Mordvalased

Nimetused

Venekeelset etnonüümi mordva on kasutatud kahe etnilise rühma - ersade ja mokšade ühisnimetusena. Vene keele vahendusel on see pruuk levinud ka teistesse keeltesse. Ersad ja mokšad ise on end tavaliselt nimetanud vastavalt kas ersadeks (erza, erzä) või mokšadeks (mokša, mokšk) ning alles nõukogude ajal hakkas osa neist end ametliku keelekasutuse mõjul mordvalasteks kutsuma. Alates nõukogude aja lõpust on vanad endanimetused erza ja mokša taas laiemalt kasutusele tulnud ning mokšad ja eriti ersad võivad solvuda, kui neid mordvalasteks nimetada. Samas nimetab enamik ersadest ja mokšadest end jätkuvalt mordvalasteks.

Kõigi nende rahvanimetuste etümoloogia on ebaselge. Etnonüüm "mordva" on ilmselt tagasiviidav 6. sajandisse, mil seda kasutas idagooti ajaloolane Jordanes (kujul mordens). Nimetust erza on seostatud linnanimedega Rjazan ja Arzamass. Sõna mokša tundub olevat ühenduses venekeelse hüdronüümiga Mokša, ent mokšad ise kutsuvad seda Oka lisajõge lihtsalt Jov 'jõgi'.

Asuala

Mordvalased elavad üsna laialipillutult kogu Kesk-Volgamaal ja Uraalis, aga ka Siberis, Kasahstanis ja mujal. Nende asuala, mis kunagi oli kaetud tammemetsadega, lõunas aga ulatus metsasteppi, on tänaseks valdavalt põllustatud. Vene Föderatsiooni kooseisus on mordvalastel oma vabariik (26 200 km²), mille pealinn on Saransk.

Arvukus

2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal umbes 843 350 mordvalast. 84 407 neist määratlesid end ersadena ning 49 624 mokšadena, ülejäänud lihtsalt mordvalastena. 1989. aasta andmeil oli mordvalasi samal territooriumil märksa enam - 1 072 939. Mordvalaste arvukuse kiire kahanemise põhjusteks on ülevenemaaline demograafiline kriis ja jätkuv venestumine, millele mordvalaste hajutatus kindlasti kaasa aitab. Mordva Vabariigi piires elab kolmandik mordvalasi ning nad moodustavad umbes kolmandiku selle elanikest. Vabariigi põhirahvastikuks on venelased, lisaks elab seal ka tatarlasi, tšuvašše jt. Samas elavad sajad tuhanded mordvalased väljaspool oma vabariiki, kus nende kultuurilised ja keelelised õigused on mingilgi määral kaitstud. Enim on mordvalasi Samara, Penza, Orenburgi, Uljanovski ja Nižni Novgorodi oblastis.

Keel

Mordva keeled (ersa ja mokša) kuuluvad soome-ugri keelte volga rühma. Lähimaks elavaks sugulaskeeleks peetakse mari keelt. Samasse rühma kuulunud merja ja muroma keel kadusid juba varasel keskajal. Erinevused ersa ja mokša keele vahel on väidetavalt umbes sama suured kui põhja- ja lõunaeesti murrete vahel enne ühtse kirjekeele tekkimist (Uibopuu 1984: 207). Automaatne arusaamine üksteisest pole võimalik, ent ühine kirjakeel peaks hea tahtmise korral tehtav olema. 1989. aasta seisuga oli mordvalaste emakeelsus 69%. 2002. aasta andmetel oli Venemaa mordvalaste emakeelsus 67,3%. Ersa ja mokša keele osakaal mordva keelte kõnelejaskonnas jääb ebaselgeks, sest paljud peavad oma emakeeleks mordva keelt. Üldiselt arvatakse, et umbes 1/3 mordvalastest on mokša ja 2/3 ersa juurtega (vt ENE, 5. kd, 1973).

Ersa ja mokša kirjekeel hakkasid välja kujunema 19. sajandi lõpul. Ametliku standardiseeritud kirjakeeleni jõuti ersa keele puhul 1925 ja mokša keele puhul 1933. Mõlemad kirjakeeled põhinevad kirillitsal.

Vastavalt Mordva Vabariigi põhiseadusele (1995) on riigikeeli kolm - vene, ersa ja mokša. Viimaste ametlik staatus on siiski puhtformaalne ning tegelikult pole neil avalikus elus ega hariduses erilist kaalu. Telesaateid on mordva keeltes paar tundi nädalas, raadiosaateid u 15 minutit päevas.

