Eesti Vabadussõda. November 1918 – veebruar 1920
Jätkame Eesti Vabadussõja postiajaloo kogu sirvimist.
Sõjapidamise aineliseks toetamiseks tekkis riiklike ja omavalitsusasutuste kõrval aja jooksul ka ühiskondlikke organisatsioone. Eestis tegutses Vabadussõja ajal abiorganisatsioon Ühistöö, mis kutsuti ellu, et tsiviilisikud saaksid omalt poolt vabatahtlikult toetada vabadusvõitlust. Selle asutajaks ja juhiks sai Voldemar Päts. Ühistöö asutamiskoosolek toimus 8. detsembril 1918 Tallinnas ja organisatsioon levis oma osakondade kaudu kiirelt üle maa.
Ühistöö tegevuse arenedes eraldati sealt hiljem haavatutele ja haigetele abi andmise, tegeva sõjaväe toetamise ja sõjapõgenike ning sõjavangide toetamise osakond. Neist moodustati valitsuse otsusega 18. jaanuaril 1919 iseseisev organisatsioon – Eesti Punane Rist, mis esialgu allus Sõjaväe Tervishoiu Valitsuse ülemale.
Eesti Sõjaväe Tervishoiu Valitsuse ülemaks määrati 8. aprillil 1919 Eesti sõjameditsiini rajaja dr Arthur-Aleksander Lossmann. Arsti kutse omandas Lossmann Peterburi Keiserlikus Sõjameditsiini Akadeemias, mille lõpetas 1904. aastal.
24. veebruaril 1919 kinnitas Ajutine Valitsus Eesti Punase Risti põhikirja. Seltsi presidendiks valiti I diviisi arst Hans Leesment.
Sõjaväe tervishoiusüsteem Vabadussõjas pidi tagama 100 000-mehelise armee meditsiinilise teenindamise. Sinna kuulusid 27 haiglat kokku 8000 voodikohaga ning väeosade ja diviiside meditsiiniteenistused vahetu abi andmiseks rindel. Haavatuid paigutati ravile ka Punase Risti ja omavalitsuste haiglatesse, samuti erahaiglatesse.
Diviiside juurde loodi nakkushaiguste vastu võitlemise salgad. Evakueerimiseks töötas raudteedel 46 sanitaarvagunit. Sõjaväel oli Vabadussõja jooksul haavatute ja haigete sõdurite paigutamiseks 49 raviasutust, peale nende veel välisriikide nagu Taani ja Soome omad. Sõjaväe juhatusele allus seitse sõjaväehaiglat (kolm Tallinnas, kolm Tartus, üks Viljandis), kolm sidumissalka ja kolm „külgehakkavate haiguste vastu võitlevat lendsalka“ (üks iga diviisi juures), mis tegutsesid haiglatena, üks soomusrongide diviisi haigla, kolm sõjavangide haiglat (Rahumäel, Allikul ja Tartus), kaks sanatooriumi haavatute järelraviks Kuressaares ja Haapsalus ning üks evakuatsiooni- ja karantiinipunkt Tartus. Lisaks nendele raviti haigeid ja haavatuid sõdurid veel kümnes linnahaiglas – kahes Tallinna haiglas, Tartus, Valgas, Võrus, Haapsalus, Paides, Pärnus ja Viljandis. Punase Risti haiglaid oli üheksa (kolm Tartus ja üks Valgas, Võrus, Haapsalus, Paides, Pärnus, Viljandis), samuti oli Punase Risti sanatoorium Imastul. Veel raviti sõdureid kahes Tallinna ja kahes Tartu erakliinikus ning viies Tartu ülikooli kliinikus. Lisaks oli Sõjaväe Tervishoiu Valitsusel 500 voodikohta haigetele vangidele laagrite haiglates, haavatud vange raviti sõjaväehaiglates.
Vabadussõja vältel oli sõjaväe tervishoiusüsteemis 250 arsti, 60 proviisorit, üle 300 meditsiiniõe, ligi 700 velskrit ja mitu tuhat sanitari. Paljud staažikad arstid asusid vabatahtlikult sõjaväe teenistusse. Nende hulgas oli ka Lydia Koidula vend Eugen Jannsen, kes 70-aastasena juhatas silmahaiguste osakonda Tallinna I sõjaväehaiglas.
Ulatuslikku materiaalset abi andsid USA, Taani ja Rootsi Punase Risti organisatsioonid. Eriti märkimisväärne oli Ameerika Punase Risti abi, selle korraldamiseks loodi Tallinnas Ameerika Punase Risti osakond.
Näituse teises osas on välja pandud postitemplite jäljendid, mis olid kasutusel 4., 5., 6., 7., 8. ja 9. jalaväepolgu erinevates väeosades ja tervishoiuasutustes.
