Postkaardi ajaloost
1. oktoober 1869 on postiajaloos märgiline: Austria-Ungari postivalitsus andis välja esimese postkaardi ja see osutus väga menukaks. Peagi võttis enamik Euroopa riike postkaardi kasutusele. 1874. aastal Bernis toimunud rahvusvahelisel postikongressil allkirjastati leping rahvusvahelise postliidu loomiseks (UPU), samas otsustati, et postkaarte võib kasutada riikidevahelises postiteenistuses, postitariifiks pool tavakirja omast.
Eestis algas postkaardi ajalugu 1. oktoobril 1872, mil Tsaari-Venemaa võttis ametlikult postkaardi (avatud kiri, valge korrespondentskaart) riigisiseselt kasutusele. Sellest teatati kõikides kubermangudes, siinmail nii: „Walale kirja. Planketi walale kirja tarwis sawa posti majan walmis tettus. Walaliste kirja saatmine ei ole muide planketi pääl mitte lubatu. Ütte planketi pole päle kirjotedas adres, töise pole päle – mis kirjutada tahetas. Kirja sisen ei tohe midagi olla, mes säduse ehk muido üleüldse körra ning kombe wasta on. Kui posti pääl ütte särast ärakeeltu kirja löütas, siis ei saa tema mitte ärasaadetus.“
Venemaal oli kuni 1894. aastani lubatud kirju saata ainult ümbrikus või postivalitsuse kirjastatud postkaardil (avatud kirjal). Selle ühele poolele kirjutati aadress ning tühjale poolele sõnum. Oktoobris 1894 ilmus postivalitsuse korraldus, millega lubati ka eraettevõtetel postkaarte valmistada ja müüa. Teate avaldas ajaleht Olevik (nr 48, 1894): „Nüüd on lubatud, et ka siin maal seesuguseid omatehtud postkaartisi (heleda värviga paber) võib valmistada, kui väljamaal pruugiks on, kuhu postmark peale tuleb panna. Kaardid ei tohi suuremad olla kui 14 cm pikuti ja 9 cm laiuti.“
Sellest ajast peale võis kaardi sõnumikirjutamise poolele lisada pildi. Riia, Tartu, Tallinna ja Pärnu kirjastajad ning fotograafid olid ühed esimesed Venemaal, kes seda võimalust kasutasid. 1894. aastal tulid Eestis esmakordselt käibele linnavaadetega postkaardid. Aastatel 1894–1905 võis teksti kirjutada ainult postkaardi esi- ehk pildiküljele, tagumine, margi pool oli üksnes aadressi jaoks. Nagu kõik trükitooted, allusid ka postkaardid kuni 1906. aastani eeltsensuurile.
Temaatilised postkaardid
Algusaastatel anti välja põhiliselt vaatekaarte, mida trükiti Rootsis ja Saksamaal – see tagas enam-vähem ühesuguse kvaliteedi. Märgatavalt halvema kvaliteediga olid aga hiljem kohalikes trükikodades valmistatud postkaardid. Mõne aastaga sai piltpostkaartide saatmine väga populaarseks ja kirjastajad hakkasid lisaks vaatekaartidele välja andma ka temaatilisi postkaarte: jõulud, uusaasta, lihavõttepühad jne. Postkaardid toodi välismaalt, kohalikus trükikojas lisati eestikeelne tekst. Fototehnikas paljundatud postkaardid ilmusid müügile sajandivahetusel ja hakkasid laiemalt levima 1910. aastatel. Hiljem asuti detaile koloreerima paari värviga.
Esimesed kohalike kunstnike kujundatud postkaardid ilmusid 1920. aasta paiku. 1930. aastatel oli kodumaine trükitööstus suuteline valmistama postkaarte enam-vähem samal tasemel kui välismaised. Kujundaja oli enamasti tundmata, kuna tol ajal ei peetud seda tööd eriti mainekaks, veel vähem tõotas see tuntust. Oli ka erandeid, näiteks õed Ada ja Lidia Jürisson (signatuur Ady-Lydi), Axel Roosmann. Mõne aja pärast siiski arusaamad või nõuded muutusid ja 1950. aastatel näeme juba kujundaja nime ka postkaartidel. Seetõttu on postkaardid enamasti toodud kronoloogilises järjekorraks, erandiks vaid need, millele on kunstnik märgitud.
Fotopostkaardid tulid uuesti moodi 1930. aastatel, ent sedapuhku mitte enam fotomontaaži kujul, vaid spetsiaalselt valmistatud fotoetüüdidena.
Esimene uusaasta postmark, millel on ka eesti keeles kirjutatud „Uus aasta Eestis“, ilmus 4. oktoobril 1991. Taasiseseisvunud Eesti esimene jõulumark tuli käibele 15. detsembril 1991. Varem olid kasutusel pühadeteemalised meene- ja heategevusmargid. Ka ühelt Kanada margilt leiame eestikeelse jõuluvana.
Meeleolukad pühadekaardid aastatest 1902–2000 annavad aimu moest ja trükitehnikast. Näitus on kahes osas.
