Pärandipärlid on erilised esemed muuseumite kogudest, mis tänu kultuuriväärtuste digiprojektile e-kujul vaadeldavaks muutuvad.    
 

Muraste lastekodust pärit vaip. Muraste lastekodule kuulunud vaip kooti ENSV kümnendaks aastapäevaks, mida tähistati 1950. aastal. Tänasesse Harku valla territooriumile jääv Muraste mõis riigistati 1919. aastal. Seejärel asus mõisa härrastemajja Punase risti lastekodu. Ese toodi Harjumaa Muuseumisse pärast lastekodu likvideerimist 1995. aastal.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Värvirikka gobelääni "Sadam" kudus 1970. aastal tekstiilikunstnik Miralda Pajumaa (sünd. 1934). 1972. aastal oli see vaip eksponeeritud tema ja klaasikunstnik Peeter Rudaši ühisnäitusel Tallinna Kunstisalongis.

 

Eesti Ajaloomuuseumi kogusse osteti vaip 1981. aastal Kunstitoodete Kombinaadist ARS.

 

 

Vooditekk on pärit Setomaalt. Selle kudus 1930ndatel aastatel Värska lähedal Lobotka külas sündinud Anastasia (Nasta) Paine (1916-2005, neiuna Hõbejärv). Abiellumise järel Nikolai Painega asus ta elama mehekoju Krabilova külla (nüüd Venemaal). Pere elas jõukalt, talus oli isegi rehepeksumasin. 1938 augustis sündis perre ainus laps, tütar Virve. 1950. aasta kevadel muutus pereelu igaveseks.

 

Peretütar Virve Vokksepp on meenutanud: „Olin 11-aastane kui meie pere Siberisse küüditati. See oli 27. mail 1950, väga vara hommikul. Väljas oli veel hämar kui meid äratati suure kloppimisega uksele. Ehmatus oli ülisuur kui nägime sõdureid püssidega. Tuppa tuli mitu meest. Meile anti aega riidesse panemiseks, kaasa lubati midagi võtta, mida, ei mäleta. Auto oli õues, sinna veeti aidast kaks suurt riidekirstu. Ühes, nagu pärast selgus, oli ainult õmblusmasin, teises mõned padjad ja tekk. Üks mees tõi aidast ka hernekoti, aga ülemus oli väga tige, raputas kõik herned mööda õue laiali. Siis ronisime autosse, istusime kirstudele ja sõit võis alata“. Virve lugu saab pikemalt lugeda ajalehest Setomaa (artikkel ilmus veebruaris 2020).

Pere küüditati Krasnojarski kraisse, kust tagasi koju sai alles aastate pärast. Õigupoolest kodu enam polnudki, see oli tehtud maatasa. Suur elumaja oli viidud teise külla koolimajaks. Elama asuti algul Tartusse, siis Tallinna. Siberist toodi koju tagasi ka ema kootud tekk, millest pool oli vahetatud leiva vastu. Hiljem müüs Virve tekikatke muuseumile. Selle järgi on lastud kududa uus vooditekk, mis ehib nüüd voodit Eesti Vabaõhumuuseumi setu talus Vanatalos. Uue teki kudusid Värskas Seto Kirävüü tublid käsitöölised. 

 

SM _ 10379:1 kuni SM _ 10379:16

Rannarootsi Muuseumi pärl
Pluus (pidulik) käsitsi õmmeldud valgest linasest riidest, mille esimese poole alumist serva kaunistab pruuni-valge-sinise kirju niplispits. Tagumise poole serva kaunistab kahes osas laiem niplispits, kus on kasutatud roosat, punast, pruuni, sinist ja valget niiti. Pitside vahel on linasest kangast vaheriba, kus kasutatud pilutehnikat ja punast niiti ning lõnga. Krae ääres on kitsas niplispits, sirge lõikega varrukal kätis. Õlakul punased motiivid. Saadud perekond Nordströmilt. 


RrM _ 1352:21 E 364



Pärnu Muuseumi pärlid
Üks osa digikujule viidud tektiiliesemetest oli väga tore kollektsioon, nimelt ühe Pärnu hambaarsti (1920-50) rõivad: tema kübarad, rannakostüümid, kindad. See kollektsioon on väga tore läbilõige ühe tolleaegse linna „kõrgklassi“ kuulunud naise garderoobist. 