Head vaatamist!
Tööriistade realt infonupu alt leiab templijäljendi teksti (kursiivis), ajaloolist taustainfot ja selgitusi piltide kohta.
Näituse toimkond
Koostaja: Eve Aab
Konsultant: Ants Linnard, Postimuuseumi Sõprade Seltsi esimees
Fototööd: Arp Karm
Toimetaja: Ivi Tammaru
Kasutatud kirjandus
Jätkame Eesti Vabadussõja postiajaloo kogu sirvimist.
Sõjapidamise aineliseks toetamiseks tekkis riiklike ja omavalitsusasutuste kõrval aja jooksul ka ühiskondlikke organisatsioone. Eestis tegutses Vabadussõja ajal abiorganisatsioon Ühistöö, mis kutsuti ellu, et tsiviilisikud saaksid omalt poolt vabatahtlikult toetada vabadusvõitlust. Selle asutajaks ja juhiks sai Voldemar Päts. Ühistöö asutamiskoosolek toimus 8. detsembril 1918 Tallinnas ja organisatsioon levis oma osakondade kaudu kiirelt üle maa.
Ühistöö tegevuse arenedes eraldati sealt hiljem haavatutele ja haigetele abi andmise, tegeva sõjaväe toetamise ja sõjapõgenike ning sõjavangide toetamise osakond. Neist moodustati valitsuse otsusega 18. jaanuaril 1919 iseseisev organisatsioon – Eesti Punane Rist, mis esialgu allus Sõjaväe Tervishoiu Valitsuse ülemale.
Eesti Sõjaväe Tervishoiu Valitsuse ülemaks määrati 8. aprillil 1919 Eesti sõjameditsiini rajaja dr Arthur-Aleksander Lossmann. Arsti kutse omandas Lossmann Peterburi Keiserlikus Sõjameditsiini Akadeemias, mille lõpetas 1904. aastal.
24. veebruaril 1919 kinnitas Ajutine Valitsus Eesti Punase Risti põhikirja. Seltsi presidendiks valiti I diviisi arst Hans Leesment.
Sõjaväe tervishoiusüsteem Vabadussõjas pidi tagama 100 000-mehelise armee meditsiinilise teenindamise. Sinna kuulusid 27 haiglat kokku 8000 voodikohaga ning väeosade ja diviiside meditsiiniteenistused vahetu abi andmiseks rindel. Haavatuid paigutati ravile ka Punase Risti ja omavalitsuste haiglatesse, samuti erahaiglatesse.
Diviiside juurde loodi nakkushaiguste vastu võitlemise salgad. Evakueerimiseks töötas raudteedel 46 sanitaarvagunit. Sõjaväel oli Vabadussõja jooksul haavatute ja haigete sõdurite paigutamiseks 49 raviasutust, peale nende veel välisriikide nagu Taani ja Soome omad. Sõjaväe juhatusele allus seitse sõjaväehaiglat (kolm Tallinnas, kolm Tartus, üks Viljandis), kolm sidumissalka ja kolm „külgehakkavate haiguste vastu võitlevat lendsalka“ (üks iga diviisi juures), mis tegutsesid haiglatena, üks soomusrongide diviisi haigla, kolm sõjavangide haiglat (Rahumäel, Allikul ja Tartus), kaks sanatooriumi haavatute järelraviks Kuressaares ja Haapsalus ning üks evakuatsiooni- ja karantiinipunkt Tartus. Lisaks nendele raviti haigeid ja haavatuid sõdurid veel kümnes linnahaiglas – kahes Tallinna haiglas, Tartus, Valgas, Võrus, Haapsalus, Paides, Pärnus ja Viljandis. Punase Risti haiglaid oli üheksa (kolm Tartus ja üks Valgas, Võrus, Haapsalus, Paides, Pärnus, Viljandis), samuti oli Punase Risti sanatoorium Imastul. Veel raviti sõdureid kahes Tallinna ja kahes Tartu erakliinikus ning viies Tartu ülikooli kliinikus. Lisaks oli Sõjaväe Tervishoiu Valitsusel 500 voodikohta haigetele vangidele laagrite haiglates, haavatud vange raviti sõjaväehaiglates.
Vabadussõja vältel oli sõjaväe tervishoiusüsteemis 250 arsti, 60 proviisorit, üle 300 meditsiiniõe, ligi 700 velskrit ja mitu tuhat sanitari. Paljud staažikad arstid asusid vabatahtlikult sõjaväe teenistusse. Nende hulgas oli ka Lydia Koidula vend Eugen Jannsen, kes 70-aastasena juhatas silmahaiguste osakonda Tallinna I sõjaväehaiglas.
