„Eesti tervikasjadest on vaieldamatult müstilisemad PARO kaartkirjad, mis ilmusid postiasutustes müügile 23. detsembril 1937,“ kirjutas postiajaloo uurija Elmar Ojaste Eesti Filatelistis 1976. aastal (nr 18/19, lk 72–76).
Heidame korra pilgu Paro kaartkirjade taustale. Eesti teedeministri Nikolai Viitaki määrus (Riigi Teataja nr 101, 20.12.1937, lk 1988) ütleb nii: „23. detsembril 1937 lastakse müügile ja käibele frankeeritud reklaamümbrikud Paro nimetuse all. Ümbrikud on valmistatud Eesti Noorte Punase Risti väljaandena Eesti Punase Risti poolt ja varustatud 10-sendilise postmargi kujutusega Postivalitsuse poolt.“
Kui heategevusväljaande puhul lisandub postimaksele lisamaks, siis sel korral oli vastupidi. Kaartkirjad, millele oli trükitud 10-sendine postmark, tulid müügile hinnaga 5 senti tükk. See on maailma postiajaloos vist ainuke juhus!
Kaartkirjad valmistas Eesti Punane Rist, et toetada Noorte Punast Risti. Paro nimetus tuleneb aga hoopis reklaamifirmast Paro, kes kujundas kaartkirjad ja lasi need trükkida Tallinna trükikojas Libris. Seejärel varustas Riigi Trükikoda kaartkirjad frankotrükiga, st 10-sendise postmargiga. Tegemist oli eratervikasjadega. Eesti Punane Rist tegi Riigikassa riigituludesse ettemaksu 10 senti igalt kaartkirjalt kogu väljaande ulatuses.
Postiasutused müüsid Paro kaartkirju nagu teisi eraartikleid, nt margita postkaarte, kirjapaberit, ümbrikke jms. Eraartiklite müügist laekunud tulu läks pärast kulude mahaarvamist postiametkonna teenijate olukorra parandamise erikapitalile (vastavalt posti, telegraafi, telefoni ja raadio seaduse § 12 p. 13 ja § 27; Riigi Teataja nr 24, 28.03. 1930, lk 222–224).
Kaartkirju (ingl Letter Cards, sks Kartenbriefe) valmistati 28 seeriat, mis erinesid reklaamide ja nende paigutuse poolest. Õhuke hallikas kartong murti kokku, ääred perforeeriti ja ülejäänud servad kaeti liimiga. Sõnumi tarvis oli kartongi vahele liimiga kinnitatud valge paber. Mõnel puhul on reklaam trükitud ka sellele valgele lehele. Nii kaartkirja hallist kartongist ümbrisel kui ka siselehel trükiti reklaamid tumesinise värviga.
Seeriat nr 1 tehti 1634 tükki ja seeriat 2–28 trükiti igaüht 1032–1096 tükki. Kogutiraaž oli 30 372 tükki. Ülemaailmsele Postiliidule (UPU) anti sellest 388, Berliini Postimuuseumile 37 ja Eesti Postimuuseumile Tallinnas 523 tükki. Eesti postiasutustes tuli müügile 29 424 kaartkirja. Riigikassale tasus Eesti Punane Rist ettemaksuna 2 942 40 krooni.
Postiasutused müüsid Paro kaartkirju 5 sendi eest. Müügist laekuv sissetulek 1 471 20 krooni ei läinud aga postitulu arvele, vaid Postiteenijate Heaolufondi.
Ideena polnud reklaamiga varustatud tervikasjad tegelikult midagi uut. On teada, et neid esines Tsaari-Venemaal, ka mujal. Mõnel kaartkirja seerial (nr 2, 5, 6, 18) on märgitud Pat. Berne 6538/37, millest võib järeldada, et idee oli patenteeritud.
Eesti Filatelist aastast 1976 kirjutab: „Nagu tolleaegsed filatelistid jutustavad ja A. Thomson Tallinnast saksa ajakirjas „Die Ganzsache“ kirjutab, polnud kaartkirjade ostmine ilmumispäevalgi kerge ülesanne. Näiteks polevat seeria nr 15 (kohvik „Kultase“ reklaamiga) üldse Tallinnas müügil olnud! Teadagi on kaartkirju nüüd väga raske tabada ja kogujad, kes omavad kõik 28 eriseeriat, võivad endid õnnelikuks pidada. On ilmne ja loomulik, et kaartkirjad suuremas enamikus osteti kogujate poolt ja talletati puhtalt. Seepärast siis on neid kulgemisajal postaalselt (ja tarbekirjana) kasutatuna väga raske leida.“ (nr 18/19, lk 74)
Meie näitusel on Paro kaartkirjade täiskomplekt ehk 28 seeriat ja igaühest on toodud kõik vaated. Kolme kaartkirja juures saab piiluda ka sisse, et näha, millest tol ajal kirjutati. Väljapanek on omal moel ka põgus 1937.–1940. aastate eluolu peegeldus.