PäMu _ 3261:28 Aj 1060:28/T


PäMu _ 3261:31 Aj 1060:31/T


PäMu _ 3261:34 Aj 1060:34/T

SA Haapsalu ja Läänema Muuseumid pärlid
Tikitud lillkirjaline vooditekk, pruunil villasel riidel värviline villane tikand. Tekk kuulus eseme muuseumi andja emale Juuli Sündemale (enne eestistamist Sündeva; sünd. Ottmann). Juuli Ottmann sündis Lääne-Nigula khk. Oru v. Vedru k. Kopli talus 1896. a, vanemad õed Maria ja Marta 1880-1890ndatel. Teki tellis endale veimevakka Juuli üks vanematest õdedest (arvatavasti Marta). Tekk telliti arvatavasti Juhani Annilt Ingkülast ning tikiti kodukootud kangale maavillaste ja *inglise lõngadega* (värvitud jutiliseks). See tekk oli oma ilult üle küla tekk. Kuna kumbki vanematest õdedest ei abiellunud, andis teki omanik teki nooremale õele, kui Juuli Ottmann abiellus 1924. aasta. jaanipäeval. Tikitud tekki kasutati tähtsamate pühade ajal (jõul jm), hoiti suures kirstus.


HM 9079 E 36

Reformkostüüm (pluus ja seelik), naturaalvalge toorsiid, 1910-1925. 2002. aastal jõudis õnneliku juhuse tõttu Läänemaa Muuseumisse Haapsalu vanalinna Saue tänav 8 maja pööningult kogu tekstiilesemeid, millest suurem osa naiste rõivaid pärineb Esimese maailmasõja eelsest perioodist. Tegemist on oma kompaktsuselt unikaalse leiuga – kokku 80 erinevat rõivaeset (pluusid, põlled, kübarad, jakid, kostüümid jms). Sellist hulka ühest kohast leitud 19.–20. sajandi vahetuse rõivaid on teistest muuseumidest raske leida. Leitud esemed on kuulunud erineva taustaga naistele – suuri erinevusi esineb nii materjali kui ka õmblustöö kvaliteedis. On materjalilt ning teostuselt kallist ja peent rätsepatööd, aga ka lihtsamaid, odavamaid esemeid, mis on vähem osava õmbleja valmistatud. Mõned esemed on kantud, parandatud ja ümber tehtud, teisi on aga vähe kasutatud. Rõivaesemete põhjal on selgelt eristatavad ka erinevused kandjate figuuris. Selle kogu põhjal valmis 2014. aastal muuseumis näitus „Suvorovi tänava naised“.

Moekunstnik Kai Saar on öelnud kogu kohta: 
". See oli ülemöödunud sajandivahetuse ilus rahuaeg enne Esimese maailmasõja õudusi. Belle Epoque…ühelt vanalt pööningult leitud daami garderoob viib meid tagasi aega, mida on hakatud kutsuma "



HM 8934:32/1-2 Aj 84/1-2

Virumaa Muuseumide pärl
Niitlõimedega pruutteki kudus Virumaal Katela külas omale kaasavaraks Ann Paju-Jurken. Teki lõngad värviti kanarbiku ja lepakoorega. 1859. aastal abiellus Ann perepoeg Kusta Jurkeniga Andja külast. Perekondliku traditsiooni järgi päris vanaema kootud teki tütar Leena Jurken-Puusepp, kes omakorda pärandas teki oma tütrele Ellale.

Ella Puusepp (16.03.1904–4.06.1991) õppis Rakvere Zeeh Gümnaasiumis ja Rakvere Õpetajate Seminaris ning töötas õpetajana Kunda-Malla, Viivikonna ja Karepa koolis. Teki andiski ema Ellale, kui viimane läks Malla kooli tööle. Vaip oli hoitud ja seda peeti väga kalliks. 1941. aastal küüditati Ella Puusepp koos perega Siberisse. Ella kirjutab oma mälestustes: „Rasked „ülikooli“ 10 aastat võtsid tekilt elu välja. Tahtsin perekonna pärandit kangesti hoida ja säästa. Ja mul õnnestus siiski tuua tekk 1957. aastal uuesti kodumaale, kuigi juba katkisena, vanana.“ See imekaunis pärand usaldati muuseumile 1963. aastal ja me püüame pruuttekki hoida samasuguse hoole ja armastusega.


