Aja jälg 2. osa

Eesti Vabadussõda. November 1918 – veebruar 1920
 
Jätkame Eesti Vabadussõja postiajaloo kogu sirvimist.
 
Sõjapidamise aineliseks toetamiseks tekkis riiklike ja omavalitsusasutuste kõrval aja jooksul ka ühiskondlikke organisatsioone. Eestis tegutses Vabadussõja ajal abiorganisatsioon Ühistöö, mis kutsuti ellu, et tsiviilisikud saaksid omalt poolt vabatahtlikult toetada vabadusvõitlust. Selle asutajaks ja juhiks sai Voldemar Päts. Ühistöö asutamiskoosolek toimus 8. detsembril 1918 Tallinnas ja organisatsioon levis oma osakondade kaudu kiirelt üle maa.

Ühistöö tegevuse arenedes eraldati sealt hiljem haavatutele ja haigetele abi andmise, tegeva sõjaväe toetamise ja sõjapõgenike ning sõjavangide toetamise osakond. Neist moodustati valitsuse otsusega 18. jaanuaril 1919 iseseisev organisatsioon – Eesti Punane Rist, mis esialgu allus Sõjaväe Tervishoiu Valitsuse ülemale.

Eesti Sõjaväe Tervishoiu Valitsuse ülemaks määrati 8. aprillil 1919 Eesti sõjameditsiini rajaja dr Arthur-Aleksander Lossmann. Arsti kutse omandas Lossmann Peterburi Keiserlikus Sõjameditsiini Akadeemias, mille lõpetas 1904. aastal.

24. veebruaril 1919 kinnitas Ajutine Valitsus Eesti Punase Risti põhikirja. Seltsi presidendiks valiti I diviisi arst Hans Leesment.
Sõjaväe tervishoiusüsteem Vabadussõjas pidi tagama 100 000-mehelise armee meditsiinilise teenindamise. Sinna kuulusid 27 haiglat kokku 8000 voodikohaga ning väeosade ja diviiside meditsiiniteenistused vahetu abi andmiseks rindel. Haavatuid paigutati ravile ka Punase Risti ja omavalitsuste haiglatesse, samuti erahaiglatesse.

Diviiside juurde loodi nakkushaiguste vastu võitlemise salgad. Evakueerimiseks töötas raudteedel 46 sanitaarvagunit. Sõjaväel oli Vabadussõja jooksul haavatute ja haigete sõdurite paigutamiseks 49 raviasutust, peale nende veel välisriikide nagu Taani ja Soome omad. Sõjaväe juhatusele allus seitse sõjaväehaiglat (kolm Tallinnas, kolm Tartus, üks Viljandis), kolm sidumissalka ja kolm „külgehakkavate haiguste vastu võitlevat lendsalka“ (üks iga diviisi juures), mis tegutsesid haiglatena, üks soomusrongide diviisi haigla, kolm sõjavangide haiglat (Rahumäel, Allikul ja Tartus), kaks sanatooriumi haavatute järelraviks Kuressaares ja Haapsalus ning üks evakuatsiooni- ja karantiinipunkt Tartus. Lisaks nendele raviti haigeid ja haavatuid sõdurid veel kümnes linnahaiglas – kahes Tallinna haiglas, Tartus, Valgas, Võrus, Haapsalus, Paides, Pärnus ja Viljandis. Punase Risti haiglaid oli üheksa (kolm Tartus ja üks Valgas, Võrus, Haapsalus, Paides, Pärnus, Viljandis), samuti oli Punase Risti sanatoorium Imastul. Veel raviti sõdureid kahes Tallinna ja kahes Tartu erakliinikus ning viies Tartu ülikooli kliinikus. Lisaks oli Sõjaväe Tervishoiu Valitsusel 500 voodikohta haigetele vangidele laagrite haiglates, haavatud vange raviti sõjaväehaiglates.

Vabadussõja vältel oli sõjaväe tervishoiusüsteemis 250 arsti, 60 proviisorit, üle 300 meditsiiniõe, ligi 700 velskrit ja mitu tuhat sanitari. Paljud staažikad arstid asusid vabatahtlikult sõjaväe teenistusse. Nende hulgas oli ka Lydia Koidula vend Eugen Jannsen, kes 70-aastasena juhatas silmahaiguste osakonda Tallinna I sõjaväehaiglas.
Ulatuslikku materiaalset abi andsid USA, Taani ja Rootsi Punase Risti organisatsioonid. Eriti märkimisväärne oli Ameerika Punase Risti abi, selle korraldamiseks loodi Tallinnas Ameerika Punase Risti osakond.

Näituse teises osas on välja pandud postitemplite jäljendid, mis olid kasutusel 4., 5., 6., 7., 8. ja 9. jalaväepolgu erinevates väeosades ja tervishoiuasutustes.

Head vaatamist!

Tööriistade realt infonupu alt leiab templijäljendi teksti (kursiivis), ajaloolist taustainfot ja selgitusi piltide kohta.
 
Näituse toimkond
Koostaja: Eve Aab
Konsultant: Ants Linnard, Postimuuseumi Sõprade Seltsi esimees
Fototööd: Arp Karm
Toimetaja: Ivi Tammaru
 
Kasutatud kirjandus

• Eesti Rahvaväe 9. jalaväe polk, 16. jaanuarist 1919 –1. jaanuarini 1921. Tallinn: Kool, 1922.
• Eesti Vabadussõda 1918–1920. I–II osa. Vabadussõja Ajaloo Komitee populaarteaduslik väljaanne. Tallinn: Vabadussõja Ajaloo Komitee, 1937, 1939.
• Eesti Wabaduse Sõda XI. 1918 – II. 1920. Terwishoidline osa. Tallinn: Sõjaväe Tervishoiu Valitsus, 1921.
• Juhend Vabadussõja ajaloo materjalide kogumiseks. Eesti riikliku iseseisvuse võitlusajastu sündmuste kronoloogia 1917–1920. Tallinn: Vabadussõja Ajaloo Komitee, 1936.
• Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt. II köide. Vabadussõda 1918–1920. Tallinn: Eesti Ajakirjanikkude Liit, Rahvaülikool. 1930.
• Traksmaa, August. Lühike Vabadussõja ajalugu. Tallinn: Kultuurkoondis, 1939.
• Ühistöö Eesti riigi loomisel. Koost. Ed. Laaman. Tallinn: Tallinna Õpetajate Selts, 1927.
• 6. jalaväepolk Vabadussõjas 1918–1920. Koost. Jaan Maide, Ernst Valdin. 6. Rahvaväe Polgu Sõjaväelaste Ühing, 1938.
• Eesti Arst 2008, nr 87 (2): 149−153.