Koguja-lavastaja – Jaan Tooming
Etendajad – Anne Türnpu, Kaido Kivi, Rein Annuk, Anne-Mai Tevahi
Video graafiline disain – Lauri Rahusoo
Video esitlus – Katrin Kivi

Lavastus on sündinud Toomteatri ja ERMi koostöös.
Esietendus 25. augustil 2019 ERMi teatrisaalis (B-sissepääs)
Etendused: 7. ja 21. septembril kell 19 ning 19.10 kell 12 

Piletid (10€/7€) Piletimaailmast või Piletilevist.

Läänemeresoome rahvastest on vepslased kõige idapoolsemad, eestlased ühed läänepoolseimad. Üsna arhailisena säilinud vepsa rahvakultuur räägib palju ka meie endi mitte väga ammusest minevikust alepõletajatena, metsausku rahvana, kelle maailm pole koosnenud üksnes inimestest ja asjadest, vaid olnud asustatud palju mitmekesisemalt – loodushingede, paigavaimude ja kõike seda kandva pärimusega. See, mis eesti omailmas koos valgustusaja ja noore euroopaliku kultuuri ülevõtmisega alles hiljuti kaduma hakkas, on vepslastel alles veel meie päevil. See maailmapilt näeb ja hoiab loodust kui elusust, milles inimene on väiksem vend. Vepsa loodussuhe pole poeetiliselt ilulev või teadusnüri, see on hingestatud. Vepsa loodushoid põhineb alluval arusaamal oma osast kõiksuses, seal on vähe inimlikku iseteadvat üleolekut ja ülbust. Sealt maailmast on pärit ka selle lavastuse tegelikkus – kui kõik on veel terve ja olemas.

See ilm on ilus, kuid ka määrav. Oma keskkonnaga seotud põlisrahvana pole vepslastel tänapäevaks kõige paremini läinud. Nagu sadadel põlisrahvastel igal pool, tuleb ka vepslastel taganeda – keeleliselt, kultuuriliselt, kehaliselt, ruumiliselt. Nagu põlisliike looduses nii turmab pahasti korraldatud maailm ja selle isekad peremehed ka põlisrahvaid ühes nende elukeskkonnaga. Seda on ajaloos tehtud nii jõu kui ka klaashelmeste abil. Tänapäeva klaashelmesteks on moodne kultuur, massimeedia, tehnoloogia ja selle vidinad, mis koos näilise mitmekesisusega meid tegelikkuses üheülbastavad ja vaeseks teevad. Vepslased katsuvad vastu seista, säilida, kohaneda. Kui hästi neil läheb, näitavad lähemad aastakümned. Vepsa keele oskajaid on Loode-Venemaa eri piirkondades (Leningradi ja Vologda oblastis, Lõuna-Karjalas) järel veel paari-kolme tuhande ümber. Nende metsi võtavad maha puidufirmad, maaelu hääbub, linnadesse kolimine tähendab pihustumist, venestumist.

Põhjapoolsete rahvaste folklooris levib pärimus müüdilistest tšuudidest – ürgrahvast, kes end uustulnukate, sissetungijate eest elavana maa alla mattis. Selline on endaks jääda tahtva põlisrahva lugu. Selle lavastuse videokujunduses näeme me teotsemas üht sellist jääjat – oma Lõuna-Karjala vepsa kodukülas viimasena elavat Mariat, kes on tunnistajaks ühe maailma kadumisele oma eluajal. Ühel hetkel pole suhelda enam kellegi muu kui kalmulistega ja ka seda võib mõista kui elavalt maetud olemist.

Ometi püüavad linnadesse (Petroskoi, Peterburi jm) asunud vepsa haritlaskonna esindajad päästa, mis võimalik, sarnaselt nagu 19. sajandil tegi tärkav eesti intelligents. Vepsa keelt, rahvaluulet ja etnograafiat on tõhusalt talletatud, see töö käib veel nüüdki. Ilmuvad ka vepsakeelsed trükised ja niimoodi püstitab väikerahva kultuur endast mälestusmärke. Üheks selliseks märgiks on ka 2012. aastal ilmunud vepsa eepos "Virantanaz", selle lavastuse alustekst. Eepose autor Nina Zaitseva kujutab selles talle lapsepõlvest hästi tuttavat vepsa tegelikkust, uskumusi, pärimusühiskonnas olulisi isikuid (teadjad, karjused, kütid) ja tegevusi (ravitsemine, loitsimine, itkemine). Eepos pole ilukirjandus, vaid identiteeditekst. Ka see küllaltki naiselik teos on kantud murest oma rahva saatuse pärast ning lootusest, et ehk leidub veel võimalust ja jaksu säilida ja kesta.

Meie asi on oma hõimlasi toetada. See on kohustus, mis on antud ja mida ei saa valida. See tugi võib avalduda võimes kasvõi huvi tunda, hoolida. Meie hõimurahvad on võti meisse enestesse – kui meie ei hooli, ei hoolita ka meist.