Eesti Vabadussõda. November 1918 – veebruar 1920
Jätkame Eesti Vabadussõja postiajaloo kogu sirvimist.
Sõjapidamise aineliseks toetamiseks tekkis riiklike ja omavalitsusasutuste kõrval aja jooksul ka ühiskondlikke organisatsioone. Eestis tegutses Vabadussõja ajal abiorganisatsioon Ühistöö, mis kutsuti ellu, et tsiviilisikud saaksid omalt poolt vabatahtlikult toetada vabadusvõitlust. Selle asutajaks ja juhiks sai Voldemar Päts. Ühistöö asutamiskoosolek toimus 8. detsembril 1918 Tallinnas ja organisatsioon levis oma osakondade kaudu kiirelt üle maa.
Ühistöö tegevuse arenedes eraldati sealt hiljem haavatutele ja haigetele abi andmise, tegeva sõjaväe toetamise ja sõjapõgenike ning sõjavangide toetamise osakond. Neist moodustati valitsuse otsusega 18. jaanuaril 1919 iseseisev organisatsioon – Eesti Punane Rist, mis esialgu allus Sõjaväe Tervishoiu Valitsuse ülemale.
Eesti Sõjaväe Tervishoiu Valitsuse ülemaks määrati 8. aprillil 1919 Eesti sõjameditsiini rajaja dr Arthur-Aleksander Lossmann. Arsti kutse omandas Lossmann Peterburi Keiserlikus Sõjameditsiini Akadeemias, mille lõpetas 1904. aastal.
24. veebruaril 1919 kinnitas Ajutine Valitsus Eesti Punase Risti põhikirja. Seltsi presidendiks valiti I diviisi arst Hans Leesment.
Sõjaväe tervishoiusüsteem Vabadussõjas pidi tagama 100 000-mehelise armee meditsiinilise teenindamise. Sinna kuulusid 27 haiglat kokku 8000 voodikohaga ning väeosade ja diviiside meditsiiniteenistused vahetu abi andmiseks rindel. Haavatuid paigutati ravile ka Punase Risti ja omavalitsuste haiglatesse, samuti erahaiglatesse.
Diviiside juurde loodi nakkushaiguste vastu võitlemise salgad. Evakueerimiseks töötas raudteedel 46 sanitaarvagunit. Sõjaväel oli Vabadussõja jooksul haavatute ja haigete sõdurite paigutamiseks 49 raviasutust, peale nende veel välisriikide nagu Taani ja Soome omad. Sõjaväe juhatusele allus seitse sõjaväehaiglat (kolm Tallinnas, kolm Tartus, üks Viljandis), kolm sidumissalka ja kolm „külgehakkavate haiguste vastu võitlevat lendsalka“ (üks iga diviisi juures), mis tegutsesid haiglatena, üks soomusrongide diviisi haigla, kolm sõjavangide haiglat (Rahumäel, Allikul ja Tartus), kaks sanatooriumi haavatute järelraviks Kuressaares ja Haapsalus ning üks evakuatsiooni- ja karantiinipunkt Tartus. Lisaks nendele raviti haigeid ja haavatuid sõdurid veel kümnes linnahaiglas – kahes Tallinna haiglas, Tartus, Valgas, Võrus, Haapsalus, Paides, Pärnus ja Viljandis. Punase Risti haiglaid oli üheksa (kolm Tartus ja üks Valgas, Võrus, Haapsalus, Paides, Pärnus, Viljandis), samuti oli Punase Risti sanatoorium Imastul. Veel raviti sõdureid kahes Tallinna ja kahes Tartu erakliinikus ning viies Tartu ülikooli kliinikus. Lisaks oli Sõjaväe Tervishoiu Valitsusel 500 voodikohta haigetele vangidele laagrite haiglates, haavatud vange raviti sõjaväehaiglates.
Vabadussõja vältel oli sõjaväe tervishoiusüsteemis 250 arsti, 60 proviisorit, üle 300 meditsiiniõe, ligi 700 velskrit ja mitu tuhat sanitari. Paljud staažikad arstid asusid vabatahtlikult sõjaväe teenistusse. Nende hulgas oli ka Lydia Koidula vend Eugen Jannsen, kes 70-aastasena juhatas silmahaiguste osakonda Tallinna I sõjaväehaiglas.