RM_ 1897 E 352

Tallinna Linnamuuseumi pärl
Olümpialipp XXII olümpiamängudelt. Tegemist on ligi kuus meetrit pika ja kolm meetrit laia valgest siidriidest õmmeldud lipuga, millele on trükitud värvilised olümpiarõngad. Tallinnas Pirital toimunud olümpiapurjeregati tulesüütamise tseremoonia videosalvestustelt on näha, kuidas heisatakse pidulikult umbes samades mõõtudes olümpialipp.

Tallinna Linnamuuseumile andis suure olümpialipu 2004. aastal üle Tallinna Linnakantselei. Selle ajani oli lippu säilitanud Tallinna Linnavalitsus. Lipu kohta on väga vähe kirjalikku teavet, aga võib siiski oletada, et just see lipp (või siis selle koopia?) lehvis 1980. aastal Pirital olümpiatule kõrval. 

TLM_27086H 3216

Tartu Linnamuuseumi pärl
Tartu Linnaajaloo Muuseumide kogus on esemeid 13. sajandist kuni tänapäevani. Linnaajaloo seisukohast on kindlasti olulised 13. saj arheoloogilised leiud, kuid sama oluline on säilitada ka lähiajalugu. Seda enam, et 1955. aastal asutatud Tartu Linnamuuseumi üks kogumise põhisuundi oli Tartu tööstus. Seetõttu soovime pärandipärlite hulgas välja tuua oma ajastu stiilinäite rõivatööstusettevõtte Sangar toodangust. Sangar, mis oma õmblustsehhiga Tartus andis pea 70 aastat paljudele tartlastele tööd ja leiba, on tänaseks tootmise Eestis lõpetanud. Eestis toimub veel vaid tootearendus ja müük, tootmine ise on viidud Ukrainasse.

Sangarit seostatakse eelkõige meeste triiksärkidega, kuid mitte ainult. Näiteks on muuseumis hoiul 2004. aasta tootenäidised, mille seas on mitmeid riideesemeid lastele, naistele ja meestele. Nende hulgas on ka üks tore värvikas suvekleit ja jakk. Tegemist on komplektiga Sangari naisteriiete kollektsioonist „Suvi 2004“. 

Jakk ja suvekleit, mudel ORSETI, on disainitud Lotta Hjelte poolt, kes 2003. aastal asus Sangaris tööle peadisainerina, olles enne (12 aastat) töötanud pealisrõivaste tootja, AS Kurt Kellermanni heaks. See suvekostüüm on hea näide Lotte Hjelte käekirjast.

2004 oli aasta, kus konkurents oli terav ja nii pidi ka Sangar turul püsimiseks pakkuma igal hooajal välja uued mudelid. Kiire toodete vahetus nõudis kvalifitseeritud tööjõudu, mis omakorda tõstis tootmiskulu. Seetõttu võeti 2004. aastal vastu otsus, et spetsialiseerutakse vaid triiksärkide tootmisele.
Seega on see jakk ja kleit üks viimaseid Sangari Tartu õmblustsehhis toodetud naiste suveriideid.


TM _ 2824:6 Aj 

TM _ 2824:5 Aj

Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi pärl
Oranžitriibuline päevatekk 
Valmistatud 1925–1930
Musta põhitooniga villasel vooditekil on pikisuunaline käsitsi õmmeldud ühendusõmblus. Pikem külg ultusäärega. Lühemad küljed hallika lõimelõngaga käsitsi palistatud. Vaibal on neli lühemate külgedega paralleelset punase ja oranži lõngaga sissekootud mustririba. Ühe mustririba laius on 16 cm. Mustriribad korduvad 20 cm tagant.

Päevateki valmistaja Adele Eiland (1902–1976) sündis Põhja-Tartumaal Kodavere kihelkonnas Pala vallas Kantkülas. Hilisem elukoht oli Punikvere. Abikaasa Hugo Eiland (1904–1940) oli Jaanuse talu peremees. Adele abiellus Hugoga 25-aastaselt. Neil olid lapsed Endel Eiland (1930–1988) ning Evi Eiland (Lestal) (1935–2008). Adele õppis Tartus kaks aastat ühe koduperenaise käe all mitmesugust käsitööd (õmblemist, tikkimist, kudumist, heegeldamist, fileetegemist jm). Tekk on valmistatud Jaanuse talus kodustel kangastelgedel. Käsitöömaterjal on samuti kodus värvitud. Päevateki koos maavillaste sukkade, kinnaste ning teiste käsitööesemetega kinkis muuseumile Adele tütar Evi Lestal, kes töötas Palamuse ja Kaarepere koolis emakeeleõpetaja ning rahvatantsujuhina. Erksa värvikombinatsiooni ning ilusa mustriga päevatekk oli hästi hoitud ning anti muuseumile üle koos kõigi oluliste andmetega eseme kohta. Info olemasolu muudab päevateki üheks Eesti kultuuripärandit tutvustada aitavaks objektiks.