Elmar Ojaste on Postisarves 1999. aastal märkinud: „1998. aastal pakuti Saksamaal ühel oksjonil välja terve sari (28 erinevat) Paro-kirja. Alghinnaks oli DEM 11 300. Oksjonihaamer kolksus DEM 17 000 (ca EEK 136 000) (+ 15% provisjoni) juures.“
Heinrich Köhleri oksjonimaja sõnutsi müüsid nad Paro kaartkirjade täiskomplekti 2015. aastal, mis oli osa suurest Dr. Hubert Schrodinger Balti filateeliakollektsioonist. Oksjon toimus 25. septembril 2015. aastal Wiesbadenis. Puhas, väikeste vigadega PARO kaartkirjade kogu alghind oli 2000 eurot ja see müüdi 2400 euroga.
Head vaatamist!
* * *
Näituse toimkond: Eve Aab, Reigo Lokk
Fototööd: Arp Karm
Toimetaja: Karin Kastehein
Kirjandus
Eesti Filatelist nr 18/19, 1976, New Yorgi Eesti Filatelistide Selts ja Eesti Filatelistide Ühing Rootsis, lk 72–76.
Postisarv, 1999, nr 5, lk 2
Riigi Teataja nr 101, 20.12.1937, lk 1988
Riigi Teataja nr 24, 28.03. 1930, lk 222–224
Heidame korra pilgu Paro kaartkirjade taustale. Eesti teedeministri Nikolai Viitaki määrus (Riigi Teataja nr 101, 20.12.1937, lk 1988) ütleb nii: „23. detsembril 1937 lastakse müügile ja käibele frankeeritud reklaamümbrikud Paro nimetuse all. Ümbrikud on valmistatud Eesti Noorte Punase Risti väljaandena Eesti Punase Risti poolt ja varustatud 10-sendilise postmargi kujutusega Postivalitsuse poolt.“
Kui heategevusväljaande puhul lisandub postimaksele lisamaks, siis sel korral oli vastupidi. Kaartkirjad, millele oli trükitud 10-sendine postmark, tulid müügile hinnaga 5 senti tükk. See on maailma postiajaloos vist ainuke juhus!
Kaartkirjad valmistas Eesti Punane Rist, et toetada Noorte Punast Risti. Paro nimetus tuleneb aga hoopis reklaamifirmast Paro, kes kujundas kaartkirjad ja lasi need trükkida Tallinna trükikojas Libris. Seejärel varustas Riigi Trükikoda kaartkirjad frankotrükiga, st 10-sendise postmargiga. Tegemist oli eratervikasjadega. Eesti Punane Rist tegi Riigikassa riigituludesse ettemaksu 10 senti igalt kaartkirjalt kogu väljaande ulatuses.
Postiasutused müüsid Paro kaartkirju nagu teisi eraartikleid, nt margita postkaarte, kirjapaberit, ümbrikke jms. Eraartiklite müügist laekunud tulu läks pärast kulude mahaarvamist postiametkonna teenijate olukorra parandamise erikapitalile (vastavalt posti, telegraafi, telefoni ja raadio seaduse § 12 p. 13 ja § 27; Riigi Teataja nr 24, 28.03. 1930, lk 222–224).
Kaartkirju (ingl Letter Cards, sks Kartenbriefe) valmistati 28 seeriat, mis erinesid reklaamide ja nende paigutuse poolest. Õhuke hallikas kartong murti kokku, ääred perforeeriti ja ülejäänud servad kaeti liimiga. Sõnumi tarvis oli kartongi vahele liimiga kinnitatud valge paber. Mõnel puhul on reklaam trükitud ka sellele valgele lehele. Nii kaartkirja hallist kartongist ümbrisel kui ka siselehel trükiti reklaamid tumesinise värviga.
Seeriat nr 1 tehti 1634 tükki ja seeriat 2–28 trükiti igaüht 1032–1096 tükki. Kogutiraaž oli 30 372 tükki. Ülemaailmsele Postiliidule (UPU) anti sellest 388, Berliini Postimuuseumile 37 ja Eesti Postimuuseumile Tallinnas 523 tükki. Eesti postiasutustes tuli müügile 29 424 kaartkirja. Riigikassale tasus Eesti Punane Rist ettemaksuna 2 942 40 krooni.