Ulatuslikku materiaalset abi andsid USA, Taani ja Rootsi Punase Risti organisatsioonid. Eriti märkimisväärne oli Ameerika Punase Risti abi, selle korraldamiseks loodi Tallinnas Ameerika Punase Risti osakond.
Näituse teises osas on välja pandud postitemplite jäljendid, mis olid kasutusel 4., 5., 6., 7., 8. ja 9. jalaväepolgu erinevates väeosades ja tervishoiuasutustes.
Head vaatamist!
Tööriistade realt infonupu alt leiab templijäljendi teksti (kursiivis), ajaloolist taustainfot ja selgitusi piltide kohta.
Näituse toimkond
Koostaja: Eve Aab
Konsultant: Ants Linnard, Postimuuseumi Sõprade Seltsi esimees
Fototööd: Arp Karm
Toimetaja: Ivi Tammaru
Kasutatud kirjandus
Jätkame Eesti Vabadussõja postiajaloo kogu sirvimist.
Sõjapidamise aineliseks toetamiseks tekkis riiklike ja omavalitsusasutuste kõrval aja jooksul ka ühiskondlikke organisatsioone. Eestis tegutses Vabadussõja ajal abiorganisatsioon Ühistöö, mis kutsuti ellu, et tsiviilisikud saaksid omalt poolt vabatahtlikult toetada vabadusvõitlust. Selle asutajaks ja juhiks sai Voldemar Päts. Ühistöö asutamiskoosolek toimus 8. detsembril 1918 Tallinnas ja organisatsioon levis oma osakondade kaudu kiirelt üle maa.
Ühistöö tegevuse arenedes eraldati sealt hiljem haavatutele ja haigetele abi andmise, tegeva sõjaväe toetamise ja sõjapõgenike ning sõjavangide toetamise osakond. Neist moodustati valitsuse otsusega 18. jaanuaril 1919 iseseisev organisatsioon – Eesti Punane Rist, mis esialgu allus Sõjaväe Tervishoiu Valitsuse ülemale.
Eesti Sõjaväe Tervishoiu Valitsuse ülemaks määrati 8. aprillil 1919 Eesti sõjameditsiini rajaja dr Arthur-Aleksander Lossmann. Arsti kutse omandas Lossmann Peterburi Keiserlikus Sõjameditsiini Akadeemias, mille lõpetas 1904. aastal.
24. veebruaril 1919 kinnitas Ajutine Valitsus Eesti Punase Risti põhikirja. Seltsi presidendiks valiti I diviisi arst Hans Leesment.
Sõjaväe tervishoiusüsteem Vabadussõjas pidi tagama 100 000-mehelise armee meditsiinilise teenindamise. Sinna kuulusid 27 haiglat kokku 8000 voodikohaga ning väeosade ja diviiside meditsiiniteenistused vahetu abi andmiseks rindel. Haavatuid paigutati ravile ka Punase Risti ja omavalitsuste haiglatesse, samuti erahaiglatesse.
Diviiside juurde loodi nakkushaiguste vastu võitlemise salgad. Evakueerimiseks töötas raudteedel 46 sanitaarvagunit. Sõjaväel oli Vabadussõja jooksul haavatute ja haigete sõdurite paigutamiseks 49 raviasutust, peale nende veel välisriikide nagu Taani ja Soome omad. Sõjaväe juhatusele allus seitse sõjaväehaiglat (kolm Tallinnas, kolm Tartus, üks Viljandis), kolm sidumissalka ja kolm „külgehakkavate haiguste vastu võitlevat lendsalka“ (üks iga diviisi juures), mis tegutsesid haiglatena, üks soomusrongide diviisi haigla, kolm sõjavangide haiglat (Rahumäel, Allikul ja Tartus), kaks sanatooriumi haavatute järelraviks Kuressaares ja Haapsalus ning üks evakuatsiooni- ja karantiinipunkt Tartus. Lisaks nendele raviti haigeid ja haavatuid sõdurid veel kümnes linnahaiglas – kahes Tallinna haiglas, Tartus, Valgas, Võrus, Haapsalus, Paides, Pärnus ja Viljandis. Punase Risti haiglaid oli üheksa (kolm Tartus ja üks Valgas, Võrus, Haapsalus, Paides, Pärnus, Viljandis), samuti oli Punase Risti sanatoorium Imastul. Veel raviti sõdureid kahes Tallinna ja kahes Tartu erakliinikus ning viies Tartu ülikooli kliinikus. Lisaks oli Sõjaväe Tervishoiu Valitsusel 500 voodikohta haigetele vangidele laagrite haiglates, haavatud vange raviti sõjaväehaiglates.
