Digitaalne kultuuripärand kui ühiskondlik ressurss
Projekti aeg: 2024–2026Rahastaja: Eesti Kultuuriministeerium
Projekti täitjad ERMist: Pille Runnel (ERMi teadusdirektor), Pille Pruulmann-Vengerfeldt (ERMi vanemteadur, Malmö ülikooli meedia ja kommunikatsiooni professor), Agnes Aljas (ERMi teadussekretär), Mahendra Mahey (ERMi nooremteadur)
Projekti partnerid: Kai Pata (Tallinna Ülikooli täiskasvanuhariduse ja mitteformaalõppe professor), Oleksandr Cherednychenko (Tallinna Ülikooli doktorant)
Märkimisväärne osa Eesti muuseumide kogudest on Eesti elanikele digitaalselt kättesaadav. Tegemist on hindamatu ühiskondliku ressursiga, millel on suur potentsiaal panustada jätkusuutlikku arengusse. Ühiskonna kiire sotsiaalne, majanduslik ja tehnoloogiline areng toob kaasa polariseerumist ja pidetusetunnet, kultuuripärand saab aga aidata inimestel muutustega toime tulla. Muuseumid aitavad muutustega toime tulla, kui nende ressursid leiavad ühiskonnas rakendust. Seega keskendub projekt digitaalse kultuuripärandi rakendamisele.
UNESCO ja FARO konventsioonid seavad esikohale inimkeskse pärandihalduse ja võrdsed võimalused pärandile juurde pääseda, viidates, et pärandi väärtust võib mõõta selle järgi, mida see annab inimestele juurde. Samal ajal seatakse pärandit haldavates organisatsioonides esikohale pigem pärandi säilitamine. Pärandi digiteerimist nähakse olulise vahendina, kuidas säilitamise ja kasutamise dilemmat ületada, kuid praegu on tähelepanu sageli digitaalse andmelao loomisel ja vähem sellel, kuidas erinevad ühiskonnagrupid saaksid digitaalset pärandit ühiskonna arenguks kasutada.
Kultuuripärandi taastõlgendamisega on vaja tegeleda nii sotsiaalsetest, digitaalsetest kui ka rohepöördega seotud vaatepunktidest. Uuringud näevad ühe prioriteetse ülesandena pärandiga seotud rakendusvõimaluste analüüsimist ja pärandiga seotud hoiakute, teadmiste ja ootuste uurimist. Samas on teadvustatud, et uurimistöö vajab komplekssemat, uuenduslikku lähenemist ning erinevate uurimisvaldkondade põimimist.
Näeme digitaalse kultuuripärandi loomingulist ja eksperimentaalset kasutust ühe valdkonnana, kus Eestil on võimalik leida olulisi arenguressursse. Keskendumine digitaalsele kultuuripärandile aitab mõista, kuidas pärandist võiksid kasu saada ka need inimesed, kelle elu ja töö asuvad keskustest eemal ning kelle jaoks jäävad muuseumikogud füüsiliselt kaugeks. Digitaalne kultuuripärand on muuseumide jaoks oluline ressurss, mida tuleks kasutada praegusest märksa rohkem andmepõhistes otsustes, koosloomealgatustes, kodanikuteaduses ja haridussektoris laiemalt.
Projekti ülesandeks on arendada erinevate siht- ja sidusrühmade ning muuseumide võimekust digitaalse kultuuripärandi kasutamisel ning mõtestamisel, kasutamisel erinevates valdkondades ja pärandiga seotud teadmussiirdes. Projekti väljundiks on vähemalt kolm eksperimentaalset koosloomes sündinud digitaalse kultuuripärandi rakendust ning metodoloogiline tööriistakast digitaalse koosloome võimestamiseks.
Toimunud sündmused