Silvia Leitu akvarellide näitus Rahvakultuuri koolitus- ja teabekeskuses.
Avatud 20.jaanuar kuni 28. märts 2021 teisipäevast reedeni kell 10 - 17.
Külastamine tasuta.

Silvia Leitu sündis 1912. aastal Tartus. Kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist 1931. aastal astus ta „Pallasesse“ ja õppis seal kuni 1939. aastani, lõpuaastatel Nikolai Triigi ateljees. 1938. omandas samas joonistusõpetaja kutse. Õppimine venis pikemaks, sest alates 1936. aastast töötas Leitu „Vanemuises“ väga eduka kostüümikunstnikuna. Juba sellel ajal hakkas ta tellimuse peale looma uhkeid tualette seltskonnadaamidele. 1939. aastal kutsuti kunstnik „Estoniasse“, kus töötas ta 1941. aasta alguseni. 1941. aasta märtsis lahkus kunstnik koos abikaasaga Saksamaale. Kaasa, arhitekt Harald Tannberg, astus seal õppima. Olud polnud tol hetkel aga soodsad ning juba samal sügisel tuli Leitu tagasi. Nii istuski ta suure Tallinna pommitamise ajal parajasti „Estonia“ garderoobis ja õmbles kostüümi. Kolm päeva pärast õnnelikku pääsemist sõitis ta mehe juurde Münchenisse tagasi ja seekord jäädavalt.

Saksamaal täiendas ta end kuni 1946. aastani Müncheni Kunstiakadeemias Emil Preetoriuse juures ja Sturmi eraateljees, hiljem töötas Müncheni Kammerspile teatris kostümeeria ja kostüümikunstnikuna. 1949. aastal sündis perre poeg Lavran. 1951. aastal sõitis pere korraks Rootsi Silvia Leitu vanematega jumalaga jätma, sest pereisa ootas ametipost Venezuelas. Kuid siis leidsid nad endale seal valge unistuste maja ning jäidki 1953. aastal lõplikult Rootsi elama. Silvia Leitu tegutses kostüümikunstnikuna, sisekujundaja, moekunstniku ning raamatuillustraatorina. Esines oma unenäoliste akvarellkompositsioonidega paljudel näitustel ning erinevalt enamikust eesti pagulaskunstnikest lõi läbi ka rootslaste seas. Samas joonistas aga ka arvukalt rahvariietes naisi ja neide, vähem poisse ja mehi. Tema rahvariideid kujutavad tööd paistsid oma kõrge kunstilise tasemega teiste rahvusromantiliste maalide seast silma. Pagulaseestlaste peredes võis neid leida üle kogu maailma. Kahjuks oli tema elu võrdlemisi lühike  – 1969. aastal suri ta leukeemiasse.

Varased rahvariietega akvarellid meenutavad väga ta kostüümikavandeid. Kujutatava poos on võrdlemisi jäik, riided detailideni väljatöötatud ning Reet Piiri arvates ka korralikult paikkonniti määratavad. Ühest rahvariidekomplektist võib olla päris palju sarnaseid pilte, muudetud on kas käte asendit või pandud figuur vaatama teisele poole. Tihtipeale antud kätte kas raamat või rätik. Meie näitusel hoiab üks Muhu noorikutest näiteks käes sirpi. Varaseim sedalaadi akvarell, mida olen näinud pärineb aastast 1946. Väga võluvad on tööd, mille valmimisaeg jääb 1950ndatesse aastatesse. Siis on figuuride poos märksa vabam ning riided antud meeldiva üldistusega, eht akvarelliliku vaba voolavusega. Neis tunneb ära ka Leitu kompositsioonidele omase muheda huumori. Näitusel esindavad sellist laadi Emmaste ja Muhu neiud.

Kõik pildid kuuluvad Krõõt Kilveti erakogusse.

Silvia Leitu rahvariides tüdrukutest on vähemalt kaks korda väljaantud ka postkaarte. Esimest korda ilmselt 1952. aastal. Selliseid olen näinud kahte. Esinduslikum, kahepoolne ning paksul faktuursel paberil seeria ilmus 1950ndate aastate teisel poolel ehk isegi 1960ndatel. Kokku olevat neid paarkümmend, meie näitusel on väljas kõik ERMi kogus olevad kaheksa postkaarti.

Näituse kuraator Reet Mark, kes on kirjutanud Silvia Leitust ERMi blogiloo.