Vabadussõja vältel oli sõjaväe tervishoiusüsteemis 250 arsti, 60 proviisorit, üle 300 meditsiiniõe, ligi 700 velskrit ja mitu tuhat sanitari. Paljud staažikad arstid asusid vabatahtlikult sõjaväe teenistusse. Nende hulgas oli ka Lydia Koidula vend Eugen Jannsen, kes 70-aastasena juhatas silmahaiguste osakonda Tallinna I sõjaväehaiglas.
Ulatuslikku materiaalset abi andsid USA, Taani ja Rootsi Punase Risti organisatsioonid. Eriti märkimisväärne oli Ameerika Punase Risti abi, selle korraldamiseks loodi Tallinnas Ameerika Punase Risti osakond.
Näituse teises osas on välja pandud postitemplite jäljendid, mis olid kasutusel 4., 5., 6., 7., 8. ja 9. jalaväepolgu erinevates väeosades ja tervishoiuasutustes.
Head vaatamist!
Tööriistade realt infonupu alt leiab templijäljendi teksti (kursiivis), ajaloolist taustainfot ja selgitusi piltide kohta.
Näituse toimkond
Koostaja: Eve Aab
Konsultant: Ants Linnard, Postimuuseumi Sõprade Seltsi esimees
Fototööd: Arp Karm
Toimetaja: Ivi Tammaru
Kasutatud kirjandus
- Eesti Rahvaväe 9. jalaväe polk, 16. jaanuarist 1919 –1. jaanuarini 1921. Tallinn: Kool, 1922.
- Eesti Vabadussõda 1918–1920. I–II osa. Vabadussõja Ajaloo Komitee populaarteaduslik väljaanne. Tallinn: Vabadussõja Ajaloo Komitee, 1937, 1939.
- Eesti Wabaduse Sõda XI. 1918 – II. 1920. Terwishoidline osa. Tallinn: Sõjaväe Tervishoiu Valitsus, 1921.
- Juhend Vabadussõja ajaloo materjalide kogumiseks. Eesti riikliku iseseisvuse võitlusajastu sündmuste kronoloogia 1917–1920. Tallinn: Vabadussõja Ajaloo Komitee, 1936.
- Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt. II köide. Vabadussõda 1918–1920. Tallinn: Eesti Ajakirjanikkude Liit, Rahvaülikool. 1930.
- Traksmaa, August. Lühike Vabadussõja ajalugu. Tallinn: Kultuurkoondis, 1939.
- Ühistöö Eesti riigi loomisel. Koost. Ed. Laaman. Tallinn: Tallinna Õpetajate Selts, 1927.
- 6. jalaväepolk Vabadussõjas 1918–1920. Koost. Jaan Maide, Ernst Valdin. 6. Rahvaväe Polgu Sõjaväelaste Ühing, 1938.
- Eesti Arst 2008, nr 87 (2): 149−153.
1 Tartu Sõjawäe Haigemaja / vapp
Haigemaja avati 6.03.1919 kahes ülikoolile kuuluvas nn Maarjamõisa Kliiniku kahes majas 600 voodikohaga. Esimese maja siseosakonnas oli 31 palatit 350 voodikohaga, apteek, laboratoorium ja kantselei, teises majas kirurgiaosakond: 40 palatit 350 voodikohaga, sidumistuba kuue sidumislauaga, kaks lõikustuba lõikuste ettevalmistuste toaga ja röntgenikabinet.