* * *
Kust on pärit sõnad jõulud ja näärid
Kirjutavad Eesti Keele Instituudi vanemleksikograafid Meeli Sedrik ja dr Iris Metsmägi
Sõnal jõulud on vasted ka lähemates sugulaskeeltes: vadja jõulu, joulu, soome, isuri ja karjala joulu. Sõna on skandinaavia või noorem, (vana)rootsi laen, vrd vanarootsi iūl, rootsi jul. Germaani ja skandinaavia kultuuris on sõnaga tähistatud juba paganlikku talvise pööripäeva pidustust.
Esimest korda on sõna jõulud kirja pannud Georg Müller oma jutluses 28. detsembril 1600. aastal, kus on juttu Iowlo ~ Ioulo Pöha pühitsemisest. Jõulud on tuntud kogu Eestis. Võru murdealal on sõna siiski uus, Lõuna-Eestis on kasutatud jõulude tähenduses sõna talvistepühä, talsipühä variantidega.
Sõna näärid on keskalamsaksa laen, laenualuseks on liitsõna niejār, nijār ’uusaasta’ (nie ’uus’ + jār ’aasta’). Nääripäeva ja näärikuu kasutuseletulek on seotud üleminekuga jaanuariaastale 15. ja 16. sajandil. Esimest korda on nääripäeva eesti keeles kirjalikult mainitud Heinrich Gösekeni grammatikas (1660), kus sõna esineb veel laenuallikale üsna lähedasel kujul: Göseken kirjutab, et kaheksas päev pärast jõule on kas uhs Ahst või Nijahri pehw. Aja jooksul on sõna häälikuline kuju muutunud, nt Anton Thor Helle grammatikas (1732) seisab neäri-pääw, millest tänapäevaste näärideni pole enam pikk maa.
* * *
Näituse kokkupanekul on kasutatud Eesti Rahva Muuseumi kogu ja erakogusid. Klikkides pildile leiab tööriistarealt infonupu alt taustainfot.
Head vaatamist!
* * *
Näituse toimkond: Eve Aab, Tiina Tael, Merike Tamm
Fototööd: Arp Karm
Toimetaja: Karin Kastehein
Kirjandus
Loodus, Rein; Vende, Valdeko. Eesti Postkaart 1894–1994, Olion 1995.
Vende, Valdeko. Filokartia, kirjastus Valgus, Tallinn, 1981.
Ilomets, Indrek; Tael, Tiina. Eesti Rahva Muuseumi pildialbum. Aasta Raamat OÜ, 2008.
Ilomets, Indrek. Panoraamiline Tartu 1900–1915. Aasta Raamat, 2015.
1. oktoober 1869 on postiajaloos märgiline: Austria-Ungari postivalitsus andis välja esimese postkaardi ja see osutus väga menukaks. Peagi võttis enamik Euroopa riike postkaardi kasutusele. 1874. aastal Bernis toimunud rahvusvahelisel postikongressil allkirjastati leping rahvusvahelise postliidu loomiseks (UPU), samas otsustati, et postkaarte võib kasutada riikidevahelises postiteenistuses, postitariifiks pool tavakirja omast.
Eestis algas postkaardi ajalugu 1. oktoobril 1872, mil Tsaari-Venemaa võttis ametlikult postkaardi (avatud kiri, valge korrespondentskaart) riigisiseselt kasutusele. Sellest teatati kõikides kubermangudes, siinmail nii: „Walale kirja. Planketi walale kirja tarwis sawa posti majan walmis tettus. Walaliste kirja saatmine ei ole muide planketi pääl mitte lubatu. Ütte planketi pole päle kirjotedas adres, töise pole päle – mis kirjutada tahetas. Kirja sisen ei tohe midagi olla, mes säduse ehk muido üleüldse körra ning kombe wasta on. Kui posti pääl ütte särast ärakeeltu kirja löütas, siis ei saa tema mitte ärasaadetus.“
Venemaal oli kuni 1894. aastani lubatud kirju saata ainult ümbrikus või postivalitsuse kirjastatud postkaardil (avatud kirjal). Selle ühele poolele kirjutati aadress ning tühjale poolele sõnum. Oktoobris 1894 ilmus postivalitsuse korraldus, millega lubati ka eraettevõtetel postkaarte valmistada ja müüa. Teate avaldas ajaleht Olevik (nr 48, 1894): „Nüüd on lubatud, et ka siin maal seesuguseid omatehtud postkaartisi (heleda värviga paber) võib valmistada, kui väljamaal pruugiks on, kuhu postmark peale tuleb panna. Kaardid ei tohi suuremad olla kui 14 cm pikuti ja 9 cm laiuti.“
Sellest ajast peale võis kaardi sõnumikirjutamise poolele lisada pildi. Riia, Tartu, Tallinna ja Pärnu kirjastajad ning fotograafid olid ühed esimesed Venemaal, kes seda võimalust kasutasid. 1894. aastal tulid Eestis esmakordselt käibele linnavaadetega postkaardid. Aastatel 1894–1905 võis teksti kirjutada ainult postkaardi esi- ehk pildiküljele, tagumine, margi pool oli üksnes aadressi jaoks. Nagu kõik trükitooted, allusid ka postkaardid kuni 1906. aastani eeltsensuurile.