Ulatuslikku materiaalset abi andsid USA, Taani ja Rootsi Punase Risti organisatsioonid. Eriti märkimisväärne oli Ameerika Punase Risti abi, selle korraldamiseks loodi Tallinnas Ameerika Punase Risti osakond.
Näituse teises osas on välja pandud postitemplite jäljendid, mis olid kasutusel 4., 5., 6., 7., 8. ja 9. jalaväepolgu erinevates väeosades ja tervishoiuasutustes.
Head vaatamist!
Tööriistade realt infonupu alt leiab templijäljendi teksti (kursiivis), ajaloolist taustainfot ja selgitusi piltide kohta.
Näituse toimkond
Koostaja: Eve Aab
Konsultant: Ants Linnard, Postimuuseumi Sõprade Seltsi esimees
Fototööd: Arp Karm
Toimetaja: Ivi Tammaru
Kasutatud kirjandus
- Eesti Rahvaväe 9. jalaväe polk, 16. jaanuarist 1919 –1. jaanuarini 1921. Tallinn: Kool, 1922.
- Eesti Vabadussõda 1918–1920. I–II osa. Vabadussõja Ajaloo Komitee populaarteaduslik väljaanne. Tallinn: Vabadussõja Ajaloo Komitee, 1937, 1939.
- Eesti Wabaduse Sõda XI. 1918 – II. 1920. Terwishoidline osa. Tallinn: Sõjaväe Tervishoiu Valitsus, 1921.
- Juhend Vabadussõja ajaloo materjalide kogumiseks. Eesti riikliku iseseisvuse võitlusajastu sündmuste kronoloogia 1917–1920. Tallinn: Vabadussõja Ajaloo Komitee, 1936.
- Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt. II köide. Vabadussõda 1918–1920. Tallinn: Eesti Ajakirjanikkude Liit, Rahvaülikool. 1930.
- Traksmaa, August. Lühike Vabadussõja ajalugu. Tallinn: Kultuurkoondis, 1939.
- Ühistöö Eesti riigi loomisel. Koost. Ed. Laaman. Tallinn: Tallinna Õpetajate Selts, 1927.
- 6. jalaväepolk Vabadussõjas 1918–1920. Koost. Jaan Maide, Ernst Valdin. 6. Rahvaväe Polgu Sõjaväelaste Ühing, 1938.
- Eesti Arst 2008, nr 87 (2): 149−153.
4-s Eesti Rahwawäe Polk / Posti Saadetus
4. polgu formeerimist alustati 21.11.1918 Narvas, ülemaks määrati polkovnik Aleksander Seiman.
Narva kindlus.
4-da EESTI JALAWÄE POLGU / Posti Saadetus
28.11.1918 oli 4. jalaväepolgu koosseisus 114 ohvitseri, 481 sõdurit ja Narva kaitseliidust 150 meest. Detsembris 1919 oli 4. jalaväepolk Viru rindel.
28.11.1918 oli 4. jalaväepolgu koosseisus 114 ohvitseri, 481 sõdurit ja Narva kaitseliidust 150 meest. Detsembris 1919 oli 4. jalaväepolk Viru rindel.
4-da EESTI RAHWAWÄE POLGU / 11 ROOD
Juulis 1919 oli 4. jalaväepolk Narva taga Ingerimaal. 4. jalaväepolgu koosseisu kuulus kolm pataljoni 12 rooduga.
Juulis 1919 oli 4. jalaväepolk Narva taga Ingerimaal. 4. jalaväepolgu koosseisu kuulus kolm pataljoni 12 rooduga.
5-da Rakwere jalawäe polgu ORKESTER / lüüra
Georg Reder asutas 1918. aastal Tallinna garnisoni orkestri. Aastatel 1919–1940 oli ta Eesti kõigi väeosade orkestrite muusikainspektor. 1902. aastal lõpetas G. Reder Peterburi Konservatooriumi trompetiklassi.
Georg Reder asutas 1918. aastal Tallinna garnisoni orkestri. Aastatel 1919–1940 oli ta Eesti kõigi väeosade orkestrite muusikainspektor. 1902. aastal lõpetas G. Reder Peterburi Konservatooriumi trompetiklassi.
5-da RAKWERE JALAWÄE POLGU / Kuulipilduja Komando
15.12.1918 koondusid Rägaverre 5. jalaväepolgu ülema alampolkovnik Nikolai Reegi käsutusse järgmised väeosad: 5. polgu II pataljon ühes kuulipildurite, ratsa- ja jalamaakuulajate komandoga ning 1. ja 6. polgust saadud roodudega, kokku 675 tääki ja mõõka 13 kuulipildujaga, toetatud nelja kolmetollise ja kahe 57 mm suurtükiga.
Bad Elsteri vaade.