PAL _ 916:5 Aj 247:5

Viljandi Muuseumi pärlid
Mõrsja vaip, ümbervõtmise tekk
Valmistamisaeg: 1830–1840
Valmistaja Ann Kurik Viljandi kihelkonnast Pärsti vallast Ärina talust. Villane ümbervõtmise vaip on kootud mõrsjavaibaks, pärandatud emalt tütrele.


VM 9150:1 E 1846

Mulkide Selts asutati 1934. aastal Tallinnas Ohvitseride Keskkogu ruumides. Seltsi eesmärgiks oli tutvustada mulkide ja Mulgimaa ajalugu, säilitada mulkide keelepruuki ja murret, levitada mulgi kultuuri ning aidata kaasa Mulgimaa majanduse ja kultuuri arengule. 1940. aasta augustis sulgesid okupatsioonivõimud seltsi ning see oli pikka aega varjusurmas. 1977. aastal seltsi tegevus taastati, sedapuhku Torontos. Ühenduse eesmärgid jäid samaks, loomulikult kandis see nüüd ka laiemat eestluse säilimise ideed.

1992. aastal sai Mulkide Selts Torontos endale lipu, mille kinkis Linda Kirs koos tütarde Helju Salumetsa ja Helgi Sooaruga. Lipu kujundas Johannes Vihma ning õnnistas sisse õpetaja Andres Taul. Uus lipp osales nüüd kõigil olulisematel Põhja-Ameerika mulkide üritustel kuni 2012. aastani, kui seltsi tegevus lõpetati. Sama aasta 30. septembril toimunud 35. aastapäeva pidustustel osales ka Viljandi Muuseumi direktor Jaak Pihlak, kes sai annetusena lipu koos „kinnitussõnadega“ muuseumi valdusse. Tänasel päeval tegutseb Mulkide Selts Eestis.


VM 11421:1 Aj

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi pärl

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi kogus on kahjuks vaid kolm teise maailmasõja eelset lippu. Nendest vast erilisim on Viljandi Tuleviku oma. 1912. aastal asutatud Viljandi spordiselts on tänasel päeval Eestis tegutsevatest kehakultuuriorganisatsioonidest üks vanimaid. Seega on sümboolne, et organisatsioonil on alles varasemast perioodist oluline seltsi tunnus – lipp. See siiski ei ole päris algusaegadest.

Mõnikord on nii, et muuseumikogusse jõudnud ajaloolised esemed külastavad ka pärast museaali staatuse saamist vahel oma kultuuriloolist asupaika ja konteksti, kust taaskord täidavad oma „muuseumieelset“ ülesannet. Ühtedeks sellisteks on kindlasti kogukondade identiteeti edasikandvad lipud.

Lipp on pärit aastast 1938, kui 25. aastapäevaks kinkis klubile uhke lipu rõivakaupmehest asutajaliige Artur Laaman. Lipp valmistati Tallinna rakenduskunsti koolis ning lipuots Roman Tavasti märgitööstuses. Pärast sõda keerulistel aegadel peideti lippu Viljandis Männimäel ühe maja pööningul. Taasiseseisvumisperioodil tõid Viljandi jalgpallientusiastid ning Tuleviku spordiseltsi taastajad eesotsas Elvar Eerme ja Vello Sovaga ajaloolise lipu uuesti avalikkuse ette. Eseme pikaajaliseks säilimiseks on ajalooline lipp annetatud Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi kogusse, kuid museoloogide valvsa pilgu all on lipp seltsi sünnipäeval innustanud ka Tuleviku vutimehi.
Lipu sümboolika: üks viljapea sümboliseerib välismulke, teine kodumulke, valge põllulill ühendab kõiki mulke kogu maailmas. Lipp on üksmeele, truuduse ja kokkukuuluvuse sümboliks kodu- ja välismulkide vahel.