Temaatilised postkaardid
Algusaastatel anti välja põhiliselt vaatekaarte, mida trükiti Rootsis ja Saksamaal – see tagas enam-vähem ühesuguse kvaliteedi. Märgatavalt halvema kvaliteediga olid aga hiljem kohalikes trükikodades valmistatud postkaardid. Mõne aastaga sai piltpostkaartide saatmine väga populaarseks ja kirjastajad hakkasid lisaks vaatekaartidele välja andma ka temaatilisi postkaarte: jõulud, uusaasta, lihavõttepühad jne. Postkaardid toodi välismaalt, kohalikus trükikojas lisati eestikeelne tekst. Fototehnikas paljundatud postkaardid ilmusid müügile sajandivahetusel ja hakkasid laiemalt levima 1910. aastatel. Hiljem asuti detaile koloreerima paari värviga.
Esimesed kohalike kunstnike kujundatud postkaardid ilmusid 1920. aasta paiku. 1930. aastatel oli kodumaine trükitööstus suuteline valmistama postkaarte enam-vähem samal tasemel kui välismaised. Kujundaja oli enamasti tundmata, kuna tol ajal ei peetud seda tööd eriti mainekaks, veel vähem tõotas see tuntust. Oli ka erandeid, näiteks õed Ada ja Lidia Jürisson (signatuur Ady-Lydi), Axel Roosmann. Mõne aja pärast siiski arusaamad või nõuded muutusid ja 1950. aastatel näeme juba kujundaja nime ka postkaartidel. Seetõttu on postkaardid enamasti toodud kronoloogilises järjekorraks, erandiks vaid need, millele on kunstnik märgitud.
Fotopostkaardid tulid uuesti moodi 1930. aastatel, ent sedapuhku mitte enam fotomontaaži kujul, vaid spetsiaalselt valmistatud fotoetüüdidena.
Esimene uusaasta postmark, millel on ka eesti keeles kirjutatud „Uus aasta Eestis“, ilmus 4. oktoobril 1991. Taasiseseisvunud Eesti esimene jõulumark tuli käibele 15. detsembril 1991. Varem olid kasutusel pühadeteemalised meene- ja heategevusmargid. Ka ühelt Kanada margilt leiame eestikeelse jõuluvana.
Meeleolukad pühadekaardid aastatest 1902–2000 annavad aimu moest ja trükitehnikast. Näitus on kahes osas.
* * *
Kust on pärit sõnad jõulud ja näärid
Kirjutavad Eesti Keele Instituudi vanemleksikograafid Meeli Sedrik ja dr Iris Metsmägi
Sõnal jõulud on vasted ka lähemates sugulaskeeltes: vadja jõulu, joulu, soome, isuri ja karjala joulu. Sõna on skandinaavia või noorem, (vana)rootsi laen, vrd vanarootsi iūl, rootsi jul. Germaani ja skandinaavia kultuuris on sõnaga tähistatud juba paganlikku talvise pööripäeva pidustust.
Esimest korda on sõna jõulud kirja pannud Georg Müller oma jutluses 28. detsembril 1600. aastal, kus on juttu Iowlo ~ Ioulo Pöha pühitsemisest. Jõulud on tuntud kogu Eestis. Võru murdealal on sõna siiski uus, Lõuna-Eestis on kasutatud jõulude tähenduses sõna talvistepühä, talsipühä variantidega.
Sõna näärid on keskalamsaksa laen, laenualuseks on liitsõna niejār, nijār ’uusaasta’ (nie ’uus’ + jār ’aasta’). Nääripäeva ja näärikuu kasutuseletulek on seotud üleminekuga jaanuariaastale 15. ja 16. sajandil. Esimest korda on nääripäeva eesti keeles kirjalikult mainitud Heinrich Gösekeni grammatikas (1660), kus sõna esineb veel laenuallikale üsna lähedasel kujul: Göseken kirjutab, et kaheksas päev pärast jõule on kas uhs Ahst või Nijahri pehw. Aja jooksul on sõna häälikuline kuju muutunud, nt Anton Thor Helle grammatikas (1732) seisab neäri-pääw, millest tänapäevaste näärideni pole enam pikk maa.
* * *
Näituse kokkupanekul on kasutatud Eesti Rahva Muuseumi kogu ja erakogusid. Klikkides pildile leiab tööriistarealt infonupu alt taustainfot.
Head vaatamist!
* * *
Näituse toimkond: Eve Aab, Tiina Tael, Merike Tamm
Fototööd: Arp Karm
Toimetaja: Karin Kastehein
Kirjandus
Loodus, Rein; Vende, Valdeko. Eesti Postkaart 1894–1994, Olion 1995.
Vende, Valdeko. Filokartia, kirjastus Valgus, Tallinn, 1981.
Ilomets, Indrek; Tael, Tiina. Eesti Rahva Muuseumi pildialbum. Aasta Raamat OÜ, 2008.
Ilomets, Indrek. Panoraamiline Tartu 1900–1915. Aasta Raamat, 2015.