Udmurdid

Nimetused

Udmurtide endanimetus udmurt (udmort) tähendab 'niiduinimene'. Varem nimetati udmurte votjakiteks. Tegemist on venekeelse etnonüümiga, millel oli kergelt halvustav tähendus ning 1920.-30. aastail sellest loobuti. Rahvusvahelises teaduskirjanduses esineb see vananenud nimetus paiguti tänini.

Asuala

Udmurdid elavad Ees-Uurali künklikul tasandikualal Kaama, Vjatka ja nende lisajõgede (Tšeptsa, Kilmez, Iž) kallastel. Umbes pool udmurtide asualast on kaetud metsaga (põhjapool kuusk, lõunas lehtmetsad), ülejäänu on valdavalt põllustatud.

Udmurtidel on Vene Föderatsiooni koosseisus oma vabariik (42 100 km²), mille pealinnaks Iževsk (udm k Ižkar).

Arvukus

2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal kokku umbes 636 906 udmurti. 1989. aasta rahvaloenduse andmeil oli neid Vene NFSV territooriumil 714 833. Seega on udmurtide arvukus viimase kümne aastaga oluliselt langenud, põhjuseks kogu Venemaad vaevav demograafiline kriis, aga ka jätkuv venestumine. 1989. aasta seisuga elas oma autonoomse vabariigi piires enam kui 2/3 udmurtidest, ent nad moodustasid vaid 30,9% selle elanikest. 2002. aasta andmeil oli udmurtide osakaal omanimelises vabariigis langenud 29%-ni. Udmurtia elanikkonna enamiku moodustavad venelased, eriti kindlalt domineerivad nad suurtes tööstuslinnades (Iževsk, Sarapul). Udmurtide positsioonid on paremad maapiirkondades. Kümned tuhanded udmurdid elavad oma vabariigi naabruses, Kirovi ja Permi oblastis, Baškiirias, Tatarstanis ja Marimaal.

Keel

Udmurdi keel kuulub soome-ugri keelte permi rühma. Lähimad sugulaskeeled on permikomi ja (sürja)komi keel. Erinevused udmurdi ja komi keele vahel on väidetavalt umbes sama suured kui eesti ja soome keele vahel (Uibopuu 1984: 234). 1989. aasta andmeil oli udmurtide emakeelsus 70,8%. Vastavalt 2002. aasta rahvaloenduse andmetele valdas oma emakeelt 67,4% udmurtidest. Murdeerinevused põhja- ja lõunaudmurtide vahel on suhteliselt väikesed. Eraldi etnilise rühma moodustavad Põhja-Udmurtias Glazovi linna ümbruses elavad bessermanid. Tegemist on ilmselt udmurdistunud bulgaaride või tatarlastega. Nende keelt on üldiselt peetud udmurdi keele murdeks. 1926. aastal loetleti umbes 10 000 bessermani, hiljem arvati nad udmurtide hulka. Viimasel ajal on bessermane taas eraldiseisva etnilise rühmana käsitlema hakatud, 2002. aasta seisuga oli neid alles 3122.

Udmurdi kirjakeel põhineb kirillitsal, mida on täiendatud mõnede lisamärkidega. Kirjakeel hakkas välja kujunema 19. sajandi lõpul. Ühtse standardiseeritud kirjakeeleni jõuti 1920. aastail.

Udmurdi Vabariigi ametlikeks keelteks on udmurdi ja vene keel. Tegelikkuses domineerib avalikus elus ja meedias siiski vene keel. Tegeliku udmurdi-vene kakskeelsuse kehtestamist takistavad nii vaesus kui ka venekeelse enamuse passiivne vastuseis. Võrreldes nõukogude ajaga, on udmurdi keele prestiiž siiski kasvanud. Lisaks maakoolidele õpetatakse udmurdi keelt õppeainena nüüd ka osades linnakoolides. Udmurdikeelseid raadio- ja telesaateid on paar tundi päevas, peamiselt uudised. Udmurdikeelse trükiajakirjanduse tiraažid on nõukogude ajaga võrreldes langenud - turumajanduse tingimustes ei saa paljud endale ajalehtede ja ajakirjade tellimist lubada.

Ajalugu

Udmurdid on ilmselt autohtoonid. Alates 10. sajandist sattus nende asuala, eriti selle lõunapoolne osa Volga-Kaama-Bulgaaria mõju alla. 13. sajandil allutati udmurdid Kuldhordile, selle lagunedes läks suurem osa Udmurtiast Kaasani khaaniriigi koosseisu. Kõigi nende riikide alluvuses säilitasid udmurdid oma ülemkihi ning teatava autonoomia. 1552 vallutasid Moskva väed Kaasani ning varsti pärast seda läks Vene tsaaririigi koosseisu ka Udmurtia. Põhja-Udmurtia libises Moskva kontrolli alla juba 15. sajandi lõpul. Udmurtiasse rajati õigeusu kloostreid ja asustati vene talupoegi. Udmurtide kristianiseerimise kõrgaeg oli 18. sajandi algus, ent ristimine jäi üsna formaalseks ja animistlikud uskumused elasid edasi. 18. sajandi II poolel rajati Iževskisse ja Votkinskisse pärisoriste talupoegade tööjõudu kasutavad metallurgiatehased.

