüd ei ehitata, siis ei tehta seda kunagi. Uue hoone nurgakivi pandi 2013. aastal.

Uue hoone projekti läbitöötamine ning muuseumi vajaduste ja soovide väljaselgitamine sundis muuseumitöötajaid tahes-tahtmata taas kord läbi mõtlema, milleks ja kellele ERM on loodud, milline on selle koht rahva ja riigi elus ning kuidas see peaks toimima nii igapäevaselt kui laiemas plaanis.

Ehkki etnograafia asemele on astunud etnoloogia ja piirid hägustuvad kogu lääne kultuuris, ei saa ükski teadusasutus tegelda kõigega, vaid peab oma tegevusvaldkonna piiritlema. ERMi valdkonnaks oli ja jääb eesti ning soome-ugri rahvaste rahvakultuur selle sõna tänapäevases tähenduses. Seega mitte ainult pärimuskultuur, vaid ka kõik see, mis tuli pärast ja pärimuskultuuri endasse sulatas. Üha enam tõuseb nähtuse asemel huvi keskmesse nähtuse muutumine, seisundi asemel protsess.

Igal voolul on oma vastuvool ja see on olemas ka moderniseerumisel ning rahvuskultuuride hägustumisel. Üha rohkem inimesi nii Eestis kui mujal tunneb vajadust säilitada sidet elava traditsiooniga, kasutada rahvarõivamotiive riietuse juures, küpsetada ise leiba, valmistada ise seepi ja küünlaid. Selleks et kogu selline tegevus oleks mõtestatum, kutsus ERM 2009. aastal ellu rahvakultuuri teabekeskuse, mille poole igaüks võib pöörduda nõu ja abi saamiseks.

2016: UUE TEEKONNA ALGUS

Uue rahvusmuuseumi ehitus ei ole 21. sajandi alguse Euroopas tavaline nähe. Akadeemilises maailmas leidub voole, mis seavad rahvaste ja rahvuste olemasolu küsimuse alla ning peavad seetõttu rahvusmuuseumi juba idee poolest iganenuks. Aga samas on jätkuv huvi rahvuskultuuride vastu tõsiasi. Eesti kuulub nende maade hulka, mis Euroopa keskpunktist vaadatuna kangastuvad pisut eksootiliste ja salapärastena – otsekui võiks just sellistelt äärealadelt leida kaotsi läinud ennemuistse tarkuse ning tõe riismeid. Kõiki selliseid huvilisi oodatakse lahkesti ERMi näitusesaalidesse täiskuuruune ja haldjakeelt õppima.

Uude ajastusse pole sattunud mitte ainult Eesti Rahva Muuseum, vaid kogu eesti rahvas. Eestlased ei peksa enam öösiti reht, ei lõika sirbiga vilja, ei käi suveöösiti õitsil, ei ela suitsutaredes, vaid linnades ja sõidavad autoga ning arendavad e-riiki. Kuid nad ei ole unustanud, et maailmakodanikuks olemine käib omaenda kultuuri kaudu, mistõttu on vajalik tunda oma juuri. Ning mitte ainult vajalik – see on ka huvitav, põnev ja lausa lõbus.

ERM Raadil – see on pika teekonna lõpp ja pika, loodetavasti veel palju pikema teekonna algus.

Koostajad: Piret Õunapuu, Jane Liiv, Kristjan Raba

Tekstid: Lauri Vahtre

Toimetajad: Tuuli Kaalep, Karin Kastehein

Tõlked: Juta Ristsoo, Daniel Allen