Algselt kasutusel olnud puukalendrid ehk Juliuse kalendrile vastavad ruunikalendrid on igavesed, s.t neid võib kasutada igal aastal. Kalendri tavapärasemad kujud olid pikem sau, kus on esitatud pool aastat või terve aasta või siis üksikute ajaperioodidega sirvilaudadest koosnev komplekt. Lauakeste arv on olnud 6, 7 või 13.  Näitusel on väljas valik põnevaid sirvilaudu, millest vanemad on dateeritud aastatesse 1796 (Pühalepa) ja 1841 (Noarootsi). On kepikujuline kalender ja pea inimese mõõtu ajaarvestaja, on jakuutide kardit ja puukalender Komimaalt.

Trükitud kalendrit hakati Eestis välja andma 18. sajandi algul ja juba siis ei olnud see mitte ainult ajaarvamise vahend, vaid ka rahvavalgustaja. Meie ajakirjanduskorüfee Juhan Peegel on öelnud, et kalendritest sai maamees trükitud informatsiooni kätte ammu enne omakeelsete ajalehtede ja ajakirjade ilmuma hakkamist. Kõigepealt rahuldasid need eeskätt lugejate põhihulga –talurahva infovajaduse – oli kalendaarium tähtpäevade ja pühadega, laadapäevade loetelu, kaugused postijaamast teise, kaalud ja mõõdud, siia sai üles tähendada andmeid ilma ja põllutööde kohta, teha märkmeid perekondlikest sündmustest. Hiljem lisandunud ilukirjanduslikest kalendrisabadest sai lugeda kõigest alates arsti nõuandeist ja maaviljelusest kuni ajaloosündmuste kirjeldusteni, siin avaldati laule ja jutte. Mõned päevapoliitilised kirjutised tunduvad ka tänapäeva lugejale väga kaasaegsed. Kalendrite tiraažid olid suured, aga tegelik lugejaskond veel kordi suurem, sest populaarsed trükised levisid käest kätte ning vajadusel loeti neid ka teistele ette. Kalendrite laia levikut kasutasid rahvaga suhtlemisel ära  tuntud kirja- ja keelemehed. Näitusel on väljas Faehlmanni 1846. aastal ilmunud veste „Kalendritegija kimbus“, kus autor kurdab, et lugejate ootused kalendrilisades leiduva osas on ikka väga erinevad.

Kalender oli terve aasta nagu pereliige ja näitusel olevad värvikad trükised kannavad ka ohtra kasutuse jälgi – nad on nagu soe killuke ajalugu.
Omaette kunstiteosena mõjub 1802. aastal välja antud kaunis köites prantsuskeelne raamatkalender, mis sisaldab oma tibatillukesele väljanägemisele ( 2,1 cm × 2,7 cm) vaatamata 64 lehekülge tarvilikku teksti.

Juba 20. sajandi algusesse jääb  aga viide legendaarsele fotograafile ja filmitegijale Johannes Pääsukesele (1892–1917). Ligi 1300 Eestimaa igapäevaelu jäädvustavat fotot ja enam kui 700 klaasnegatiivi on hoiul ERMi kogudes ja 92 neist on eksponeeritud ka püsinäitusel „Kohtumised“. Johannes Pääsuke mobiliseeriti 1915. aastal esimesse maailmasõtta, kus ta 1917. aastal (vkj) rongiõnnetuses hukkus. Näitusel on tema rohkete omakäeliste märkustega kalender-päevaraamat aastast 1916.

Sajandi alguses ilmunud kalendrite seas on tähtsal kohal väljaanne, mis kaasaegsete  sõnul oli piibli kõrval kindlasti igas kodus olemas. Tartu kesklinnas oli suur kaubahoov ja seal omakorda Mart Jänese riideäri.  Vanaks Jäneseks kutsutud edukas kaupmees  jõudis maarahva südamesse  omanimeliste  tasuta jagatavate kalendritega, mis olid pilkupüüdva kujundusega, sisaldasid maarahvale tarvilikku teavet, meelelahutuslikke jutte ning luuletusi.  1930. aastate keskel kasvas  kalendri tiraaž 125 000ni.

Näituse, mis on ERMi raamatukogus avatud veebruari lõpuni, koostas Sirje Madisson, kujundaja oli Jane Liiv  ning materjalid otsisid muuseumi kogudest üles Tiina Tael, Karin Kiisk, Ülle Jäe ja Siret Saar.

Näitus  on ERMi raamatukogus avatud  teisipäevast reedeni kell 10–17. Külastajaid ootame kuni 28. veebruarini 2021.