19. sajandil olid udmurdid valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvas. Linnades elas 1897. aastal vaid 0,05% udmurtidest. Huvitav, et pea 8% udmurtidest söandas end 19. sajandi lõpul avalikult oma traditsioonilise usu kandjaiks kuulutada ning suur osa ülejäänuist oli seda varjatumalt. Udmurdi haritlaskond, kirjakeel ja professionaalne kultuur sündisid 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul, suuresti tänu Ilminski süsteemile, mille eesmärgiks oli Volgamaa muulastest emakeelse misjonitöö abil tõelised õigeusklikud teha. 1920 loodi Votjaki (aastast 1932 Udmurdi) Autonoomne Oblast (aastast 1934 ANSV, aastast 1990 Vabariik). 1920. aastad olid rahvuskultuuri arengu jaoks üsna soodsad (põlismaistamine ehk korenizatsija), kümnendi lõpul viidi aga läbi põllumajanduse kollektiviseerimine ning 1930. aastate II poolel tabasid rahvuslikku haritlaskonda repressioonid. Samas algas ka forsseeritud industrialiseerimine, mis tähendas venekeelse tööjõu sissevoolu. Udmurtiast sai oluline tööstuspiirkond, selle kuulsaimad saavutused on Kalašnikovi automaadid ning sõiduautod ja mootorrattad IŽ. Udmurdid jäid oma põlisel asualal vähemusse. Udmurdi keel tõrjuti avalikust elust kõrvale ja linnades seda hilisel nõukogude ajal eriti kuulda ei olnud, sest sotsiaalne keskkond oli vaenulik.

Juba 1988 asutati Iževskis Udmurdi klubi, millest hiljem kasvas välja kultuuriühing Demen (Koos). 1990 hargnes sellest noorteorganisatsioon Šundõ (Päike). Sügisel 1991 asutati Udmurdi Rahvapartei ning Iževskis tuli kokku Udmurdi Kongress, millel moodustati alaline Udmurt Keneš (Udmurdi Nõukogu). 1994 asutati traditsioonilise usundi pooldajaid koondav üleudmurtialine organisatsioon Vos´ (Palve, Palvepaik). Osa neist organisatsioonidest tegutseb siiani, teised on aktiivsuse ja raha puudusel soikunud (Taagepera, 2000: 313-316).

Elatusalad

Udmurtide peamine traditsiooniline elatusala on maaviljelus, loomakasvatus oli sekundaarne, kuid nõukogude perioodil selle tähtsus kasvas. Endiselt tegeletakse ka jahinduse, kalanduse ja mesindusega, ent nende elatusalade osakaal piirkonna majanduses on tühine. Alates 20. sajandi II poolest on paljud udmurdid leidnud rakendust tööstuses ning teistel moodsatel elualadel.

Usund

Suurem osa usklikest udmurtidest on õigeusku, ent ka animism on jätkuvalt elujõuline, eriti lõunaudmurtide juures. 20. sajandil on levinud ateism, sajandi lõpul ka nn uususundid.

Kasutatud allikad ja kirjandus

www.perepis2002.ru

Narodõ 1994 = Narodõ Rossii. Entsiklopedija. Moskva: Nauchnoje izdatel'stvo "Bol'shaja Rossijskaja Entsiklopedija".

Taagepera, Rein 2000. Soome-ugri rahvad Venemaa Föderatsioonis. Tartu: Ilmamaa.

Uibopuu, Valev 1984. Meie ja meie hõimud. Peatükke soomeugrilaste minevikust ja olevikust. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

Valik kirjandust

Lintrop, A. Udmurdi rahvausundi piirjooni. Tartu, 1993.

Lintrop, A. Udmurdi usund. Tartu, 2003.

Karm, S. Religious Beliefs of Udmurts at the End of the 19th - Beginning of the 20th Centuries. Based on the Texts by Bernat Munkacsi. - Pro Ethnologia 12. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2001. Pp. 9-27.

Karm, S. Eesti Rahva Muuseumi udmurdi kogud. - ERM-i Aastaraamat XLVI. Tartu, 2002. Lk 121-158.

Minnijahmetova, T. Surnute auks peetavad rituaalid Kaama-tagustel udmurtidel. - Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat XLIV. Tartu, 2000. Lk 215-226.

Minniyakhmetova, T. Religion as a Factor in Preserving a Nation's Self-Consciousness (Using the Udmurt Example). - Pro Ethnologia 11. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2001. Pp. 89-94.

Minnijahmetova, T. Traditsionnõje obrjadõ zakamskih udmurtov: struktura, semantika, fol´klor. Tartu, 2003.

Peterson, A. Udmurdi vana rahvakunst. Tartu, 1997.

Sõrkin, V. Nälg udmurdi külas 1936-1937: kes on süüdi? - Akadeemia 9, 2001.