5. RAKWERE JALAWÄE POLK / II Bataljoni Kuulipildujate rood
5. jalaväe polgu II pataljoni ülem oli 15.07.1919 alamkapten August Traksmann (Traksmaa).
Petseri klooster.
5. jalaväe polgu II pataljoni ülem oli 15.07.1919 alamkapten August Traksmann (Traksmaa).
Petseri klooster.
5. Rakwere jalawäe polk / Pommipildujate komando
Pataljonidele ja roodudele lisaks kuulusid 5. jalaväepolgu koosseisu jalamaakuulajate komando, kaitseliidurood, kuulipildujate komando, ratsakomando ja töörood.
Pataljonidele ja roodudele lisaks kuulusid 5. jalaväepolgu koosseisu jalamaakuulajate komando, kaitseliidurood, kuulipildujate komando, ratsakomando ja töörood.
5. RAKWERE JALAWÄE POLK / III Pataljon
5. jalaväepolgu III pataljon osales 1919. aasta suvel Pihkva kaiselahingutes Nõukogude Venemaa territooriumil ja Põhja-Lätis (Pihkva lahingud).
5. jalaväepolgu III pataljon osales 1919. aasta suvel Pihkva kaiselahingutes Nõukogude Venemaa territooriumil ja Põhja-Lätis (Pihkva lahingud).
5. Rakwere jalawäe polk / 5 ROOD
5. jalaväepolk osales juulis 1919 Pihkva kaitsmisel ja langemisel.
5. jalaväepolk osales juulis 1919 Pihkva kaitsmisel ja langemisel.
5. Rakwere jalawäe polk / Öpe komando
Irboska jaam.
Irboska jaam.
5 RAKWERE JALAWÄE POLK / 12 rood
14. aprillil 1919 jõudsid 5. jalaväepolgu osad koos 1. suurtükiväepolgu 4. patareiga Viru rindelt Piusa (Pimža) jaama.
14. aprillil 1919 jõudsid 5. jalaväepolgu osad koos 1. suurtükiväepolgu 4. patareiga Viru rindelt Piusa (Pimža) jaama.
6-es jalawäe polk / ORKESTER
6. jalaväepolgu orkester loodi jaanuaris 1919, orkestrit juhatas kapellmeister Valfried Jakobson.
6. jalaväepolgu orkester loodi jaanuaris 1919, orkestrit juhatas kapellmeister Valfried Jakobson.
6-da jalawäe polgu / 1. Pataljon
6. jalaväepolk formeeriti Pärnus 21.11.1918, ülemaks määrati alamkapten Johan Puskar.
1. pataljoni ülem oli alamkapten Karl Tallo.
6. jalaväepolk formeeriti Pärnus 21.11.1918, ülemaks määrati alamkapten Johan Puskar.
1. pataljoni ülem oli alamkapten Karl Tallo.
6-es jalawäe polk / Side Komando
6. jalaväepolgu sidekomando esimeseks ülemaks määrati 7.12.1918 leitnant Bruno Vitas, sellel kohal oli ta kuni 20.02.1919.
6. jalaväepolgu sidekomando esimeseks ülemaks määrati 7.12.1918 leitnant Bruno Vitas, sellel kohal oli ta kuni 20.02.1919.
Kiri on saadetud 6. jalaväepolgu sidekomando teenistujale 19.02.1920.
6. jalaväepolgu sidekomando ülemaks määrati 20.02.1919 leitnant Aleksander Kulbusch (Kulgver). 23.10.1919 sai ta alamkapteni auastme.
Rahvahulk Estonia teatrimaja ees Asutava Kogu avamise päeval, 23.04.1919.
Foto: I. & P. Parikas Tallinnas.
6. jalaväepolgu sidekomando ülemaks määrati 20.02.1919 leitnant Aleksander Kulbusch (Kulgver). 23.10.1919 sai ta alamkapteni auastme.
Rahvahulk Estonia teatrimaja ees Asutava Kogu avamise päeval, 23.04.1919.
Foto: I. & P. Parikas Tallinnas.
6 jalawäe polk / 2 bataljon
6. jalaväepolgu 2. pataljon formeeriti 1918. aasta oktoobri lõpus Viljandis, 29.11.1918 määrati 2. pataljoni ülemaks alamkapten Verner Trossi. 25.04.1919 määrati V. Trossi III pataljoni ülemaks.
Foto Karl Noormägi Brom-pildi tööstusest Narvas.
6. jalaväepolgu 2. pataljon formeeriti 1918. aasta oktoobri lõpus Viljandis, 29.11.1918 määrati 2. pataljoni ülemaks alamkapten Verner Trossi. 25.04.1919 määrati V. Trossi III pataljoni ülemaks.
Foto Karl Noormägi Brom-pildi tööstusest Narvas.