Haigemaja avati 6.03.1919 kahes ülikoolile kuuluvas nn Maarjamõisa Kliiniku kahes majas 600 voodikohaga. Esimese maja siseosakonnas oli 31 palatit 350 voodikohaga, apteek, laboratoorium ja kantselei, teises majas kirurgiaosakond: 40 palatit 350 voodikohaga, sidumistuba kuue sidumislauaga, kaks lõikustuba lõikuste ettevalmistuste toaga ja röntgenikabinet.
Tartu Garnisoni haigemaja / vapp
Garnisoni haigemaja asus Tartus Jaama 71.
Tartu ülikool.
Garnisoni haigemaja asus Tartus Jaama 71.
Tartu ülikool.
Haigemaja I. E.P.R.Tartu Komitee / +
Ülikooli I sisehaiguste kliinik asus Toomemäel.
1914. R. Carré „Noor salakaubavedaja“.
Ülikooli I sisehaiguste kliinik asus Toomemäel.
1914. R. Carré „Noor salakaubavedaja“.
Ülikooli Haawakliinik / Tartus
Ülikooli haavakliinik asus Toomemäel.
Ülikooli haavakliinik asus Toomemäel.
III Tartu Sõjawäe Haigemaja / vapp
III Tartu Sõjaväe haigemaja asus kahes kolmekordses kivimajas Rostovtsevi eraülikooli kliinikus linna ääres Savi ja Tööstuse tänava nurgal (praegu Näituse ja A. Haava tn).
III Tartu Sõjaväe haigemaja asus kahes kolmekordses kivimajas Rostovtsevi eraülikooli kliinikus linna ääres Savi ja Tööstuse tänava nurgal (praegu Näituse ja A. Haava tn).
II Tartu Sõjawäe Haigemaja / kirjadele
II Tartu Sõjaväe haigemaja asus suures kolmekordses ülikooli haigemaja hoones Aia 38.
4.04.1919 saadi käsk avada haigemaja tuhande voodikohaga. Haiged võisid kasutada Saksa Käsitööliste Seltsi aeda (Vanemuise park). Selles haiglas suri Julius Kuperjanov.
II Tartu Sõjaväe haigemaja asus suures kolmekordses ülikooli haigemaja hoones Aia 38.
4.04.1919 saadi käsk avada haigemaja tuhande voodikohaga. Haiged võisid kasutada Saksa Käsitööliste Seltsi aeda (Vanemuise park). Selles haiglas suri Julius Kuperjanov.
Tartu ewakuatsioni ja karantini punkti Wanem arst / vapp
Tartu evakuatsiooni- ja karantiinipunkti avamise käsk anti 1.05.1919.
Varem töötas selles kohas Tartu Punase Risti komitee transpordiosakond.
20.05.1919 asus Tartu evakuatsiooni- ja karantiinipunkt raudteejaamas.
Kuni 3. Sõjaväe haigemaja avamiseni raviti nakkushaigeid ajutiselt mai lõpust kuni juuli lõpuni evakuatsiooni- ja karantiinipunktis. Alates 8. novembrist tegeles evakuatsiooni- ja karantiinipunkt ainult evakuatsiooniga.
Punkti personali kuulusid kaks arsti, kaks velskrit, kolm õde, viis majandusametnikku, kaks pesijat ja kokk. Sanitare oli viis, sanitare autodel kaks, kolm hobust, vankrid jne.
Tartu evakuatsiooni- ja karantiinipunkti avamise käsk anti 1.05.1919.
Varem töötas selles kohas Tartu Punase Risti komitee transpordiosakond.
20.05.1919 asus Tartu evakuatsiooni- ja karantiinipunkt raudteejaamas.
Kuni 3. Sõjaväe haigemaja avamiseni raviti nakkushaigeid ajutiselt mai lõpust kuni juuli lõpuni evakuatsiooni- ja karantiinipunktis. Alates 8. novembrist tegeles evakuatsiooni- ja karantiinipunkt ainult evakuatsiooniga.
