Lennupost ja õhupostimargid
Vabadussõda oli lõppenud, uusi katsumusi tõi aga 1920. aasta väga külm talv. Eesti oli välismaailmast isoleeritud. Liiklus lõunasse Läti kaudu oli katkenud sõja ajal purustatud raudtee tõttu. Soome laht oli jääs, laevaühendus Helsingiga polnud enam võimalik alates detsembrist 1919. Ainsaks väljapääsuks oli õhuühendus Soomega. Ei Soomes ega Eestis polnud 1920. aastal eralennukeid, kummaski polnud ka lennuettevõtteid. Nii pandi lennuühenduse ülesanded sõjaväelenduritele ja lennukitele.
Eesti Postipeavalitsuse ülem Hindrek Rikandi on öelnud ajakirjanikele veebruaris 1920 nii: „Postivalitsus leidis vajaliku olevat valitsusele esitada õhuposti sisseseadmise projekt. Kui see kinnitatakse, tulevad kasutusele õhupostimargid. Kolmnurksed, lõigatud servadega, keskel lennuki kujutis, tekst „Eesti õhupost“ ja maksavad 5 marka.“
Õhupostimargid tulid Tallinna Peapostkontoris müügile 13. märtsil 1920. Samas on teada templiga varustatud õhupostimargiga kirju kuupäevast 12. märts 1920, mis olid ilmselt saadud Paalmanni tükikojast enne ametlikku müüki. Õhupostimarke kasutati lennusaadetistel juurdemaksu lisamarkidena: iga saadetis pidi enne olema frankeeritud vastavalt postitariifile tavaliste markidega.
Eesti oli üks esimesi riike maailmas, kus võeti kasutusele lennuposti erimark (USA 1918, Saksamaa 1919) ja esimene kolmnurkne lennupostimark.
Kokkuleppel Soomega pidid postilennud algama 9. veebruaril 1920. Soomlaste üllatus oli suur, kui kolm meie lennukit saabus kaks päeva varem, 7. veebruaril. Kohale toimetati 164 kg ametiposti, peamiselt Soome, Rootsi, Inglismaale ja Taani edastamiseks. Lend kestis 55 minutit.
Ajavahemikul 7. veebruar – 15. märts 1920 tehti 16 postilendu, neist 11 Eestist ja 10 Soomest. Neid lende nimetati jäälendudeks, sest aerodroomi puudumisel startisid-maandusid lennukid merejääl.
Eestlased lendasid väikestel kahepinnalistel AVRO-tüüpi Inglise lennukitel, mis kuulusid Lasnamäel asuvale lennuüksusele. Komandöriks oli lennuväekapten Jüri Ots, üks Eesti lennuliikluse asutajatest. Postilennud startisid ja maandusid Lasnamäel.
16. märtsil 1920 taastati Tallinna–Helsingi laevaühendus.
22. märtsil 1921 registreeriti Eesti Õhusõidu Aktsia Selts Aeronaut.
Oktoobrini 1923 oli lennupostiühendus Tallinna ja Helsingi vahel juhuslik. 1. oktoobril 1923 avati aga korrapärane lennuühendus Tallinna-Helsingi ja Tallinna-Riia vahel, kust oli ühendus ka Königsbergiga. Samal päeval võeti kasutusele varem ilmunud õhupostimargid hinna ületrükiga 5, 10, 15, 20 või 45 marka.
Neid marke ei ole ametlikult hammastatud, seda tehti eraviisiliselt. Kui Aeronaut sai loa oma piletikassast marke müüa, lasti asja lihtsustamiseks 10- ja 20-margased ületrükiga õhupostmargid hammastada – see oli nn Aeronaudi perforatsioon. Tehti ka markide era- ja kohalikku hammastust (nt Teetsov, Paldiski perforatsioon).
Uue kujundusega õhupostimargid (lõigatud servadega) ilmusid 12. veebruaril 1924, järgmisel aastal, täpsemalt 15. juulil 1925 asendati need hammastatud markidega. Viimastest tehti hiljem kaks kordustrükki: 7. detsembril 1927 ja 9. märtsil 1928.
Esimese õhupostimargi ja ka hilisemate ületükitud markide kasutamisel kirjutasid postiametnikud kirjadele käsitsi veel „Õhupost“, et neid teisest eraldada. Hiljem võeti kasutusele templid „Par avion“ (raamita) ja „Poste aerienne“ (raamiga).
Suvel toimusid postilennud vesilennukitega sadamast või tavaliste lennukitega Lasnamäelt, talvel starditi peamiselt Ülemiste järve jäält.
Aeronaut võttis oma kontoris templi kasutusele 8. juulil 1925. Esimesed kollased hammastatud lipikud „Lendpost“, „Par Avion“ võttis Postipeavalitsus käibele novembris 1927. Järgmise aasta detsembris asendati need uute sinist värvi lipikutega „Lendpost“, „Par Avion“.
Õhupostimargid olid kasutusel 13. märtsist 1920 kuni 15. aprillini 1928.
* * * * *
Näituse koostamisel on kasutatud Eesti Rahva Muuseumi postiajaloo kogu ja erakogu materjale. Tööriistarealt infonupu alt leiate postiajaloo taustainfot.
Head vaatamist!
* * * * *
Näituse toimkond: Eve Aab, Ants Linnard, Reigo Lokk
Fototööd: Arp Karm
Toimetaja: Karin Kastehein
Kirjandus
Hurt, Vambola; Elmar Ojaste. Eesti. Estonia. Philately & postal history handbook. Catalogue. Stockholm, New York: Estonian Philatelic Society, 1986.
Eesti Filatelist nr 3, 1957. New Yorgi Eesti Filatelistide Selts ja Eesti Filatelistide Ühing Rootsis, lk 8–9.
Eesti Filatelist nr 4, 1958. New Yorgi Eesti Filatelistide Selts ja Eesti Filatelistide Ühing Rootsis, lk 17–18.
Eesti Filatelist nr 8, 1962. New Yorgi Eesti Filatelistide Selts ja Eesti Filatelistide Ühing Rootsis, lk 12–13, 18–20.
Eesti Filatelist nr 9, 1963. New Yorgi Eesti Filatelistide Selts ja Eesti Filatelistide Ühing Rootsis, lk 3–9, 12–16.
Eesti Filatelist nr 14, 1974. New Yorgi Eesti Filatelistide Selts ja Eesti Filatelistide Ühing Rootsis, lk 5–12.
Eesti Filatelist nr 15, 1974. New Yorgi Eesti Filatelistide Selts ja Eesti Filatelistide Ühing Rootsis, lk 7–10.
Aru, Mart. Eesti postmargid ja tervikasjad. Kataloog 2015. Eesti Muinsuskaitse Seltsi filateeliaosakond.