ESM Fp 2034:1/abc L 2620

Eesti Rahva Muuseumi pärlid

Käimasoleva projekti raames on ERMis digiteeritud 1470 rahvarõivaste juurde kuuluva tanu, mis on nüüd läbi MuIS keskkonna kõigile vaadeldavad. Piltide rohkus ja kvaliteet iga tanu kohta on sellised, mis võimaldavad rahvarõivaste huvilistel lugeda piisavalt infot eset füüsiliselt nägemata ja kodust lahkumata. 

Pildil olev Kihnu tanu on valmistatud umbes 1881. aastal. Käsitöötehnikatest on kasutatud niplamist, õmblemist ja tikkimist; materjalidena puuvilla, villa, vaske (litrid), brokaati.

Tanu on kogumistööde korras muuseumi kogudesse jõudnud 1911. aastal. 

231255_ERM_1457

Pöide kihelkonnast pärit tanu on valmistatud umbes 1863. aastal. Materjalidena kasutatud pappi, puuvilla ja brokaati. Küll on tanul puudu siidlindid, mis kukla taga rippusid. 

Tanu on ERMi kogudesse jõudnud 1913. aastal muuseumi kogumistegevuse ajal Kahutsi külast Laasi talust. 

230481_ERM_10089

Valga muuseumi pärl



 

Valga Vabatahtliku Tuletõrjeühingu pealipp 19. sajandi 80. aastatest koos lipuvardaga, millel on 139 lipunaela. Lipp on valmistatud punasest villasest riidest, keskel pikiõmblus. Lipu kolme külge on õmmeldud narmad. Lipule on õlivärvidega maalitud kuldse raami ja kuusnurksete tähtedega ääristatud ovaalis lõke, selle kohal kaks teineteist suruvat kätt ning valvas silm. Ovaali ümbritsevad tammelehed ja ülal kiiver ning kirkad, all asetseb valge lint musta tekstiga: „Jumala Auuks. Ligemise …“. Embleemi kohal ja all on kuldsete tähtedega kirjutatud : „Freivillige Feuerwehr in Walk“.  Pudenemisohus ja aukudega lipp restaureeriti Peterburis, Ermitaažis 1969. aastal.

Lipu varras koosneb kahest osast. Puidust varda ülemises otsas on metallist kaheksanurkne täht. Vardale on kinnitatud lipunaelad – alumisele osale 86 ja ülemisele osale 53.
Valga Muuseumile on lipu annetanud Juhan Ristain 1966. aastal.

Vabatahtliku tuletõrjeühingu loomisele Valgas pani aluse Riia tuletõrjeinspektor Theophil Petris, kes oli aluse pannud ka Pärnu VTÜ loomisele 1866.a.
7. veebruarist 1867 pärineb Valga Rae žurnaalist sissekanne suure gildi otsusest luua Valga linna vabatahtlik tuletõrjeühing. Seda daatumit peetaksegi Valga VTÜ loomise aluseks. Sisuliselt alustas organisatsioon tegevust siiski 1868. a aprillis. Siis saabus kohale ka inspektor Petris, kes kõigest nelja kuuga suutis  tuletõrjemeeskonna välja õpetada ja neile ka  vormiriided muretseda. 13. mail 1869 kinnitati rae poolt Valga VTÜ põhikiri, mis kehtis kuni 1896. aastani. Selle kohaselt jagunesid ühingu liikmed aktiivseteks ja passiivseteks (toetajaliikmeteks). Vormirõivastusena oli põhikirjas ette nähtud ronijatele ja pritsimeeskonnale valge lõuendülikond ja nahkmütsid, pealikul ja tema asetäitjal kiivrid jõhvtuttidega.
Noor ühing töötas edukalt. Esimese nelja aasta jooksul kustutati heade tagajärgedega kokku 13 tulekahju.

1875. aastal oli seltsis 110 tegevliiget, mis jagunes järgmisteks rühmadeks: korrapidajate meeskond – 30 meest; veemeeskond – 12 meest; ronijad – 18 meest; kustutusmeeskond – 36 meest ja staap – 14 meest. Lisaks oli seltsil algaastatel 120-150 toetajaliiget. Sajandivahetuseks ületas liikmete arv aga juba 200 piiri!