Punkti personali kuulusid kaks arsti, kaks velskrit, kolm õde, viis majandusametnikku, kaks pesijat ja kokk. Sanitare oli viis, sanitare autodel kaks, kolm hobust, vankrid jne.
2 Diwiisi Külgehak. Haiguste wastu wõitlew lendsalk / vapp
2. diviisi külgehakkavate haiguste vastu võitlev lendsalk formeeriti 1.07.1919 Võrus Aleksandri 6 asuvas tütarlaste gümnaasiumi kahekordses kivimajas. Avamisel 1.08.1919 oli seal kümme voodikohta, laiendamisel 16.08.19 saadi sada voodikohta. Hiljem võeti ka naabruses asuv maja Aleksandri 8 haigemaja käsutusse. 1.03.1920 oli lendsalga haigemaja vanemarst dr Kohler.
2. diviisi külgehakkavate haiguste vastu võitlev lendsalk formeeriti 1.07.1919 Võrus Aleksandri 6 asuvas tütarlaste gümnaasiumi kahekordses kivimajas. Avamisel 1.08.1919 oli seal kümme voodikohta, laiendamisel 16.08.19 saadi sada voodikohta. Hiljem võeti ka naabruses asuv maja Aleksandri 8 haigemaja käsutusse. 1.03.1920 oli lendsalga haigemaja vanemarst dr Kohler.
Walga Punase Risti Komitee / +
Valga Ühistöö asutati 2.02.1919, teisel päeval pärast linna vabastamist enamlastest. Haigete ja haavatute toimkond avas oma haigemaja, kuid eraldus varsti Ühistööst Punase Risti komiteeks. Eesti Punase Rist põhikiri kinnitati Eesti Vabariigi esimesel aastapäeval 24.02.1919.
Kevadlilled.
Valga Ühistöö asutati 2.02.1919, teisel päeval pärast linna vabastamist enamlastest. Haigete ja haavatute toimkond avas oma haigemaja, kuid eraldus varsti Ühistööst Punase Risti komiteeks. Eesti Punase Rist põhikiri kinnitati Eesti Vabariigi esimesel aastapäeval 24.02.1919.
Kevadlilled.
Eesti Punane Rist Jmastu Sanatoorium / +
1.05.1919 hakati sanatooriumi jaoks Tartust ja Tallinnast inventari kokku otsima ning remontima Imastu mõisa peahoonet, kolmekordset kivimaja. 7.06.1919 avati tiisikushaigete sõdurite jaoks 50 voodikohaga sanatoorium. Imastu mõis asus Tapa jaama lähedal, kolme versta kaugusel raudteejaamast.
1.05.1919 hakati sanatooriumi jaoks Tartust ja Tallinnast inventari kokku otsima ning remontima Imastu mõisa peahoonet, kolmekordset kivimaja. 7.06.1919 avati tiisikushaigete sõdurite jaoks 50 voodikohaga sanatoorium. Imastu mõis asus Tapa jaama lähedal, kolme versta kaugusel raudteejaamast.
Viljandi Punase Risti Haigemaja / +
Viljandi Ühistöö sanitaartoimkonna suurimaks probleemiks oli alguses korraliku haigemaja, sauna ja pesuköögi puudumine. Aadlisoost naisterahvaste varjupaigas seati mõne päevaga sisse sõjaväe haigemaja 50 voodiga. Voodid saadi linna pealt kokku, mõni kinkis, teine laenas. 12.04.1919 anti haigemaja Eesti Punasele Ristile, arveid maksis edasi Ühistöö, sest Punasel Ristil endal raha ei olnud. Punane Rist võis tõsta voodite arvu kuni 100-ni.
Sõja-aastatel oli Punase Risti haigemaju kokku üheksa: kolm Tartus ja üks Valgas, Võrus, Haapsalus, Paides, Pärnus ja Viljandis, lisaks sanatoorium Imastus.