Ajalugu

Ersad ja mokšad on ilmselt Kesk-Volgamaa põlisasukad. Nende algne asuala oli tunduvalt laiem, hakkas aga juba muinasaja lõpul idaslaavlaste ja bulgaaride survel kokku tõmbuma. Ersade tuumikala oli põhja pool, praeguse Nižni Novgorodi oblasti lõunaosas, mokšad elasid praeguse Mordva Vabariigi alal ning sellest läänes ja lõunas. Ersadega võrreldes on mokšad tõmmumad ning nende keeles on enam iraani ja türgi rohtlarahvaste laene. Idapoolsed mordvalased sattusid arvatavasti alates 10. sajandi lõpust Volga-Kaama-Bulgaaria mõju alla, läänepoolsetel tuli alates 11. sajandi lõpust tegemist teha vene ekspansioonipüüetega (1080 rajasid venelased Okale Muromi kindluse, 1221 pandi alus Nižni Novgorodile). Mordvalaste maadele hakkas imbuma vene asunikke. 1230. aastail vallutasid kogu mordvalaste asuala mongolid ning see lülitati Kuldhordi koosseisu. Kuldhordi nõrgenedes taastus põhja ja lääne pool järk-järgult vene mõju ning hoogustus talupoeglik kolonisatsioon. Ersad hakkasid mokšadest ida ja kagu poole ümber asuma. Oma põlistele asualadele jäänud terjuhhaanid on tänaseks venestunud. Mokšade asuala jäi esialgu Kuldhordi ühe pärija - Kaasani khaaniriigi koosseisu. Mokša ülikud säilitasid teatava autonoomia. 16. sajandi keskpaigaks läks kogu mordvalaste asuala Moskva kontrolli alla. Mordvalaste maid jagati vene ülikuile ja kloostreile, talupojad pärisorjastati. 17. sajandi jooksul nihkus Vene võim tasapisi metsastepialadele ning ühes sellega liikusid lõuna poole ka vene ja mordva talupojad. Seni valdavalt animistideks jäänud mordvalaste massiline sunniviisiline ristimine toimus eeskätt 18. sajandi I poolel. Paljud mordvalased asusid 18.-19. sajandil ümber Venemaaga ühendatud stepialadele Volga taga. Oma põlisel asualal jäid nad vähemusse, levis vene keele oskus ja segaabielud. 19. sajandil olid mordvalased valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvas, omakeelne ülemkiht oli ammu hajunud. 19. sajandi lõpul hakati Ilminski süsteemi raames arendama mordva kirjakeeli ning tekkis väikesearvuline mordva haritlaskond, kes huvitus rahvakommetest ja folkloorist. Väljapaistvaim esimese põlvkonna mordva haritlane oli Makar Jevsevjev (1864-1931).

Oma autonoomse territooriumi said mordvalased suhteliselt hilja, sest puudus konkreetne tuumikala, mille baasil see luua. 1928 loodi siiski Mordva ringkond, mis 1930 reorganiseeriti autonoomseks oblastiks ja 1934 ANSV-ks. Põlismaistamine (korenizatsija) puudutas mordvalasi seega üsna vähe. Põllumajanduse kollektiviseerimine tabas põliseid maaharijaid suhteliselt rängalt. 1930. aastail järgnesid mordva haritlaskonna vastu suunatud repressioonid. Alates 1950. aastate lõpust hakkasid mordva keelte positsioonid avalikus elus, meedias ja hariduselus halvenema. Ersa ja mokša keel tõrjuti sisuliselt kolhoosnike kodukeeleks. Koolis õpetati mordva keeli vaid esimestes klassides (peamiselt maal) ning kirjasõna ilmus neis vähem kui enne II ilmasõda.

Nõukogude Liidu lagunemine tõi teatava rahvusliku taassünni kaasa ka mordvalaste juures. Sügisel 1989 algatasid peamiselt ersa humanitaarid rahvarindelaadse organisatsiooni Mastorava (Maaema) loomise. 1991 loodi Mordva ülikooli juures mordva kultuuri ja keele edendamiseks ühing Vaigel' 'Hääl'. Märtsis 1992 tuli Saranskis kokku Esimene Ersa ja Mokša Rahvaste Kongress. Probleemiks kujunesid pinged ersade ja mokšade vahel. Ersad olid aktiivsemad ja radikaalsemad ning süüdistasid mokšasid liigses loiduses ja leplikuses. 1993 tekkisid eraldi ersa organisatsioonid Erzjan´ mastor 'Ersamaa' ja Erz´ava 'Ersa ema'. Aktiviseerus ka ersa diasporaa. Ersad polnud rahul koondetnonüümiga "mordva" ning selle kasutamisega vabariigi nimes. Küsimus oli selles, mis sellest vabariigist üldse peaks saama. Kas eraldada ersa ja mokša alad või püüda siiski koos jätkata. Vabariigi venekeelne ja nõukogudemeelne juhtkond kaalus samas võimalust Mordva ANSV lihtsalt Saranski oblastiks muuta ning tülikast rahvuslikust autonoomiast üldse loobuda. Vabariigiks kuulutati Mordva ANSV alles 1994. (Taagepera 2000: 208-217).

Elatusalad

Mordvalaste peamiseks elatusalaks on ikka olnud maaviljelus. Kasvatakse peamiselt teravilja, aga ka kartulit, suhkrupeeti jm. Loomakasvatus on teisejärguline. Oluliseks traditsiooniliseks elatusalaks on olnud mesindus. Varem viljeldi metsmesindust ning mordvalaste meemetsad olid kuulsad. Praegu tegeldakse kultuurmesindusega. 20. sajandil on paljud mordvalased leidnud tööd tööstuses ning teistes modernsetes majandusharudes.

Uskumused

Usklikud mordvalased on valdavalt õigeusku. Vähesel määral on mordvalaste seas ka vanausulisi. 20. sajandil on levinud ateism, sajandi lõpul mitmesugused uususundid.

Kasutatud kirjandus

www.perepis2002.ru

Narodõ 1994 = Narodõ Rossii. Entsiklopedija. Moskva: Nauchnoje izdatel'stvo "Bol'shaja Rossijskaja Entsiklopedija".

Taagepera, Rein 2000. Soome-ugri rahvad Venemaa Föderatsioonis. Tartu: Ilmamaa.

Uibopuu, Valev 1984. Meie ja meie hõimud. Peatükke soomeugrilaste minevikust ja olevikust. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

Valik kirjandust

Marika Mikkor, On the customs related to deth in the Erza villages of Sabajevo and Povodimovo - Folklore 12, 1999. Pp. 88-125.