Pilt: Jane Liiv

Keeleteadlane Paul Ariste 120. Eesti Rahva Muuseum meenutab oma kaasteelist

Neljapäev, 06. veebruar 2025

Uus näitus ERMi raamatukogus

Paul Ariste oli maailmakuulus keeleteadlane ja fennougrist, kes töötas Eesti Rahva Muuseumi Arhiivraamatukogus ja hiljem Eesti Rahvaluule Arhiivis. Vastavatud näitus on lugupidamisavaldus suurele teadlasele ja Eesti Rahva Muuseumi toetajale ning mõttekaaslasele.

Paul Ariste (kuni 1927 Paul Berg)
3. veebruar 1905 Rääbise mõis, Võtikvere vald, Tartumaa – 2. veebruar 1990 Tartu

Tulevase keeleteadlase haridustee algas Tõikvere kolmeklassilises külakoolis ja jätkus Tallinna Nikolai Gümnaasiumi (hilisem Tallinna Linna Poeglaste Humanitaargümnaasium) klassikalise filoloogia harus.
1925–1929 õppis Paul Ariste Tartu ülikoolis, mille lõpetas eesti keele, uurali keeleteaduse ja rahvaluule alal laudatur’iga ja läänemeresoome keelte alal cum laude. 1925–1927 töötas Ariste stuudiumi kõrvalt Eesti Rahva Muuseumi Arhiivraamatukogus ja hiljem kuni aastani 1931 Eesti Rahvaluule Arhiivis. 1931–1932 täiendas Paul Ariste end soome-ugri keelte, üldfoneetika, rootsi, saksa ja alamsaksa keele alal Helsingi, Uppsala ning Hamburgi ülikoolis ja 1931 aastal kaitses magistriväitekirja „Eesti-rootsi laensõnad eesti keeles“. 1933. aastal alustas Paul Ariste assistendina tööd Tartu ülikoolis. 1939. aastal kaitses ta doktoriväitekirja „Hiiu murrete häälikud“, mis on ulatuslikem eesti murdekeele kohta kirjutatud katselis-foneetiline uurimus. 1940 valiti Ariste ülikooli eesti keele dotsendiks, 1944–1977 töötas ta soome-ugri keelte kateedri juhatajana, aastast 1949 professor. 1957–1960 oli Paul Ariste ühtlasi ENSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi soome-ugri keelte sektori juhataja ja aastast 1955 Emakeele Seltsi aastaraamatu toimetuskolleegiumi esimees.1956. aastal algatas ta rahvusvahelise ajakirja Советское финно-угроведение (aastast 1990 Linguistica Uralica) väljaandmise ning oli selle esimene peatoimetaja ning aastal 1960 oli ta üks fennougristika kongresside traditsiooni taaselustajaid.

Paul Ariste oli eesti foneetikateaduse rajaja ja foneetikute järgmise põlvkonna õpetaja. Ta uuris vadja, liivi ja komi keele hääldust, õpetas slaavi ja germaani keelte foneetikat, juhendas mordvalasi, marisid ja udmurte nende emakeele foneetika katselisel selgitamisel. Paul Ariste tegeles eesti murrete ja sõnavara küsimustega.
1942. aastal osales Ariste Eesti Rahva Muuseumi direktori kohusetäitja Eerik Laidi juhtimisel toimunud uurimisretkel vadjalaste juurde. Vadja keelest ja rahvaloomingust sai kiindumus kogu eluajaks – temast sai selle hääbuva keele suurkoguja ja- uurija. Aastatel 1947–1978 toimus 32 suuremat ekspeditsiooni, mille käigus kogus Paul Ariste materjali kõigi läänemeresoome keelte ja samuti rootsi, läti ja mustlaskeele kohta.
Paul Ariste on avaldanud üle 1300 teadustöö, sealhulgas on 50 monograafiat.
Teoseid: „Eesti-rootsi laensõnad eesti keeles” (1933), „Hiiu murrete häälikud“ (1939), „Rootsi-eesti sõnaraamat“ (1939 koos P. Wieselgreni ja G. Suitsuga), „Eesti keele foneetika“ (1953), „Vadja keele grammatika“ (1948, inglise keeles Bloomington 1968), „Vadja rahvakalender“ (1969), „Ferdinand Johann Wiedemann” (1973), „Vadjalane kätkist kalmuni“ (1974), „Vadja muistendeid“ (1977), „Vadja mõistatusi“ (1979).

Tunnustusi: Eesti NSV Teaduste Akadeemia akadeemik (1954), Eesti NSV teeneline teadlane (1965), Ungari Teaduste Akadeemia auliige (1966), Soome Teaduste Akadeemia välisliige (1969), Helsingi ülikooli audoktor (1969), Szegedi ülikooli audoktor (1971), Tampere ülikooli audoktor (1975), Läti Ülikooli audoktor (1989), Soome Akadeemia välisliige (1980).

Sõna on klassikul:
„Mitmed on küsinud, missugune keel on ilus ja missugune inetu. Olen alati vastanud, et kõige ilusam keel on emakeel. Täiesti individuaalne on poolehoid mõnele keelele. Mina isiklikult kõnelen meelsasti juudi ja rootsi keelt, nendest keeltest leian ma mahlakust ja värskust. Unes räägin vahel vene või läti keelt. Kui tuju on eriti hea, siis laulan läti laule.“
(Keel, mida me uurime. Tallinn, 1976)
„Ilus ja vanamoeline on vadja keel. Vanaaegsed on vadja uskumused, kombed, laulud, itkud. […] Noorusinnustuses tahtsin säilitada kõike, mida ehk veel võis säilitada. […] Olen kõikunud keele ja rahvaluule vahel, ilma et oleksin suutnud lõplikult otsustada, kummale poole peatuma jääda.“ (Saaremaast Sajaanideni ja kaugemalegi. Tallinn, 1970)

„Raamat pole ainult elutu ese, mis sulle kuulub ja millega võid uhkustleda. Raamat on elav sõber, kes püsib su juures igal ajal ja igasuguses olukorras.
Raamatu enesegi elukäik võib olla keeruline või otse põnev. Raamatust võib kirjutada raamatu, mida  võib lugeda nagu suurt seiklust.
Ilusaid raamatuid lehitsedes oled näitusel. Silme ees on erižanrilist ja eritehnikalist kunsti, mis on tihedasti seotud teose sisuga. Raamatu illustratsioon räägib ka siis, kui tekst jääb võõraks.
Kui koguda kivi kivi kõrvale, siis saavat sellest ehitis. Kui koguda raamat raamatu kõrvale, kujuneb sellest kindlasti raamatukogu, mille koostis ja hulk iseloomustab kõige lähemalt omanikku.“
(Paul Ariste. Paljust kõnelev kaaslane. – Kultuur ja Elu nr 2, 1965)
 
„Mult küsitakse, mis on õnn. Need sõnad, mis eri soome-ugri keeltes tähistavad õnne, tähistavad ka saatust. Saatuse kujundab endale igaüks ise. Ka õnn sõltub meist enestest. Oleme vist siis saavutanud õnne, kui oleme saanud kätte selle, mida oleme püüelnud.“ 
(Meie sõbrad, meie tuttavad II. Tallinn,1970)

Näitusel on kasutatud materjale Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti Ajalooarhiivi kogudest. Näituse koostas Sirje Madisson, plakati tegi Jane Liiv ja fotod näitusest Arp Karm.

Ülevaates on kasutatud raamatuid:
Sõna sõna kõrvale. Paul Ariste teaduslikust tegevusest. Tallinn, 1965. 
Huno Rätsep. Akadeemik Paul Ariste. Tallinn, 1980.