Viljandi Ühistöö sanitaartoimkonna suurimaks probleemiks oli alguses korraliku haigemaja, sauna ja pesuköögi puudumine. Aadlisoost naisterahvaste varjupaigas seati mõne päevaga sisse sõjaväe haigemaja 50 voodiga. Voodid saadi linna pealt kokku, mõni kinkis, teine laenas. 12.04.1919 anti haigemaja Eesti Punasele Ristile, arveid maksis edasi Ühistöö, sest Punasel Ristil endal raha ei olnud. Punane Rist võis tõsta voodite arvu kuni 100-ni.
Sõja-aastatel oli Punase Risti haigemaju kokku üheksa: kolm Tartus ja üks Valgas, Võrus, Haapsalus, Paides, Pärnus ja Viljandis, lisaks sanatoorium Imastus.
3-da Diviisi Sidumise Salk
3. diviisi sidumise salgal oli haigete evakueerimiseks seitse sanitaarvagunit, üks auto ja kaks hobust. Vagunid liikusid Lätimaal Gulbene ja Valka vahel. Salga personali kuulusid kolm arsti, viis velskrit, üheksa õde, apteegi juhataja, kaks majandusametnikku, kolm kantseleitöötajat, 35 sanitari ja kaks autojuhti.
3. diviisi sidumise salgal oli haigete evakueerimiseks seitse sanitaarvagunit, üks auto ja kaks hobust. Vagunid liikusid Lätimaal Gulbene ja Valka vahel. Salga personali kuulusid kolm arsti, viis velskrit, üheksa õde, apteegi juhataja, kaks majandusametnikku, kolm kantseleitöötajat, 35 sanitari ja kaks autojuhti.
2. tagawara bataljoni Wanem arst / vapp
2. diviisi tagavarapataljon formeeriti 29.12.1919 Haapsalus.
Kivisild Tartus.
2. diviisi tagavarapataljon formeeriti 29.12.1919 Haapsalus.
Kivisild Tartus.
3-da Jalawäe Diwiisi Sidumise Salk / vapp
3. jalaväediviisi sidumise salk formeeriti 21.05.1919 Valgas. 21.06.1919 avati seal Pihkva tn 13 haigemaja 36 voodikohaga, juulis laiendati seda 120 voodini. Inventari muretses Soomusrongide Diviisi Intendandi Valitsus. Haigemaja võttis vastu ainult haavatuid ja kirurgilisi haigeid.
3. jalaväediviisi sidumise salk formeeriti 21.05.1919 Valgas. 21.06.1919 avati seal Pihkva tn 13 haigemaja 36 voodikohaga, juulis laiendati seda 120 voodini. Inventari muretses Soomusrongide Diviisi Intendandi Valitsus. Haigemaja võttis vastu ainult haavatuid ja kirurgilisi haigeid.
3 Diwiisi Külgehak. Haiguste wastu wõitlew lendsalk / vapp
3. diviisi külgehakkavate haiguste vastu võitlev lendsalk formeeriti 29.03.1919 Viljandis. Samas avati haigemaja kümne voodikohaga. Esimesed tüüfust põdevad sõjavangid võeti vastu 2.05.1919.
3. diviisi külgehakkavate haiguste vastu võitleva lendsalga haigemaja.
Voltveti (Tihemetsa) mõisa härrastemaja.
3. diviisi külgehakkavate haiguste vastu võitlev lendsalk formeeriti 29.03.1919 Viljandis. Samas avati haigemaja kümne voodikohaga. Esimesed tüüfust põdevad sõjavangid võeti vastu 2.05.1919.
3. diviisi külgehakkavate haiguste vastu võitleva lendsalga haigemaja.
Voltveti (Tihemetsa) mõisa härrastemaja.
3 Diwiisi Külgehak. Haiguste wastu wõitlew lendsalk / vapp
Lendsalk kolis 13.07.1919 Valga jaama lähedal asuvasse Lindebaumi mõisa.
Valga, Liivimaa.
Lendsalk kolis 13.07.1919 Valga jaama lähedal asuvasse Lindebaumi mõisa.
Valga, Liivimaa.