Postiasutused müüsid Paro kaartkirju 5 sendi eest. Müügist laekuv sissetulek 1 471 20 krooni ei läinud aga postitulu arvele, vaid Postiteenijate Heaolufondi.
Ideena polnud reklaamiga varustatud tervikasjad tegelikult midagi uut. On teada, et neid esines Tsaari-Venemaal, ka mujal. Mõnel kaartkirja seerial (nr 2, 5, 6, 18) on märgitud Pat. Berne 6538/37, millest võib järeldada, et idee oli patenteeritud.
Eesti Filatelist aastast 1976 kirjutab: „Nagu tolleaegsed filatelistid jutustavad ja A. Thomson Tallinnast saksa ajakirjas „Die Ganzsache“ kirjutab, polnud kaartkirjade ostmine ilmumispäevalgi kerge ülesanne. Näiteks polevat seeria nr 15 (kohvik „Kultase“ reklaamiga) üldse Tallinnas müügil olnud! Teadagi on kaartkirju nüüd väga raske tabada ja kogujad, kes omavad kõik 28 eriseeriat, võivad endid õnnelikuks pidada. On ilmne ja loomulik, et kaartkirjad suuremas enamikus osteti kogujate poolt ja talletati puhtalt. Seepärast siis on neid kulgemisajal postaalselt (ja tarbekirjana) kasutatuna väga raske leida.“ (nr 18/19, lk 74)
Meie näitusel on Paro kaartkirjade täiskomplekt ehk 28 seeriat ja igaühest on toodud kõik vaated. Kolme kaartkirja juures saab piiluda ka sisse, et näha, millest tol ajal kirjutati. Väljapanek on omal moel ka põgus 1937.–1940. aastate eluolu peegeldus.
Elmar Ojaste on Postisarves 1999. aastal märkinud: „1998. aastal pakuti Saksamaal ühel oksjonil välja terve sari (28 erinevat) Paro-kirja. Alghinnaks oli DEM 11 300. Oksjonihaamer kolksus DEM 17 000 (ca EEK 136 000) (+ 15% provisjoni) juures.“
Heinrich Köhleri oksjonimaja sõnutsi müüsid nad Paro kaartkirjade täiskomplekti 2015. aastal, mis oli osa suurest Dr. Hubert Schrodinger Balti filateeliakollektsioonist. Oksjon toimus 25. septembril 2015. aastal Wiesbadenis. Puhas, väikeste vigadega PARO kaartkirjade kogu alghind oli 2000 eurot ja see müüdi 2400 euroga.
Head vaatamist!
* * *
Näituse toimkond: Eve Aab, Reigo Lokk
Fototööd: Arp Karm
Toimetaja: Karin Kastehein
Kirjandus
Eesti Filatelist nr 18/19, 1976, New Yorgi Eesti Filatelistide Selts ja Eesti Filatelistide Ühing Rootsis, lk 72–76.
Postisarv, 1999, nr 5, lk 2
Riigi Teataja nr 101, 20.12.1937, lk 1988
Riigi Teataja nr 24, 28.03. 1930, lk 222–224
Riigi Teataja nr 101, 20.12.1937, lk 1988
Paro kaartkiri, seeria nr 1
ERMi kogu
ERMi kogu
Seeria nr 1
ERMi kogu
ERMi kogu
Seeria nr 1
ERMi kogu
ERMi kogu
Paro kaartkiri, seeria nr 2
ERMi kogu
ERMi kogu
Seeria nr 2
ERMi kogu
ERMi kogu
Seeria nr 2
ERMi kogu
ERMi kogu
Seeria nr 2
ERMi kogu
ERMi kogu
Kaartkiri (seeria nr 2), mis on saadetud 11.10.1938 Tallinnast Helsingisse
ERMi kogu
ERMi kogu
Paro kaartkiri, seeria nr 3
ERMi kogu
ERMi kogu
Seeria nr 3
ERMi kogu
ERMi kogu
Seeria nr 3
ERMi kogu
ERMi kogu
Seeria nr 3
ERMi kogu
ERMi kogu
Paro kaartkiri, seeria nr 4
ERMi kogu
ERMi kogu
Seeria nr 4
ERMi kogu
ERMi kogu
Seeria nr 4
ERMi kogu
ERMi kogu